Toomas Hussari / Gabriel Gar­cía Márqueze "Sada aastat..."
Lavastaja Hendrik Toompere jr. Mängivad Riho Kütsar, Raivo E. Tamm, Külliki Saldre, Tanel Jonas, Maarja Mitt, Herta Elviste jpt.
Viimane etendus Vanemuise teatris 3. veebruaril 2009.

"Pedro Páramo" senistes arvustustes on kiidetud ­põhiliselt seda, et laval on kogu Draamateatri kuld- ja hõbevara. ­Kuluaarides räägiti sellest, kuidas kostüümilaenutus on saanud juurde suure hulga vapustavaid tualette (eriti imponeeris ­Britta ­Vahuri valge kleit ja Merle ­Palmiste must siidiselt sahisev kuhi - ­õmblejatele tõeline väljakutse). Ja kahtlemata on "Pedro Páramo" etenduste õhtutel rõõmus ka pöördlava operaator, sest lavastaja ­Ingomar Vihmar, kes on teatava vilumuse omandanud ülelahenaabrite soomlaste nukra huumori maaletoomises, on kogu koreograafia sättinud just pöörleva lava õlgadele.

Ja muidugi leiab mahukast tekstist hoolega jälgides tänase ajaga kokku kõlksuvaid ideid ja kujundeid, süüdimatu ja otsatu egoismi ­läbivalgustamist, näpuganäitamist kapitalismile omasele üle laipade minekule vaid enda ­heaolu kindlustamiseks: kõik (ka hingeõnnistus) on ostetav/müüdav, vaid armastust ei õnnestu jõhkral Pedrol (Mait Malmsten) osta. Kõik on korrumpeerunud, kaasa arvatud preester - või siis liiga ­ullikesed, et üldse küsimusi esitada ja milleski kahelda. Ja kahjuks on Pedro poeg (Ivo Uukkivi), kes ema surma järel väljasurnud linnakesse Comolasse isa otsima läheb, piisavalt antikarismaatiline karakter, et mitte panna tema elus juhtuvatele uskumatutele sündmustele kaasa elama.

Mis siis rääkida veel sellest segase­võitu maagilisest realismist, elutunnetusest, mis peab unenägudemaailma ja surmavalda samaväärseks kui see põgus ärkveloleku aeg, mida me siinsel laiuskraadil ainsaks reaalsuseks tavatseme pidada, rääkida. Mida pole, seda pole. On ainult realism, ja natuke vigureid.

Enamasti kammitsetud ja kohati suisa säratute näitlejatööde kõrval on ka eredamaid välgatusi - Hilje Mureli ülemeelik ja keevaline roll laseb vähemasti aimata, milline oleks kogu lavastus välja näinud, kui Vihmar oleks suutnud kõigile näitlejatele niisuguse põlemistemperatuuri kätte juhatada.

Uku Uusberg jääb meeldivalt meelde, samuti Guido Kanguri preester... Mait Malmsteni peremees Pedro ja tema truu käsutäitja (Lembit Ulfsak) duetti on samuti nauding jälgida. Aga seda on vähe. Ju siis tulebki kahvatut lavastajatööd pidada "vaeste aegade vaese teatri" essentsiks.

Isegi Ervin Õunapuu kunstnikutöö on vaene ja värvitu. Vähemasti ­võrreldes tema Vanemuise samatoonilise ja sama mastaapse Hendrik Toompere jr lavastuse "Sada aastat..." kujundusega. Seal oli mitmekihilisus ja samaaegsus, kõikjal­olu ja üksildus juba ainuüksi lavakujundusse sisse kirjutatud. Sinine kangas lavakõrguses oli vastavalt vajadusele erinev mateeria - kord õhk, kord vesi. ­Pikad hööveldamata lauad, mis justkui taevast sajavad, olid ühtaegu uue maja kui ka uue ühiskonna tellinguteks jne. Mis sest, et osa trupist mängis kohati kergema vastupanu teed minnes vaatajate lõbustamise peale. Ometi lähevad plusspunktid Tartusse, sest seal oli emotsiooni ja kirge ja hullust ja mängu märgatavalt rohkem kui Vihmari aneemilisevõitu "Pedro Páramos".

Kuid Vanemuise saali akustikaga on midagi lahti. Vaid lavaservalt hüütu jõudis kadudeta kohale, kõik, mis kõneldi "lavasügavuses", hakkas juba kuuendas reas kaduma. Asja ei teinud lihtsamaks ka tekstiga samal ajal esitatud elav muusika lava vasakus servas, kuid ma ei usu hetkekski, et sõnumi kohalejõudmise segamine lavastaja kunstliliste eesmärkide hulka kuulus.