Hiljaaegu saime kuulda, et vabadusvõitleja Jüri Liim on Tammsaare tegelase algkuju Hans Pöögelmanni büsti ühelt vabriku hoovilt ära viinud. Alguses teadmata suunas, aga siis selgus, et see suund on ajaloomuuseum. 103 aastat pärast seda, kui Hans Pöögelmann Niguliste uulitsal paiknevas Teataja toimetuses oma tagumises toas rahulikult kirjutas, on tema kivinägu nüüd autole laaditud ja x-kohta toimetatud.


Kes iganes on süvenenud 1905. aasta revolutsiooniideede maailma, tunneb selle süngeid salakoosolekuid ja vandeid agulite säärvandiga tööliskorterites. See aasta levitab vanade punalippude, nuhi ehk spiki nahkkuue krae, Uue turuplatsi soolakalade hõngu. Kollektiivse alateadvuse unenägudesse ilmuvad aga alati rahulik Tammsaare, mornilt vaikiv Päts, valge habemetutiga Pöögelmann, revolutsiooni tulihobune Ast, alati kaunis Marta Lepp, pika nina ja “kaisermanteliga” Martna. See oli nii noor ja tulipäine rahvas, et kui mõni vana rahvas oleks tulnud tema ees kummardama, oleks ta pidanud konstateerima: nii noor, et me ei jõua talle järelegi joosta, et ka õnne soovida.


Seda imelikum, kui mõni mees võtab nüüd õiguse ajaloo üle mõista kohut. Tehase territooriumilt ei tasuks nüüd Pöögelmanni küll koristada, sest Teataja toimetuse liikmena andis Pöögelmann nõu, mida vabrikutöölistel tuleks ette võtta. Tulnuks küsida töölistelt, sest nemad teavad kõige paremini, mis suhe neil Pöögelmanniga on. Läks Pöögelmann, ja kohe läks ka maha lastud Hitleri-vastane Fritz Behn Mustamäelt. Homme läheb võib-olla Irboska mahalaskmise mälestuseks paika pandud ahelaid purustava töölise kuju, ülehomme aga asub oma viimsele teekonnale vahest pronksist Eduard Vilde. Sest Fritz Behni vaadetest Vilde omadeni on vaid kukesamm, ühed sotsid kõik.


Nagu öeldud, Pöögelmann esineb “Tõe ja õiguse” III osas Joosua nime all ja polemiseerib tegelase Sillamäega (Eduard Virgo). Soovitab uurida, miks pistis Indrek käe parteikassasse, kui ta partei liigegi ei ole. Aga Indrek andis soldatile selle eest 47 rubla, sest politsei oli soldati relva ära võtnud. Soldat pidi ostma endale uue relva, mida ta tõotas mitte iial rahva vastu pöörata. Kirjandusteadlane Toomas Liiv on väitnud, et Indrek oli Jeesuse sümbol. Indreku tulek linna matkib erinevaid astmeid pidi Dostojevski “Idioodi” peakangelase vürst Mõškini tulekut linna. Mis omakorda ei ole ka eriti kaugel Jeesuse tulekust Jeruusalemma.


Tammsaare nagu tahaks öelda: ta oli siin, me läksime ta lähedalt mööda viiendal aastal, kui “Internatsionaali” lauldi ja Saksa teater põlema pandi – aga meie ei tundnud teda ära ja edaspidi ta ei ilmunud. Nägude ja aastate hallis hämus läksime temast mööda ja sinna, kusagile Rahva Sõbra tagatubadesse ta jäigi, kuumavad märgid peopesadel.


Aga kõik 1905. aastast kõnelevad tekstid, nii ajaloolised kui ka ilukirjanduslikud, pakuvad meile teatud õpetusi. Meie elu sisaldab lugematuid seiku, milles 1905. aasta kontekst võiks kaasa kõnelda, kuulatagu ainult neid, kes sel teemal kompetentsed on. Kas oli näiteks sobilik Nõukogude võimurite poolt ära rikutud ja diskrimineeritud “Internatsionaali” laulmine Vasakpartei ja Konstitutsioonierakonna ühinemisel?


“Internatsionaalil” ja Vene imperialislikul käepikendusel ei ole midagi ühist. Aga õige Eesti sotsiaaldemokraat laulab “Priius, kallis anne”, mis on veel labastamata, Eesti vasakpoolne laul.


Ei saa ju Vasakpartei/Konstitutsioonierakond laulda “nüüd üles, keda needus rõhub”, sest Zarenkovi ja Toomsalut ei rõhu miski needus, see on parimal juhul Putini vari, mis neid rõhub.


Vahepeal tekkis meie ühiskonnas küsimus, kas eestlane on oma põhiolemuselt parem- või vasakpoolne... Sellele vastan veendunult: kõik rahvad on olemuselt vasakpoolsed, sest inimese süda asub ju ometi vasakul pool. Eesti soine ja metsane ala eeldas just vasakpoolsetele omast igakülgset koopereerumist juba sel ajal, mil kusagil kaugel Galilea-maal sündis Jeesus Kristus ja mil Eesti alal hakkas aastaringse küla üksus kandma imeilusat nime – “talu”.


2000 aasta tagusest “talust” ei tahetud külalist, eriti kauget, kuidagi ära lasta, sest ümberringi oli tuisk ja metsavaikus. Baskerville’ide-koeralikud rabad oli aga reaalsus, mis algas iga teise “talu” vaata et õuest. Metsiku looduse saatel sai ka inimesest endast parem ja ligimesearmastajam, kes ei mõtelnud parempoolsete mallide kaudu: koorin sõbralt kasumi, nii et saan selle kasumi uuesti ringlusse paisata, teenitud raha aitaks aga edasi nii sõpra kui ühiskonda. Pink öiseks magamiseks reheahju lähedal jäeti tundmatu külalise pärisosaks. Ja järgmistelgi päevadel ei tohtinud seda “sõpra” veel sulasena tarvitada, sest tema oli ju külaline, ülipüha. Seega vasakpoolsus justkui sobiks siia põhjamaisesse loodusse, oleks igati meie hinge ligi.


1905. aasta paljud aspektid aga alles ootavad avastamist. Kindlasti loodan seda kõike teha nende paljude aastakümnete jooksul, mil minu elu veel kestab. Tsaaririigi varemed nõuavad lahtikirjutamist.