Mihhail Veller “Nevski prospekti legendid”
Ei teagi, kumb on nauditavam jutuvestja ja sovetiajas surfija – kas Veller või Dovlatov. Kui Dovlatov keskendub rohkem inimsuhetele ja tundliku minategelase eksistentsiaalsetele valudele ning Nõukogude olme luurab peenelt ridade vahel, siis Velleril on nõuka hullus peategelaseks ja selles seiklevad hinged kõrvaltegelasteks.
"Nevski prospekti legendide" žanr on "pajatus" (vene k baika) – autor tugineb nii tõestisündinud lugudele kui linnalegendidele. Mõnikord on tegelasteks ka rahvusvaheliselt tuntud tegelased – näiteks Salvador Dalí või Iisraeli ühesilmne kindral Moshe Dajan –, ent ilukirjanikuna Veller siiski vajadusel lisab või eemaldab vürtsi ehk struktureerib tegelikkuse kaost.
Velleril on muhe-irooniline stiil ja terav silm ("Štein võttis niisuguse poosi, et Plissetskaja surev luik nägi sellega võrreldes välja nagu entusiastide marss" lk 87). Nalja saab igatahes rohkem kui rubla eest, vahel sekkuvad tundeskaalasse ka nukrus ja hämmastus. Komöödiat on siiski rohkem kui tragöödiat, ent Velleri mõõdu- ja rütmitunne hoolitsevad selle eest, et tervik ei muutuks palaganiks.
Hilbukaupmehed ja litsid ründamas Viiburist tulevaid soomlaste turismibusse; juudi intellektuaali äpardused roppude mereväelaste keskel; lolli inglase soov saada Nõukogude kodanikuks; kogemata Soome jalutanud seenelise odüsseia; Nõukogude patriotistliku korrespondendi katsed tüssata New Yorgi politseid, Nõukogude poeedi vaimustus Taani vanglast jne jne jne – palun muretsege see raamat kindlasti oma koduriiulile ja näiteks keskkoolinoortele oleks see meeldiv sissejuhatus meie lähiajaloo absurdi.
