Mida on ütelda tõe lesel
Eric-Emmanuel Schmitt.
Enigma variatsioonid.
Lavastaja Mikk Mikiver.
Kunstnik Jaak Vaus.
Osades Mikk Mikiver ja
Tõnis Mägi.
Mikk Mikiveri lavastatud “Enigma variatsioonid” on laadilt tavaline
psühholoogiline draama. Sellegipoolest on üsna arusaadav, miks see meie
teatripärandi armastatuimat traditsiooni esindav lavastus siinsed teatraalid
külmaks jätab. Tükk ei kubise just meeldesööbivatest kujunditest ja näitlejad
mängivad küll mõnusalt, kuid siiski kaugel sellest, et saaks rääkida suurtest
ja sügavatest rollidest.
Meil nii armastatud värisemapanevat sisemist
traagikat see tekst küllap ei eelda ega lubagi. Palju ei võimalda tekst
(vähemasti autentselt esitatuna) ka psühholoogilisele karakterile
kohustuslikuks loetavat varjundirohkust. Tegelaskujud esindavad kontseptuaalses
piiritletuses määratud kulgemist. (Ei tea, kas Mikiveri osas peaks
masohhistlikku küünilisust kuidagi mahendama, kuid tema esituses oli Mäega
võrreldes tõesti mingit rohmakat kunstlikkust veel Tallinna etenduselgi –
sarnaselt on juba esietenduse järel arvanud Ivar Põllu.)
Nõnda lavastust sissejuurdunud raamides vastu võttes ei märgatagi, et
puudusteks kvalifitseeritavate elementide taga peitub ka vastumäng meie
teatripildis prevaleerivale tavapärasele psühholoogilisusele, kus karakteri
moodustavad ideaalid, unistused ja põhimõtted, põrkununa vastu elu ja olude
madalust, reaalsuse labasust ja maisust.
Ängi, patuse ja äravaevatud
maailma pihtimust, usalduse ja intiimsuse kadu – meie teatrikriitikas nii
sageli kasutusel olnud märksõnu – sellest tükist välja lugeda ei lubata. Autor
Schmittile on need talumatud viirastused, millest lähtumine võimaldab neisse
vaid uppuda.
Küllap on Schmittigi psühholoogilisuse tagamaaks toimetulek
endaga, hakkamasaamine elus ja maailmas, kuid see psühholoogilisus ei hargne
mõnest pärsitud ihast, allasurutud tungist, olgu siis maisest või ülemaisest.
Schmitti vahekorda reaalsuse ja tõega võiks nimetada postillusoorseks. Kui
traditsiooniliselt on meile kinnitatud, et tõe muudab talutavaks see, kui ta
esildub illusiooni- ja ideoloogiavabalt, sirmita, siis Schmitt näib lähtuvat
mudelist, mille järgi reaalsus on olemuslikult tühi ja alles ideoloogia ja
illusioonid, arhefaktuaalne vägivaldne välistus, sümboolse ja tähistava
küündimatus loovad reaalsuse.
Isegi liiga plakatlikult, kui infantiilne postmodernne plagu, esildub
Schmitti kreedo. Eriti kavalehel: “Olen tõe lesk; minu tegelased on inimesed,
kellelt võetakse illusioonid, kes peavad loobuma oma viimastest veendumustest;
filosoofia õpetas mind küll mõtlema, aga mida ta mulle ei andnud, oli lõplik
tõde.”
Ja veel: “Ma ise ütlen alati “mina”, aga kas see tähendab, et selle
“mina” taga, mida ma nimetan, võib olla ainult üks “mina”? Me elame, ma usun,
mitte üheainsa isiksusena, vaid paljudena. Ja seda põhjusel, et pole olemas
isiksust või “mina” iseenesest, vaid “mina” sõltub sellest, kuidas ta end
teatud situatsioonides väljendab.”
Siiski ei ole “Enigma…” labane näidend,
postmodernsel unustuseloogikal põhinev (ja lisaks veel “moodsate”
homoallusioonidega) well made play “permanentselt võbelevatest identiteetidest
ja subjektsuse osalisest kohalolekust”.
Schmitt ei mõista reaalsuse olemuslikku tühjust siiski mitte nii, nagu oleks
see vaid plank, mida võõpa, nagu tuju tuleb. Tunnistagem, et selline
ambivalents ja võimalusterohkus kisub klounaadiks, millega nii või
teistsuguselt vormunud reaalsusest pärinevatel subjektidel on igapäevaelus
keerukas toime tulla.
Schmitti näidend sugereerib ümbritseva elu ja
inimeste suhtes pigem sisseelamis- ja tähelepanuvõimet, vajadust mõista, kuidas
üks või teine tõde ja enesemõistmispraktika omandab reaalsuse. See ongi vahest
ainus võimalus tõde taluda, tões seista suuta, talumatuks muutunud tõdedega
toime tulla. Viimase paatose mängib Mikiveri ja Mäe rahulik, vormiliselt lausa
konservatiivses laadis esitus ka täiesti aktsepteeritavalt välja.