Metsik instinkt Seine’i kaldal

Fanny de Sivers tuletab meelde üht äraunustatud foovi.

Näitus “Vlaminck, üks metsik instinkt” Pariisi Luxembourgi Muuseumis kuni 20.j uulini.

Igav. Vlaminck on igav, ütles mulle üks tuttav kunstnik, kes seda ajakirjanduses kõrgelt kiidetud näitust Luxembourgi Muuseumis arvatavasti vaatama ei lähe, kuna tal on oma ateljees vaja askeldada ja luua võimalikult mitte-igavaid pilte.

Minu meelest on juba Maurice de ­Vlamincki (1876–1958) isiksus üsna põnev. Tema karjäär algab jalgrattaga, mida võib pidada kõige populaarsemaks prantslaste spordiharrastuseks.

Isegi Picasso oli vaimustatud: “Jalgratas on täiuslik skulptuur!” Sellega sai küll natuke raha teenida, aga äraelamiseks tuli veel muid vahendeid appi võtta, ja nõnda mängis Vlaminck õhtuti kohvikutes viiulit...

Aastal 1900 avastab Vlaminck van Goghi ja Matisse’i teosed, loobub jalgratturi-ametist ja hakkab maalima. Viis aastat hiljem toimub suure kisa ja kära saatel näitus koos Matisse’i ja Braque’iga Pariisi “Sügisesalongi” raamides, ja sellest koorub välja fovism, mis viitab teatavale “metsikusele” värvide käsitluses.

1908 jäävad “puhtad värvid” kõrvale ja paistab, et Cézanne’i mõju võtab võimust. Sõja ajal saadeti ta ühe Pariisi eeslinna relvavabrikusse tööle ja 1919. aastal, pärast Esimese maailmasõja lõppu ilmuvad maastikupildid tumedates värvides. Ja varsti näitab Vlaminck, et ta oskab ka kirjutada: 1929 ilmub “Hädaohtlik pöördepunkt”, kus ta kirjeldab oma pettumusi, loodusearmastust, vaimustust neegrikunstist jne.

Teise maailmasõja ajal (1944) võtab ta osa saksa okupantide poolt organiseeritud grupireisist Saksamaale ja pannakse selle eest paar aastat hiljem pokri.

50. aastatel austatakse teda suure näitusega, kus mitmed kriitikud “moodsa maalikunsti reeturi” vastu kisa tõstavad.

Tänavune Pariisi näitus pakub külastajale 69 teost (millest viimane on maalitud 1915), sealhulgas 19 keraamikaeset ja paar aafrika skulptuuri, millest Vlaminck eriti lugu pidas.

Kahtlemata on Vlamincki loomingu algus­periood kõige paeluvam. Värvid on eredad ning jõulised. Tundub, nagu voolaksid need pintslist, mis haarab silmapilgu ja jäädvustab selle suure kiiruga lõuendil, mida siis kunstisõber võib tundide viisi vaadelda. (Jutustatakse, et Vlaminck tegi kaks pilti sel ajal, kui Derain sai vaevalt ühega valmis!)

Mitte ainult värvid, vaid ka valgus on “intensiivne”, pealetungiv. See sünnib teatavasti inimeses eneses. Sest Vlaminck ei käinud Lõuna-Prantsusmaa rannapäikeses inspiratsiooni otsimas nagu mitmed teised, nagu näiteks sõber Derain, sest ta kuulus ju kunstnike hulka, kes pidid “kuradit sabast tirima”, nagu prantsuse keeles öeldakse, kui sissetulekuist jätkub vaevalt hinge sees hoidmiseks.

Tema meeleolud ning ideed kerkivad Seine’i maastikest, sest ta on ju Pariisi eeslinna laps, kasvanud selle jõe kaldal, vaadelnud paatide vaikset ujumist, nautinud maan­teel vaadet majakatustele all orus, “mida oleks võinud peaaegu käega katsuda”. 20. sajandi algul oli ju Pariisi ümbrus suhteliselt puhas ning rikkumatu. Kui Vlaminck oleks näinud praeguseid vabrikuid, garaaže ja kuurialuseid, mida tänapäeva kaldad on täis topitud, siis oleks ta võib-olla maalimisest loobunud...

Millega aga seletada seda suurt muutust, mis paljusid kriitikuid vihastab? Muide, targad asjatundjad on sageli kimpus oma kommentaaridega. Mõtlen praegu Kazimir Malevitšile, kelle must-valge geomeetria ja minu meel est üsna absurdne “suprematism” taganesid vanaduse lähenedes konkreetsete looduslike motiivide ees. Sellist pööret peetakse sageli “seletamatuks”. Aga tuleb meeles pidada, et iga normaal­ne inimene areneb, ja et tema hingeelu annab ka loomingule oma värvingu. Ka geomeetrilisest “puhtusest” võib varsti ära väsida...

Paistab, et Vlamincki säravatele nägemustele, kus taevas võib olla punane, puud enam-vähem sinised või roosad ja rohi helekollane, paneb piiri kunstniku materiaalsete vahendite sundus. Ta ise tunnistab oma metsikust: ta on “barbar, õrn ja täis vägivalda”. Ta tahaks ka oma loomingut teha üha dünaamilisemaks. Aga ta ei leia kuskilt punasemat punast ja sinisemat sinist kui need, mida värvipoest ostetakse. Ja need on ta enda arust juba põhjalikult ära kasutanud. Nüüdsest peale muutub tema maailm halliks, pruuniks, roheliseks, mida mõni peab igavaks.

Kunstniku “Autoportreelt” (1911) vaatab vastu kandiline nägu väikese suitseva piibu ja diskreetse vurrukaunistusega. Aga pilk sinihallidest nööpsilmadest puurib läbi esemetest ning olevustest ja näeb arvatavasti juba seda, mis peitub nende taga.