Mikk Mikiveri lavastatud “Enigma variatsioonid” on laadilt tavaline psühholoogiline draama. Sellegipoolest on üsna arusaadav, miks see meie teatripärandi armastatuimat traditsiooni esindav lavastus siinsed teatraalid külmaks jätab. Tükk ei kubise just meeldesööbivatest kujunditest ja näitlejad mängivad küll mõnusalt, kuid siiski kaugel sellest, et saaks rääkida suurtest ja sügavatest rollidest.
Meil nii armastatud värisemapanevat sisemist traagikat see tekst küllap ei eelda ega lubagi. Palju ei võimalda tekst (vähemasti autentselt esitatuna) ka psühholoogilisele karakterile kohustuslikuks loetavat varjundirohkust. Tegelaskujud esindavad kontseptuaalses piiritletuses määratud kulgemist. (Ei tea, kas Mikiveri osas peaks masohhistlikku küünilisust kuidagi mahendama, kuid tema esituses oli Mäega võrreldes tõesti mingit rohmakat kunstlikkust veel Tallinna etenduselgi – sarnaselt on juba esietenduse järel arvanud Ivar Põllu.)

Nõnda lavastust sissejuurdunud raamides vastu võttes ei märgatagi, et puudusteks kvalifitseeritavate elementide taga peitub ka vastumäng meie teatripildis prevaleerivale tavapärasele psühholoogilisusele, kus karakteri moodustavad ideaalid, unistused ja põhimõtted, põrkununa vastu elu ja olude madalust, reaalsuse labasust ja maisust.
Ängi, patuse ja äravaevatud maailma pihtimust, usalduse ja intiimsuse kadu – meie teatrikriitikas nii sageli kasutusel olnud märksõnu – sellest tükist välja lugeda ei lubata. Autor Schmittile on need talumatud viirastused, millest lähtumine võimaldab neisse vaid uppuda.
Küllap on Schmittigi psühholoogilisuse tagamaaks toimetulek endaga, hakkamasaamine elus ja maailmas, kuid see psühholoogilisus ei hargne mõnest pärsitud ihast, allasurutud tungist, olgu siis maisest või ülemaisest. Schmitti vahekorda reaalsuse ja tõega võiks nimetada postillusoorseks. Kui traditsiooniliselt on meile kinnitatud, et tõe muudab talutavaks see, kui ta esildub illusiooni- ja ideoloogiavabalt, sirmita, siis Schmitt näib lähtuvat mudelist, mille järgi reaalsus on olemuslikult tühi ja alles ideoloogia ja illusioonid, arhefaktuaalne vägivaldne välistus, sümboolse ja tähistava küündimatus loovad reaalsuse.

Isegi liiga plakatlikult, kui infantiilne postmodernne plagu, esildub Schmitti kreedo. Eriti kavalehel: “Olen tõe lesk; minu tegelased on inimesed, kellelt võetakse illusioonid, kes peavad loobuma oma viimastest veendumustest; filosoofia õpetas mind küll mõtlema, aga mida ta mulle ei andnud, oli lõplik tõde.”
Ja veel: “Ma ise ütlen alati “mina”, aga kas see tähendab, et selle “mina” taga, mida ma nimetan, võib olla ainult üks “mina”? Me elame, ma usun, mitte üheainsa isiksusena, vaid paljudena. Ja seda põhjusel, et pole olemas isiksust või “mina” iseenesest, vaid “mina” sõltub sellest, kuidas ta end teatud situatsioonides väljendab.”
Siiski ei ole “Enigma…” labane näidend, postmodernsel unustuseloogikal põhinev (ja lisaks veel “moodsate” homoallusioonidega) well made play “permanentselt võbelevatest identiteetidest ja subjektsuse osalisest kohalolekust”.

Schmitt ei mõista reaalsuse olemuslikku tühjust siiski mitte nii, nagu oleks see vaid plank, mida võõpa, nagu tuju tuleb. Tunnistagem, et selline ambivalents ja võimalusterohkus kisub klounaadiks, millega nii või teistsuguselt vormunud reaalsusest pärinevatel subjektidel on igapäevaelus keerukas toime tulla. 
Schmitti näidend sugereerib ümbritseva elu ja inimeste suhtes pigem sisseelamis- ja tähelepanuvõimet, vajadust mõista, kuidas üks või teine tõde ja enesemõistmispraktika omandab reaalsuse. See ongi vahest ainus võimalus tõde taluda, tões seista suuta, talumatuks muutunud tõdedega toime tulla. Viimase paatose mängib Mikiveri ja Mäe rahulik, vormiliselt lausa konservatiivses laadis esitus ka täiesti aktsepteeritavalt välja.