Miks ma lahkusin poole pealt
Retsept on sedavõrd lihtne, isegi ilmselge, et võib vaid imestada, miks pole seda sagedamini kasutatud. Vaja läheb vaid hingematvalt ilusaid maastikukaadreid (võetuna üldreeglina üles helikopterist päiksetõusu ajal, siis kui – mõnd üksikut praagimutukana silmapiiril kiirustavat sõiduautot arvestamata – jälgesid tsivilisatsioonist näha pole) ning ristata neid jõuliselt inimasustuse pahupoolt vaatajaile näkkuheitva karmi dokumentalistikaga.
Kahtlemata on “Samsara” kõike, mille eest teda kiidetakse – sõnatu ja võimas sümfoonia (ja ma ei pea siin silmas vaatemängu sageli saatvat hingekriipivat flööti, vaid pigem meloodiat, mille tekitab kaadrite vaheldumine); võimas ekskursioon paikadesse, kuhu keskmine ameeriklane oma elu jooksul kunagi ei jõua, alustades Birma kuldsetest pagoodilagendikest kuni São Paulo favela’teni, Pariisi kargetest katedraalidest kaht Koread eraldava demilitariseeritud tsoonini.
Lendlev kollaaž on kohati visuaalselt sedavõrd hüpnotiseeriv, et tooli lummatud vaataja võib kergesti kaotada järje ning ajada Kolmanskopi kõrbeliiva täistuisanud majavaremed Namiibias segi New Orleansi Ninth Wardi mahajäetud koolihoonetega, mida demonstreeriti hetk varem (või, jah, oli see nüüd hiljem?). Kuid inimesed, kes oma brutaalsete kanatapamajade ja seksnukutööstuste ja vangimajadega filmi keskpaigas oskuslikult looduspiltide vahele tungivad, mõjuvad majesteetlike vulkaanipursete ja öiste taevamaastike taustal sedavõrd tülgastava võõrliigina, et nende tegemisi on raske vaadata.
Kui “Samsara” raketiga kosmosesse lennutada, oleks sõnum selge: “Kes te iganes olete seal kuskil tähtedevahelises kõiksuses, tulge nüüd palun siia ja vabastage need kurjad sabata ahvid olemise vaevast. Nad vägistavad muidu ju kõik ära, nii oma planeedi kui oma liigikaaslased!”
Õunte ja piima peal üles kasvanud roosade põskedega sangviiniku võib “Samsara” ehk “mõtlema panna”, kuid kui sul pole algusest peale maailma suhtes illusioone, mõjub “Samsara” lahtisele uksele tagumisena; mõjub nii, nagu oleks Emake Maa ise oma rohuseeliku üles käärinud ja roninud su rinnale tegema südamemassaaži, hingeldades sulle näkku süüdistusi stiilis: “Noh, kas sa tunned juba!? Kas sa ikka saad aru, mida sa teinud oled!? Mõtle nüüd, kui hästi meil oleks võinud kõik olla, kui sa oleksid elanud ilusti ja minuga kooskõlas hoopis bambushütis!”
Tunnistan, et seda kõike oli liiga palju: võimas igipöörlev eluratas tahtis lömastada.
Ma põgenesin 25 minutit enne lõppu.
