Michael Stipe vihkab poliitilisi laule
Kui ma olin 12 aastat vana, ostsid mu vanemad uue, Saksamaal toodetud teleka nimega Quadral.
Kindlasti paljud teavad seda mudelit. Kui mitte nime, siis vähemalt selle järgi, et Quadralitel läksid puldid põhimõtteliselt kohe tuksi.
Hoolimata nadist puldist oli Quadralil talle eelnenud vene uunikumiga võrreldes oluline eelis. Tema ekraan paiskas elutuppa MTV kireva ja lärmaka maailma. Eelmine pill, vana Rekord mängis ülejäänud satikanaleid ja ka hiina telekamänge täitsa veenvalt, aga MTV oli ilma pildita. Ainult hääl.
Umbes nädal pärast uue teleka ostu ja kauaoodatud musakanali saabumist (lõpuks ometi!) ilmus tollal populaarsuse tipul oleval R.E.M-il plaat nimega "Monster". Seetõttu korraldas MTV temaatilise nädalalõpu, mille jooksul muud bändid ekraanil eriti sõna ei saanud. Enne seda nädalalõppu olid mu lemmikbändid ZZ Top (habemete pärast) ja Rolling Stones (loo "Love is Strong" video pärast, eriti meeldis see koht, kus Charlie Watts mängib veetornide peal trummi). Pärast kaht päeva R.E.M-i videote turmtule all elutoa diivanil istumist said aga nemad mu absoluutseks lemmikbändiks. Mitte ainult videote pärast, vaid pigem muusika tõttu.
Igatahes - 14 aastat hiljem, eelmisel laupäeval, kui istusin samas elutoas (tõsi, telekas on nüüd Grundig ja diivan suurem kui tollal), helistas mulle lauaka peale R.E.M-i laulja Michael Stipe, et rääkida tänavu ilmunud uuest plaadist nimega "Accelerate" ja käimasolevast tuurist, mille raames jõuavad nad tuleval neljapäeval, 11. septembril ka Tallinna.
Tere, Michael!
Tere jah. Kuule, oota korra. Meil on siin telefoniga natuke jamasti. (tuuuuuuuuuuuut)
Halloo.
(Vaikus) Kas nüüd kuuled mind?
Jah!
Väga hea. Vabandust selle viivituse pärast.
Oh, mis, pole midagi. Kuskohas sa praegu üleüldse viibid, Michael?
Ma olen keldris. Twickenhami all, see on selline Londonis asuv kriketistaadion. Sellepärast see telefon niimoodi jamabki. On natuke ära.
Ah keldris. Noh, mul oli juba järgmine küsimus valmis mõeldud, et mida sa aknast näed - aga siis seal vist polegi aknaid.
Ei ole jah, siin on betoon ümberringi.
Te olete juba kevadest saadik tuuril olnud. Kas on juba väike väsimus ka sees?
Ei. Selles mõttes, et see on ikkagi mu töö ja ma olen sellega harjunud. Hehee. Reisimist on küll ohtralt, aga samas ma näen palju erinevaid kohti. Ja kõikjal, kuhu satun, katsun ikka näiteks muuseumides käia. Või šoppamas. Ja restoranides.
Ah soo, et jõuab siis koguni. Polegi nii, et kontsert-hotell-lennuk-saundtšekk-kontsert ja nii edasi?
Noh, eks see ajagraafik on tegelikult ikka natuke pöörasevõitu. Aga kui mul on kusagil vahepeal kaks tundi vaba aega, siis need on minu kaks tundi vaba aega.
Täna õhtul (eelmisel laupäeval - aut.) mängite siis Twickenhami staadionil Londonis, mis teil esimene lugu kontserdikavas on?
Ma ei tea. Me pole veel kava kokku pannud.
Niipalju kui ma tean, paneb kontsertkavad alati kitarrist Peter Buck kokku - on see nii või?
Peter jah, Mike (Mills, basskitarrist - Toim.) ka mõnikord.
Kas mõnikord nii ka juhtub, et lähed lavale, seal näed kava ja mõtled, et oh, vana kurat! - kutid on selle või tolle loo sisse pannud, mida sa üldse laulda ei viitsiks?
Noh, ma vaatan ikka alati kava enne kontserti üle ja kiidan heaks. Aga kui kusagil tagapool on planeeritud mõni laul, mille kohta ma tean, et mu hääl on selleks ajaks v äsinud ja ma ei suuda seda laulda, siis me muudame lugude järjekorra ikka ära.
Käesoleval tuuril esitatud lugude nimekirju vaadates paistab, et mängite päris palju vanu lugusid - "Pretty Persuasion" ja "7 Chinese Brothers" näiteks, albumi "Reckoning" (1984) pealt. Kas sul nii vanade lugude puhul kontserdil sõnad ei kipu meelest ära minema?
Kipuvad küll. Lisaks, mõnedel neist vanadest lugudest polegi üldse konkreetseid sõnu, hehee. See on veel hoopis omaette teema.
Kas sa mäletad midagi sellest ka, kui te seni esimest ja viimast korda Eestis esinemas käisite, kolm aastat tagasi jaanuaris?
Jah. Väga külm ilm oli.
Ma lugesin pärast tolle tuuri lõppu teie bändi koduleheküljelt, et te olla Tallinnas näinud kõige suuremaid lumehelbeid üldse!
Mhm, no vähemalt mina polnud oma elus küll nii suuri näinud, kui tookord Tallinnas restorani jalutades.
Noh, seekord te neid ilmselt ei näe. 11. september on liiga vara lume jaoks.
Sellest pole hullu midagi, mulle meeldibki suvi rohkem. Mis ilm teil seal praegu üleüldse on? Kas on soe?
Eriti ei ole enam. Täna oli nii umbes kolmteist kraadi. Sellal, kui tulete, saab võibolla veel mõne seene metsast.
Jah. Selge.
Viimase ajani mängisite kontsertidel ikka kogu aeg kuueliikmelise bändina, tänavu olete aga üle peaaegu kahekümne aasta jälle viiekesi. Miks te otsustasite helipilti lihtsustada?
Mmm, selle otsuse tegime me nendest lugudest lähtuvalt, mis viimase albumi "Accelerate" jaoks kirjutatud said. See on rohkem selline kitarripõhine plaat, klahvpille on vähem - eriti, kui viimase paari plaadiga võrrelda. Minu meelest on meil praegu laval täitsa hea sünergia. Mulle meeldib väga Scott McCaughey ja Bill Riefliniga koos mängida. Bill on vapustav trummar, hea, kui selline mees sul laval selja taga on. Ma ei pea trummimängu pärast muretsema, ta on väga kindel. Ja väga innustav.
Rieflin on vanasti Ministrys mänginud, ehk siis annab lugudele ilmselt ka toorest industriaalipauerit.
Jaa, me teadsime ta tausta, kui ta enda bändi kutsusime. Teadsime, mida oodata. Tõepoolest, ta annab lugudele tõesti kõvasti jõudu juurde, kasvatab muusikale just nagu teatud muskli külge. Minu arust on see kontsertidel väga suureks abiks.
Minu meelest tulevad teil head plaadid välja siis, kui miski teid emotsionaalselt tõsiselt raputab. Näiteks 1998. aasta plaat "Up". See oli esimene pärast originaalkoosseisu trummari Bill Berry lahkumist ja kohati tundub, nagu poleks te seda tehes ise ka aru saanud, mida te täpselt teha tahate. Et olite segaduses. Aga minu arust on see üks R.E.M-i kõige huvitavamaid ja paremaid plaate.
Aitäh.
Ja nagu ma aru saan, on uus plaat selline, nagu ta on, tänu sellele, et te olite parasjagu parajalt vihased mitmesuguste asjade pärast? Muusikakriitikud, Valge Maja?
Noh, jah. See poliitika, mida meie kodumaa USA ajab, mis inimesed on meil hetkel võimul ja nii edasi, see on üsna frustreeriv.
Kuigi, laulusõnadest rääkides, ega ma ei plaani küll kunagi niimoodi ette, et nõnda - nüüd teen ühe laulu poliitikutest. Mulle ei meeldi poliitikateemalised laulud tegelikult üldse, ma jälestan neid.
Aga kui sa oled artist ja lood muusikat, siis lased sa ikka, tahes või tahtmata, seda kõike ka endast ja oma loomingust läbi, mis sinu ümber toimub.
Ma olen lugenud, et kui te hakkate uut albumit tegema, siis sa kuulad tavaliselt vanemaid plaate, et leida neilt vigu, mida enam mitte korrata.
Jah, vahel ma teen nii küll.
Viimane plaat ilmus alles veebruaris. Kas sa mõtled juba praegu, et teeksid seal midagi teisiti?
Oh, muidugi. Seda juhtub alati. Plaati tehes üritad ikka endast parimat anda, aga on päris tavaline, et mõned kuud või siis aastajagu hiljem tundub, et see või teine asi võiks olla hoopis teisiti. Aga, nagu ma ennegi ütlesin - lõppude lõpuks annad sa albumit tehes ja muusikat luues edasi seda momenti, milles sa parajasti viibid. Ja võib-olla suudad sa näidata kuulajale kõike seda, mis ümberringi toimub, mingi teise vaatenurga alt.
Mida sa selle st volüümisõdade (loudness wars) teemast arvad?
Mis asjast?
Noh - räägitakse, et uued plaadid lähevad saundiliselt aasta-aastalt järjest valjemaks, järjest rohkem kompresseerituks, kuna tootjad tahavad, et uuemad lood torkaks vanemate seas näiteks raadios paremini kõrva. Ja helipilt läheb seega kogu aeg järjest hullemaks. Teie uuest plaadist on ka selle teemaga seoses räägitud. Et on võib-olla liiga vali.
Ma ise pole sellest lugenud. Aga mida ma oskan sulle öelda - esiteks on tänapäeval kogu salvestustehnoloogia ju hoopis teistsugune kui sellal, kui meie oma esimesed plaadid tegime. Kõik on digitaalseks läinud - isegi kui salvestamisel kasutatakse analoogtehnikat, nagu meie "Accelerate'i" puhul tegime, on lõpuks kõik ikkagi digitaliseeritud.
See muusika, mida sa suvalisest raadiost kuuled, on ka tegelikult digitaalne, nii et see on, ma arvan, oluline erinevus.
Tegelikult, see on tõsi küll - uus muusika kõlab oluliselt karmimalt kui see, mida tehti ja salvestati näiteks kaheksakümnendatel. Aga osa sellest on tahtlikult niimoodi tehtud. See, kuidas produtsent Jacknife Lee "Accelerate'i " salvestas ja miksis, see on lihtsalt tema viis neid asju teha.
Kas plaanite Leega veel koostööd teha?
Jaa, mina tahaks temaga küll veel ühe albumi teha.
Mis on su enda lemmiklugu sellelt plaadilt?
Mmm... ma ei ole seda plaati tegelikult viimasel ajal väga palju kuulanud, sest et ma laulan neid laule igal õhtul. Aga ma arvan, et "Man-Sized Wreath".
Selge. Mis su iPodis parajasti mängib?
Minu iPod? Hmm. Selle suve parim plaat oli minu jaoks Santogoldi oma.
Palju sa muidu ise muusikat kuulad?
Ma pean ütlema, et mitte kogu aeg. Aga mu boyfriend kuulab kogu aeg muusikat, nii et meil kodus mängib pidevalt midagi. Ja aeg-ajalt tekib mul ikka küsimus, et "oot-oot, mis asi see nüüd praegu peal on?". Niimoodi ma tavaliselt uue muusikani jõuangi, enamasti sõprade ja pere kaudu. Eile näiteks oli meil David Belisle'iga (fotograaf, kel sai hiljuti valmis raamat piltidega R.E.M-i elust tuuril - aut.) üks raamatuesitlus ja siis tuli üks tüüp ja tõi mulle ühe plaadi. Kusjuures see polnud mingi ta venna või mõne tuttava inimese bändi oma või midagi sellist. Ta oli lihtsalt ise sellest hirmsasti õhinas ja arvas, et mulle peaks meeldima.
Oli siis ka hea?
Ma ei tea, pole veel kuulanud.
Ok. Poliitikast veel. Mida sa sellest hiljutisest Gruusia-Venemaa konfliktist arvad?
Neist sündmustest lugedes sain ma aru, et ma ei tea tegelikult piisavalt ei Gruusiast ega ka kõikidest nende võitlustega seotud üksikasjadest. Ma arvan, et see on üks väga õnnetu lugu.
Kusjuures. Keegi ameeriklane, Georgia osariigi elanik, oli nende uudiste peale ära ehmatanud, kuna arvas, et venelased on hoopis neid okupeerimas! Postitas küsimuse netti, et halloo, ma ei näe tanke, kas ma peaks põdema? Ajas kaks Georgiat sassi.
(Mõttepaus) Ma arvan, et see on üks järjekordne halb nali, millesarnaseid internetist ikka leida võib.
Minu arust ei ole see eriti naljakas.
Noh, seda ma lugesin.
Oh, ma pole solvunud. Lihtsalt. See tundub olevat mingi järjekordne tüüpiline interneti-lapsikus.
Võib-olla siis tõesti. Milline oli viimane hea nali, mida sa kuulsid?
Mm, okei. Mida ütles zen-budist hotdog'i-müüjale?
Noh, mida?
Tee mulle üks kõigega!
Hahaa!
Päris hea.
* R.E.M. esineb Tallinnas, Saku Suurhallis "Accelerate" albumi tuuri raames neljapäeval 11. septembril.
