Ma ei mäleta festivali, mille üle poleks kõik natuke vingunud. Söök on kehv, järjekord on liiga pikk, trükis on liiga kallis, WC on võigas, heli või valgus on tasakaalust väljas, esineja ei näita seda, mida temalt oodanud oleks, publik on nõme, majutustingimused tüütavad, midagi ei leia üles, valik pole piisav jne. Inimestel on samasugused ootused nii Viljandi folgi, Brüsseli kunstimessi kui Veneetsia biennaali osas. Iga üritust võrreldakse eelnevatega ja eelmised tunduvad inimestele valdavalt paremad. Tegelikult ühendab inimesi lihtsalt raskuste jagamine kanges kultuuriüledoosis, mida suursündmused endas kätkevad.

Tänavu ühendas kunstieliiti Veneetsia biennaalil Christine ­Maceli kureeritud peanäituse „Viva Arte Viva“ üle irisemine.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel