Michel Sittow (1469–1525) oli jõukast Mecklenburgi ja soomerootsi segaperest pärit kunstnik, kes sündis, periooditi elas ja seejärel suri Liivimaal Revelis (Rataskaevu 18/20). Teda peeti juba eluajal üheks säravamaks Madalmaade kunstnikuks, sest olulise osa oma elust tegutses ta Hispaania, Madalmaade, Inglise ja Taani õukondades. Kumu kunstimuuseumi Sittowi säilinud maalide näitusel peetud esoteerilisel sessioonil vastas ta Rebeka Põldsami küsimustele oma elu ja töö kohta järgmiselt.

Kastiilia kuninganna Isabel

SALAPÄRANE MAARJA MAGDALEENA: Oletatavalt Michel Sittowi maal, mis kujutab oletatavalt kuninganna Isabeli. Foto: Repro

Noorukina rändasin ­Lõuna-Euroopas, samal ajal koos Albrecht Düreri ja Leonardoga. 20aastaselt õppisin Brugges Hans Memlingi juures meistriks. Ta oli linna kõige suurem maksumaksja tänu tööle Kastiilia Isabeli õukonnas, kuhu minagi õukonna viiendat palka teenima suundusin. Kastiilia Isabel ja tema abikaasa Fernando II nägid ette kunsti 21. sajandil tavaks saanud propagandapotentsiaali ja tellisid teoseid, mis õigustasid moslemite ja juutide sundristimisi ning näitasid Hispaania suursugusust mahajäänud Püha Rooma Keisririigi kõrval. Et pärast Konstantinoopoli Osmanite kätte minemist 1453. aastal oli suhkru- ja siiditee sisuliselt kinni, toetas Isabella 1486. aastal Cristoph Kolumbuse ja Amerigo Vespucci koloniaal­seiklust, kes leidsid Kariibi saared ja õige pea Ameerikad, mis tagasid Euroopale rikkuse veel sajanditeks pärast minu surma.

Mina, vaene patune

Minu maale on peetud helgelt nukrateks. Inimkond on üks õnnetu nähtus – haprad ja vaesed oleme Jumala ees oma pattudega. Ometi teeb selle teadvustamise alandlikkus inimese vähegi ilusamaks.

Michel Sittow (u 1469–1525) Mary Rose Tudor, Henry VIII õde. Umbes 1514. Õli, puit. 29 × 20,5, Viini Kunstiajaloomuuseum. Foto: Repro

Püüdsin seda mõtet nii oma portreedes kui ka Piibli motiive maalides peente pintslitõmmete ja värvivarjunditega edasi anda. Minu ajal teoseid ei signeeritud, rõhutamaks oma isiku asemel Jumalast antud mõtteid ja lugusid. Kokkuvõttes oli olulisem teoste vahetu meeleolu ja äratundmine. Minu kaasaegsete Martin Lutheri ja Rotterdami Erasmuse algatatud reformatsiooni käigus see kõik muidugi muutus ja õige pea sai autori reputatsioon teostest tähtsamaks.

Kaunis madonna

Revelis õppisin koolis ladina keele ja aritmeetika kõrval laulmist. Kirikus lauldi improvisatsioonilisi hümne, õukonnas kostis alatasa lautomuusika saatel laule õukonna liikmete suurusest, Ibeeria vallutamistest. Alati mängis rolli kõige kaunim Püha Neitsi Maarja, kelle moodi kõik naised võinuks olla. Maalisin näiteks Mary Rose Tudorit madonnalikuna tema ärajäänud kihluse portreel. Õukonnaliikmete tütred ja pojad abiellusid selleks, et hoida riikidevahelisi suhteid. Minu tagasihoidlikud pildid minu abikaasadele pole ilmselt 21. sajandini säilinud, aga ega need Düreri autoportreedele alla ei jäänud!