Naistriot veab päris mehelikult sihikindel, blond kolmekümnene Alice. Koha kaotamine ei muuda teda veel heitunuks. Ta on hingeline, kuid ettevõtlik. Temast saab uue ettevõtte mootor. Maarja Jakobsoni Alice’is on lavastaja Peeter Urbla leidnud väga fotogeense näitleja. Jakobsoni tundlik nägu suures plaanis kutsub vaatama. Neljakümnene Ada (Anne Reemann), brünett õmbleja, tugeva temperamendiga, on firma tööloom. Veidi üle kahekümnene jumestaja Jana (Evelin Pang) toob firmasse nooruslikku indu.

Oluliseks kujuneb kolme naise omavaheline suhe. Maailmas, kus kõik mõtlevad vaid endale, on kõige harilikumal inimlikul suhtel suur väärtus. Just filmi ühiskondlik ajastatus annab talle kaalu. Kui ühiskonnas on aeg “lahti kistud liigestest” ja rahvas pettub nii äris kui poliitikas, siis tõuseb nõudlus kõige tavalisema normaalsuse järele.

Kolm naist ei väldi meessugu. Puutöömees Andres (Meelis Rämmeld) on kiindunud Alice’isse ja päästab naistefirma mitmel korral. Ta unistab küll oma tisleriettevõttest, kuid ei võitle selle teokstegemiseks iga hinna eest. Seevastu tema endine koolivend Ivar (Karol Kuntsel), kelle ülesandeks rõivalaenutusfirmast reklaampiltide tegemine, on puhas paparazzo. Vaesest perest pärit poiss on valmis tegema ükskõik mida, et läbi lüüa ja kuulsaks saada. Salaja filmimisega kaasnevad inimlikud kannatused teda ei huvita.

Ettevõtliku Alice’i minevik on tehtud eriti okkaliseks: ta oli 15-aastaselt kasuisa armuke ja tahtis end tappa (Madis Kalmeti mängitud kasuisa Edgar on antud ebasümpaatsena). Toimekas õmblejanna Ada põeb eakonflikti, teda armastav Kalev (Hannes Kaljujärv) on ka parajalt mehelik juhmakas. Noorel Janal (Evelin Pang) lastakse moraalne valik läbi teha filmi jooksul (armastab ettevaatamatult seda firmale reklaami tegevat moraalitut meediatudengit Ivarit).

Ma ei tea, kas see film on naistekas, ja ma ei tea, mis on üks õige naistekas, kuid kaldun arvama, et kunagine mehhiko teleseriaal “Metsik roos” oli seda. Rosal, nagu siin filminaistel, hakkas pind jalge alt kaduma. Ka tema tahtis õnnelikku laulatust, õnnelik olla. Melodraama on inimlik žanr. Õigeks melodraamaks napib siin küll ürgselt pahelisi tegelasi, kuid silma võib kergelt märjaks võtta baarinaise Silvia (Marika Vaarik) jutustus, kuidas ta kodukandi rahvale tõestas, et polegi kodust välja munetud äpardunud laps. Ka õilsa noormehe ennastsalgava kakluse tulemusena tagasitoodud kompromiteeriv kassett ja ettevõtliku Alice’i ohver, oma majaosa mahamüümine uue äripinna ostuks, liigutavad vaatajat.

Osavalt tehtud filmi lõpp tekitas küsimuse, mis neist naistest edasi sai. Võibolla võinuks lõppu panna kirjad, nagu neid vahel tehakse. Jutustus ju jätkub.

Aga ehk olnuks selle tegevustiku õigeks kandjaks teleseriaal. Kostüümifirmasse tulevad erinevad tüübid, ekraanil oleks aega nende avamiseks. Mänguline imidžiloomine inimeste jaoks, kes enda silmis on justkui mitte keegi, neile võimaluse andmiseks olla ise või keegi, on siin valdavalt jäänud kasutamata. Tõsi, kord on seda edukalt rakendatud süžee teenistusse  - siis, kui telemees-paparazzo filmib high society orgialikku kostüümipidu. Kuid seda sensatsioonioperaator Kõpsu sebimist on ekraanil müratekitavalt palju. Just telemehed peavad ekraanil alati nii tobedad olema! Sellises rollis ei saagi noor näitleja Karol Kuntsel midagi meeldejäävat teha.

Kuid operaator Mait Mäekivi on heas valgustuses ja terastes kaadrites kinni püüdnud usutava tänapäeva. Kaadrites on tunda kostüümikunstniku Inessa Renser-Josingu annet ja energiat. Dekoratsioonikunstnik Ain Nurmela loob usutava Eesti. Montaaž (Anri Rulkov) seostab liikumisi hea rütmiga.

Kuigi üks tõsine eestlane näib arvavat, et riie ei riku meest, on praktilise eestlase meelest välimus alati hinnas ja kardan, et täna on aktuaalne pigem vanasõna “Kõhus olgu või kardulikuored ja kakusiened, kis seda nääb”. Rikkur Lauri (Ago Anderson) tahab “kuda mees, nõnda hilbud” ja ei rahuldu vähemaga kui vürst Gabrieliks kostümeerimisega “Viimse reliikvia” remake-tsitaadis. Nali toimib. On teisigi tuttavaid asju. Kasuisa, kes alaealist neidu armastas, on muidugi Nabokovi “Lolitast”, ingel tänaval Wendersi filmist “Taevas Berliini kohal”. Kolm naistegelast ei olegi nii harv filmide tegelaskond. Meile ehk tuttavaim on Altmani “Kolm naist”.

Kunstiajaloolase haridusega lavastaja Urbla naudib muidugi filmi koostisosi: kauneid peategelasi-naisi, värvikaid ja fantaasiaga tehtud kostüüme. Need on tema jaoks justkui maagilise realismi tähendusega. Urbla on alati rõhutatult tähelepanu pööranud oma filmide kaadriesteetikale. Ehk tema enimtuntud filmis “Ma pole turist, ma elan siin” (1988), estetiseeris ta ära isegi tolleks ajaks lagastunud Tallinna. Nüüd on ta fantaasiaergutiks kostüümid (meenutagem Fellinit: “Kohvritäis lipse erutab minu kujutlust enam kui hunnik traktaate klassivõitlusest!”).

Kuid ajaga on Urblasse tulnud enam inimlikkust. Varasemates mängufilmides võis tunda, et tema peamiseks huviobjektiks on interjöör, siis nüüd täheldame ka tõsist huvi oma karakterite inimlike omaduste vastu. Ja film on, vähemalt Eesti jaoks, õigesti ajastatud. Et jääda ellu kauboikapitalismis, otsivad inimesed toetuspunktiks lihtlabast inimlikkust. Naiste trios seda näemegi.

Filmi taustaks on meie argipäev: olelusvõitlus nende, kes juba jõudnud haljale oksale, ja nende vahel, kes läbi pekstud, maha jäetud, töökohata. Viimaseid nimetame üleolevalt luuseriteks ja hädavaresteks. Äkki on “Stiilipidu” esimene uusiseseisvusaegne Eesti film, kus pole küll mitte maagilist realismi, nagu arvab Urbla, vaid lihtsalt realismi, kus tegelaseks on väike inimene, isegi onu Stjopa (Herardo Contreras). Sest mille poolest ei kuulu Alice’i kaaslased väikeste inimeste sekka? Nagu paljud tänapäeva naised, realiseerivad nad ennast valdavalt töös. Muide, kuigi filmis räägitakse palju rahast, ei tea me, kuidas jaotuvad äriosakud kolme naise vahel? Kuigi võib aimata, kes on omanik, kes palgatööline.

Filmil on väga selge lohutav moraal, midagi sellist võiks klassijuhataja öelda õpilastele või siis ema oma tütrele: “Kui sul on hea sõbratar, siis hoia teda! Sõpra ja tõelisi väärtusi ei reedeta! Pole midagi, oled vahva tüdruk! Elu tahab elamist, olge vahvad!”

Kunstipretensioonideta  lohutatakse neid, kes töökohata, läbi pekstud, maha jäetud. Neile edastatakse sõnum: elame veel!

Hakkajamad neiud võivad isegi filmi võtta kui lohutavat ettevõtlusõpikut.

Just ülemääraste kunstipretensioonide puudumine teeb “Stiilipeost” filmi, miks ei pea sellele tegema suuri etteheiteid. Küll nõuab tegevustiku koondamine viie karakteri ümber palju ekraaniaega ja jätab lõpptulemuse paratamatult pealiskaudseks, olgugi lohutav-didaktiliseks meelelahutuseks.

“Stiilipidu”

Stsenaariumi arendus ja kaasautorid Mo Blackwood, Peeter Urbla. Režissöör Peeter Urbla. Operaator Mait Mäekivi. Mängivad Maarja Jakobson, Anne Reemann, Evelin Pang, Meelis Rämmeld, Karol Kuntsel, Madis Kalmet, Marika Vaarik, Hannes Prikk, Toomas Urb, Hannes Kaljujärv, Herardo Contreras, Raivo E. Tamm. Peakunstnik ja kostüümikunstnik Inessa Renser-Josing. Dekoratsioonikunstnik Ain Nurmela. Helilooja Tiit Kikas. Produtsent Anneli Ahven. Exitfilm/Silva Mysterium (Soome).

Esilinastus 14. aprillil kobarkinos, 15. aprillist Tallinna, Tartu ja Pärnu kinodes.

Valik Peeter Ulrbla filme:

Stsenarist ja režissöör:
2005 TEEKOND RUUDULISEL LAUDLINA, dok, režissöör
2004 POTISETOD. TEINE TULEMINE, dok, režissöör
2002 KUNINGAS ÜHEKS PÄEVAKS, dok, produtsent, režissöör
1992 DAAM AUTOS, mf, stsenarist, režii, Venemaa
BALTI ARMASTUSLOOD, mf, stsenarist, režii ja kaasprodutsent, Soome + Exitfilm (Grand Prix, Zarauts, Hispaania)
1988 MA POLE TURIST, MA ELAN SIIN, mf, stsenarist ja režii, Tallinnfilm
1985 ALIAS, stsenarist ja režii, Eesti Telefilm
1983 ŠLAAGER, režissöör, Tallinnfilm
1981 31. OSAKONNA HUKK, stsenarist ja režii, Tallinnfilm (Parima üleliidulise debüüdi auhind, Erevan)
1980 PROMENAAD, lühifilm,stsenarist ja režii, Tallinnfilm
Alates 1976 Erinevate dokumentaalfilmide režissöör