18. jaanuaril esietendub Von Krahli Teatris Mihkel Raua komöödia „Järgmine voor“. Näitemäng alustab igale telekasõbrale tuttavast situatsioonist: stuudios lösutavad kolm talendisaate kohtunikku ja nende ette astub end proovile panev närviline nooruk. Kuid staarisaate stuudio kõigi formaadi juurde kuuluvate elementidega on vaid lähtepunkt - Raua vaimukas, terav ja tihe tekst ei piirdu vaid groteskse pildiga tema pikaajalisest telekohtuniku karjäärist, vaid galopeerib üle homoviha, rassisimi, šovinismi, sõltuvuste, kuulsusejanu ning teiste siin ja praegu aktuaalsete teemade sellise hooga, et lendab verd, tatti ja pisaraid. Klassikalise psühholoogilise teatri võtmes kirjutatud, kuid sisult väga tänapäevane „Järgmine voor“ on Raua debüütnäidend. Ütled oma kodulehel kirjutatud manifestis, et kui keegi küsib sult tänaval: „Miks sa selline munn oled?“, vastad sa: „Formaat on selline“. Kas tõesti tullakse küsima? Muidugi! Või siis tuleb keegi tänaval juurde, me räägime millestki muust, ja ta lõpuks ütleb, et sa polegi nii kohutav nagu ma arvasin. Ehk on huvitav teada, et tegelikult pole kusagil kirjas, et üks kohtunik peaks seal saates vastik olema ja halvasti ütlema. See on lihtsalt vaikiv kokkulepe.   „Järgmise vooru“ süžee on üsna vägivaldne. Kas sa sellega mõnda psühhopaati ei karda käivitada? Nad käivituvad sõltumata ühest näidendist, formaat on ju universaalne ja välismaal on asi ka mitu korda reaalselt inetuks kiskunud. USAs on „American Idolis“ 200-kilosed turvamehed kaamera taga. Näidend ongi ju kirjutatud selle mõtte ajendil, et mis siis saaks, kui …