Miilitsate ja madruste lööming Harjumäel
Oli pühapäev, 16. mai 1948. Tallinnas Harjumäel peeti tantsulkat ja tunti elust rõõmu. Sõdurid, madrused ja merekooli kursandid kepsutasid vene tüdrukutega tantsu. Rahvast kogunes üha juurde ja varsti ei mahtunud umbes 400 inimest enam platsile ära ning jalga keerutati siis juba ka murul. Pealegi oli plats vastikult tolmama hakanud.
Muru tallamine ei meeldinud aga postimilitsionäärile, kes ütles tantsijatele, et kui nad murult ei lahku, lõpetab ta peo ära. Muidugi saadeti ta vene kombe kohaselt kolmekordselt. Postimiilits oli visa mees, ta kutsus appi tosin miilitsat eesotsas vanemseersant Jullega. Korraloomisest aga kasvas välja korralik lahing Harjumäel.
"Polundra!"
Kui tosin miilitsat Harjumäele kohale jõudsid, läksid nad otsejoones akordionimängija juurde ja käskisid tal lõõtsatõmbamise lõpetada. Et aga rahvas oli tantsuhoos, ei teinud pillimees kuulmagi ja mängis edasi. Selle peale otsustasid miilitsad mängu jõuga lõpetada, haarasid akordionimängijal natist kinni ja hakkasid teda minema lohistama.
Rahvas tõstis kisa, miilitsailt nõuti viisakat - kultuurset - käitumist. Pidulised püüdsid pillimehe äraviimist takistada, miilitsate juurde kargas sõdur Soldatenko ja rebis akordionisti nende haardest välja. Selle peale kahmasid rahva piiramisrõngasse sattunud seadusesilmad relvad välja ning hakkasid kohe õhku kõmmutama.
Nüüd astus miilitsate juurde madrus Beljakov. "Mispärast te õhku tulistate, vot siin on teile minu madruserind...," rebis Beljakov oma rinna paljaks. Nende sõnade peale kõlaski lask, väidetavasti Julle püstolist. Beljakov karjatas: "Vennad, ma olen tapetud!" Asi polnud siiski nii hull. Aga tagapool seisjad uskusid tõemeeli, et juba on tapetud, ning raevunud mass läks miilitsate poole liikvele, ilmselge sooviga nad ära lintšida.
Sõdurid ja madrused võtsid rihmad vöölt ning röögatasid "Polundra!". Seadusesilmi päästsid halvimast kiired jalad, nad pagesid Pärnu maanteele miilitsavalitsuse majja varjule. Rahvahulk muidugi ei jäänud Harjumäele, vaid asus miilitsaid jälitama ja piiras miilitsavalitsuse maja koguni mitu tundi.
Nädal hiljem kogunes Harjumäel toimunut arutama EKP Keskkomitee Büroo Nikolai Karotamme, Johannes Käbini, Boris Kummi jt osavõtul. Istungil räägiti, et sündmuskohal viibis ka Tallinna miilitsaülem polkovnik Simon. Aga ta oli purjus ning korra jaluleseadmise asemel hoopis võttis vormimütsi peast ja üritas varjuda. Hiljem, miilitsavalitsuse kaitsvate seinte vahel, oli ta juba kange mees. Kui sinna saabus prokuratuuri uurija Slonimski, et välja selgitada, millisest relvast Harjumäel madrust tulistati, käratas Simon ta peale. "Mis te kontrollite miilitsaid, miks te bandiite kinni ei võta?" Slonimski ei lasknud end heidutada ja vaatas relvad üle. Selgus, et tulistatud oli neljast relvast. "Millised ja kui palju madruseid te vahistate?" küsis Simon. Uurija vastas, et veel mitte kedagi. "Keelan teil kas või ühtki miilitsat kinni pidada," põrutas selle peale polkovnik.
Süüdlaste otsimine
Büroo istungil avaldati nördimust: kuidas võis nõukogude militsionäär tulistada võitlejat, kes talle midagi ei teinud? Uskumatu! "Aga võib-olla on ta provokaator," küsis keskkomitee I sekretär Karotamm. "Aga võib-olla on madrus Beljakov provokaator," küsis julgeoleku ülem Kumm vastu.
Algas musta pesu pesemine. Kes on hullemad, kas miilitsad või sõjaväelased? Sõna võttis Balti laevastiku esindaja Filaretov, nimetades toimunut provokatsiooniliseks ja kuritegelikuks. "Mitte üheski garnisonis pole ma kohanud olukorda, kus miilits oleks sõjaväelastega asju klaarinud niisuguste meetoditega, relva abil."
Miilitsaülem Simon püüdis omasid kaitsta, vihjates rahvusliku vaenu õhutamisele. "Kaks neiut karjusid seal: "Kuulge, meremehed, teid on nii palju, aga neid eestlasi 15 inimest ja te ei suuda nendega toime tulla." Polkovnik möönis, et miilitsad kasutasid relva küll ebaõigesti, aga noor koosseis ei suutnud keerulises olukorras orienteeruda. Simon tõi ka näite, kui distsiplineerimatud on madrused. "19. mail andis kohtunik staadionil vile justkui valesti ja üks kaubalaevastiku madrus võttis pudeli ja viskas selle rahva hulka."
Sõjaväe esindaja Zozulja andis vastu turmtuld. "Võin tuua rea näiteid, kus miilitsad peavad end ülal halvemini kui relvajõudude esindajad. Vot 22. veebruaril pidas komandantuuri patrull kinni Tallinna 6. miilitsajaoskonna töötaja, nooremseersant Hendriksoni au mitteandmise eest. Patrulli märkuse peale hakkas sõnelema ja solvas teda. Kõik need juhtumid räägivad sellest, et miilits kasutab ilma igasuguse vajaduseta vägivalda. Madrused räägivad nii, et miilitsasse ei tohi sattuda, kuna pekstakse vaeseomaks."
Sokolov armee 4. korpuse staabist ütles, et miilitsad ei oska relva kasutada ning et niisuguseid juhtumeid sõjaväelaste puhul pole olnud. "Aga ma tean kahte juhtumit, kui miilits tulistas sõjaväelast: juhtum Viljandis, kui tapeti ohvitser. Seal polnud niisamuti mingit mõtet relva kasutada. Teine juhtum oli siin. Läksin kell 12 öösel mööda Tartu maanteed ja kuulen kahte lasku õhku. Selgus, et restoranist toodi välja mees, temaga kaasas oli naine, arvatavasti abikaasa. Mees avaldab vastupanu, teda lükatakse autosse, aga naine nõuab visalt tema lahtilaskmist. Et sellest naisest lahti saada, oli vaja teha kaks lasku õhku."
Kumm seevastu kaitses miilitsaid. "Kui miilitsad kord midagi ütlesid, tulnuks alluda. Niisuguste meremeeste üle nagu Beljakov, kes lööb oma rinna ette, uhkust tunda ei tohi," ütles julgeoleku ülem. Keskkomitee II sekretär Sazonov pareeris Kummi märkuse. "Selliste meremeeste üle peab uhkust tundma, kes ei löönud püstoli ees araks. Nende vaprus on kirjutatud ajalukku. Beljakov pole mingi provokaator."
Miilits lüüakse risti
Saabus kokkuvõtete tegemise hetk. Seltsimees Käbin köhatas hääle puhtaks ja hakkas vaagima miilitsas valitsevaid puudusi. Et oleks vaja tõhustada kasvatustööd, kuna miilitsas on palju noori ja ebakultuurseid inimesi. Seejärel asus keskkomitee sekretär eestlasi manama. "Tallinna miilitsate hulgas on märkimisväärne osa vene seltsimehi, aga nii imelik kui see pole, lubavad just eesti miilitsad endile lubamatuid asju."
Samas ei jätnud Käbin ka madruseid nahutamata, tehes seda lennukalt filosofeerides. "Vene rahval on õigus uhkust tunda Suure Isamaasõja tulemuste üle, aga meil viiakse valesti läbi kasvatustööd. Inimesele on vaja näidata, et kui vene rahval on suured teened, siis esitatakse talle ka suuri nõudmisi, aga meremehed käituvad tihti halvasti."
Pärast Käbinit võttis sõna seltsimees Sazonov ja tema tegelikult jõudis asja tuumani, miks kõik üldse nii juhtus. Ta möönis, et inimesed küll tantsisid keelatud kohas ja on seetõttu süüdi. "Aga meil Tallinnas pole üldse võimalik kuskil tantsida." Seega, olnuksid linnas kindlad tantsuplatsid, polnuks 16. mail Harjumäel mölluks läinud. Et asi kontrolli alt väljus, selles nägi Sazonov süüd küll ainult miilitsal.
Otseselt tulistamist käsitles Sazonov üpris omapäraselt. "Mis puutub selle madruse paljastatud rinda ja sõnu, siis meremeest, kes on käinud läbi tule ja vee, kes on Matrossovi kombel võimeline oma rinnaga dzoti ambrasuuri katma, sellist meremeest õhkutulistamisega ei hirmuta," rääkis Sazonov, lisades, et see ometi mingil juhul ei andnud miilitsale õigust madrust tulistada.
I-le pani punkti loomulikult Karotamm. "Kogu süü 16. mail toimunu ja meremehe tapmise eest lasub kahtlematult miilitsal, konkreetsetel isikutel, kes selle sooritasid. Ma arvan, et see Julle pole nõukogude inimene, igal juhul on ta kahtlane nõukogude inimene." Huvitav küll, aga Karotamm rääkis nüüd madrusest juba kui surnust. Samas ei maininud seda ükski teine istungil osalenu, pigem võis sõnavõttudest välja lugeda, et madrus sai haavata.
Karotamm heitis miilitsale ette nõrka väljaõpet, et nad ilma igasuguse põhjenduseta tapavad, lasevad inimesi kohapeal maha. Seetõttu tegi Karotamm lõpuks ettepaneku, et miilits ei tohiks kogu aeg relva kanda, nii teenistuses olles kui ka vabal ajal. Ta arvas isegi, et niisugustel juhtudel peaksid korda looma hoopis sõjaväelased ning miilits ei peaks üldse oma nina sinna toppima.
Keskkomitee büroo istungi stenogramm sai äärele märkuse "salajane". Rahva ees ei jäänud muidugi see lärmakas ja meeliköitev pühapäevane etendus Tallinna keskel mingiks saladuseks. Seda paljude tallinlaste silme all toimunut ei saanud kuidagi maha vaikida.
