MV: Ega see leksikon mingi naljaraamat ka ei ole. Selle tarvitajatel oleks aga kasulik kohe arvesse võtta, et see esindab ehedal kujul inglise-ameerika analüütilise filosoofia hoiakuid. Mõtlejad ja teemad, mis on selle suundumuse seisukohalt perifeersed, on pälvinud ka pealiskaudsemat, vahel isegi frivoolset käsitlemist, aga selles ei väljendu niivõrd leksikoni autori isikupära, kuivõrd analüütilise filosoofia eetos üldisemalt. Raamatu pealkirja võiks mõista ka nii, et ta annab ülevaate peamiselt nendest küsimustest ja mõtlejatest, kes on analüütilise, sh ka Oxfordi traditsiooni seisukohalt kesksed. Mõistagi on leksikon omajagu etnotsentriline – selles on suhteliselt rohkem artikleid briti filosoofidest. Just sellisena tulekski seda raamatut võtta, sest muidu tekivad küsimused, nagu talumehel vedurit vaadates: miks see elukas kaeru ei söö, miks ta sõnnikut ei anna jne.

BM: Ma ei ütleks, et Blackburn võtab appi iroonia, kui argumendid teemast üle ei käi. Leksikoni autori eesmärgiks ei ole kunagi oma ainese allutamine või paikapanemine. Pigem tegeletakse leksikonis ennekõike ikka seisukohtade esitamise ning levinumate mõttekäikude ja argumentide kirjeldamisega. Minu arusaamise kohaselt täidavad need kohatised muhedad märkused ülejäänud teksti elavdamise rolli ning teevad seda suurepäraselt. Muidugi, esitatava materjali valik ise kannab suhtumise pitserit, võtkem näiteks kasvõi selle tsitaadi Irigaray artiklis, mille esitamine ei olnud just möödapääsmatult tarvilik. Kuid ega Blackburn seda lauset välja ei mõelnud, ikka Irigaray ise ning stiilinäitena on seda ju tore lugeda.

Filosoofialoos seondub seksiga teadupärast parasjagu piinlikke pikantsusi. Siin pole autor end tagasi hoidnud, jahudes mahlakalt nii Russelli asjaomase eksalteerituse kui Kanti kallal. Kas meie lihalikul ajal ei mõju see ebamugavast pärandist jõuetu kõrvalehiilimisena. Kas filosoofia on selles elu ja olemise alusteni ulatuvas valdkonnas lõplikult alla vandunud, üritades rehabiliteeruda pelkade eneseirooniliste karikatuuride taha?

BM: Seksi teemadel arutletakse üsna elavalt rakenduseetikas, kus käsitletakse sugulise vahekorra eri viiside moraalset ja moraalivälist väärtust ja nende loomulikkuse küsimust. Olulised küsimused seonduvad samuti vaba tahtega ning eriti vahekorraks nõusolekuga. Huvitavaid probleeme on veelgi, näiteks kontseptuaalne küsimus sellest, mida üldse pidada suguaktiks. Kui näiteks Robert Gray eeskujul pidada seksi tarvilikuks tunnuseks naudingu tekitamist, siis ei tuleks sugulist vahekorda, millega naudingut ei kaasne, üldse seksiks pidada. Kuid analüütilise filosoofia põhiteemade suhtes on see siiski suhteliselt perifeerne asi.

Meil on juurdunud arusaam, et aktsepteeritava teatmeteose taga peab olema terve teadusinstituut retsensentide kolleegiumi ja teadustoimetajatega. Blackburn esindab üksi sellist müstifitseeritud institutsiooni nagu Oxford. Millega on autor pälvinud sellise reputatsiooni ja usalduse?

MV: Sõna "Oxford" raamatu pealkirjas tuleb ennekõike sellest, et teos ilmus algselt Oxfordi ülikooli kirjastuse leksikonide sarjas, milles on avaldatud oma paarkümmend käsiraamatut mitmesuguste valdkondade kohta. Eestikeelses tõlkes sai Oxfordi kaubamärk säilitatud osalt selleks, et raamat ei läheks segi nõukogude ajal ilmunud "Filosoofia leksikoniga", aga ka sellepärast, et Oxford on üks kõrge mainega analüütilise filosoofia keskusi.

BM: Ühe autori kirjutatud teatmeteoste ilmseks puuduseks on teatavasti see, et autor ei ole spetsialist enamikus valdkondades, millest ta kirjutab. Teisalt on kirjutamine informeeritud kõrvalseisja positsioonist ka voorus, kuna niiviisi võivad teema kontuurid selgemad paista. Spetsialistid kipuvad teinekord põhilise kõrval ka liigsetesse peensustesse kalduma. Mis puutub leksikoni autorisse, siis hetkel töötab Blackburn hoopis Cambridge’is, sellel olulisimal, nii-öelda suure tähega Filosoofiaprofessori ametipostil, kus tema eelkäijateks on olnud näiteks Moore, Wittgenstein, Anscombe ja Mellor. Oxfordis on ta samuti töötanud, kuid enne Cambridge’i siirdumist filosofeeris ta pikka aega hoopis Ühendriikides. Metafüüsika, keelefilosoofia ning metaeetika kõrval on ta tegelenud ka filosoofia populariseerimisega, näiteks kirjutas ta hiljuti hea sissevaate filosoofiasse, mille pealkiri on kõnekas: Mõtle (Think).

Millised olid kõige markantsemad probleemid, millega puutusite kokku seda meie kultuuriruumis pretsedenditult ulatuslikku ja hõlmavat leksikoni tõlkides?

MV: Eks need olnud samasugused probleemid nagu mis tahes teatmeteose tõlkimisel, koostamisel või toimetamisel ette tulevad. Tõlkes palju uusi omatüvelisi termineid loodud ei ole. Seda tööd on siiski juba varem tehtud, aga tulemused on igal pool laiali. Seega tuli teha inventuur sellest, mis on eesti keeles juba olemas, ning otsustada, kas olemasolevat kasutust tasub üle võtta. Biograafilistele artiklitele lisasime valikbibliograafiad eestikeelsetest tõlgetest. Ühesõnaga tegu oli suurel määral pedantse ja tehnilise nokitsemisega. Õnneks andsid mitmesuguste erialade inimesed lahkesti nõu. Asendamatuteks osutusid ka muud eestikeelsed teatmeteosed, nagu "Eesti entsüklopeedia", "Antiigileksikon", Kaasiku ja Abeli matemaatikasõnaraamat, Käämbre ja Korrovitsi füüsikasõnastik jne. Ilmunud raamatust olen juba jõudnud avastada mõne vea -- kõige eksitavam neist on see, et lk 335 ülalt 6. rea esimene sõna peab olema "Paratamatu", mitte "Kontingentne".

Suurele hulgale kultuurihuvilistele jääb see leksikon küllap kaugeks ja raskepäraseks. Keda peate silmas tema eeldatava kasutajaskonnana? Milliseid tagajärgi tehtud tööst meie filosoofia ja vaimuelule loodate?

MV: Filosoofia jääb suurele osale inimestest niikuinii kaugeks ja raskepäraseks. Siiski loodan vaikselt, et raamatu kasutajaskond väga väike ei ole. Leksikonis valitsev analüütiline filosoofia on ennekõike koolifilosoofia, so argumenteerimisel põhinev filosoofia, mida saab teatud määrani ära õppida ning selle alusel on omakorda võimalik hindeid panna. Märksa raskem on panna hindeid selle järgi, kuidas tudeng on ära õppinud suremiseks valmistumise, olemise hääle kuulatlemise, maailma muutmise jne, mis on ju filosoofias samuti respektaablid eesmärgid.

Kardetavasti lähikümnendil teist sarnast teatmeteost eesti keeles ei ilmu. Niisiis võib see leksikon jääda mõneks ajaks – kõigi oma vooruste ja puudustega – tahestahtmata mõõtuandvaks nagu "Antiigileksikon" omal alal. Tõsisemad filosoofiahuvilised on meil küll niigi enam-vähem kakskeelsed ega loe tõlkeid, aga seetõttu võivad nad hakata rääkima näiteks "Platoni" asemel "Plato" või "mõiste" asemel "kontsept". Isegi analüütiline filosoofia võiks olla ka eesti keeles kirjutatav või lausa mõteldav ja ehk aitab leksikon sellele kaasa.

BM: Olen samuti seda meelt, et ei saa pidada enesestmõistetavaks nõuet, et filosoofia peaks olema kõigile, nii-öelda “kultuurihuvilistele isikutele” kerge ning koheselt mõistetav. Füüsika, keeleteaduse ning näiteks ka ajalooteaduse kohta sellist nõudmist ei esitata. Ka filosoofilise mõtte tabamiseks tuleb vaeva näha ning eelkõige metoodiliselt vaeva näha. Arvan, et kõige rohkem kasu on sellest leksikonist ikka nendele, kellel tuleb filosoofiaga tõsisemalt tegeleda, olgu siis filosoofia või mõne naabervaldkonna raames.

Elu mõtte otsijaile on leksikonis vastava märksõna alla üsna üheselt keskmist näppu näidatud. Leksikonist puuduvad ka mitmed meil populaarsed ja laiadesse hulkadesse levinud kultuurifilosoofid - S tähe all nt mitte ainult Steiner, vaid ka nt. Schweitzer ja Sontag. Mida öelda lohutuseks neile vaimuarmastajaile, kes harjunud filosoofiast oma kultuurilistele jm väärtushinnangutele tuge otsima?

MV: Ma ei ole sellega nõus, mis sa arvad artiklist "elu mõte". Aga need, kes loodavad ükskõik millist teatmeteost sirvides elu mõtet leida, peavad pettuma niikuinii. Leksikonid annavad teadmisi, mitte tarkust. Küsimus, miks siin Schweitzerit ja Sontagi sees pole, on tõesti sama hea, kui küsida, miks vedur kaeru ei söö. Mulle ei  meenu ühtegi ingliskeelset FILOSOOFIA leksikoni, milles oleks omaette artikliga esindatud Schweitzer, Sontagist rääkimata, aga see ei kahanda veel nende tähtsust humanistide või esseistidena. Muuseas kunagi ilmus üks venekeelne antoloogia nõukogude rahvaste filosoofiast, milles eestlasi esindasid mõne leheküljega Kreutzwald, C. R. Jakobson ja E. Vilde. Keegi ei saa seada raudkindlaid piire selle ette, kuidas inimesed sõnu – sh ka sõnu nagu “filosoofia” või “filosoof” – kasutavad.

Need, kes otsivad filosoofiast tuge ja lohutust, seda analüütilisest filosoofiast enamasti ei leia, kuigi on erandeid, kes võivad ka seda pakkuda, nagu Bernard Williams, Thomas Nagel, Robert Nozick jt. Samas on mingi distsipliin hädavajalik igasuguses, ka nt eksistentsiaalses filosoofias, kui see ei taha muutuda lihtsalt äratuslektüüriks.

BM: Leksikon ei ole tõepoolest kõige sobivam koht elu mõtte otsimiseks. Intervjuus Oxfordi ülikooli kirjastusele, samalaadsele küsimusele vastates, märkis Blackburn ise muide järgmiselt: “Kui te ootate new-age elutarkust või kukesuppi hingele, siis võib akadeemiline filosoofia teid üllatada. Kuid ma arvan, et on oluline, et akadeemiline filosoofia ei kaotaks täielikult ülevaadet oma juurtest elutarkuse või isegi religiooni traditsioonides.” Steiner, Schweitzer ja muu hinge kiirtoitu pakkuv elufilosoofia ei kuulu tõepoolest akadeemilise filosoofia pädevusse. Mis puutub Sontagi, siis tema on ju pigem public intellectual kui akadeemiline filosoof. Tegelikult on alati väga keeruline ning delikaatne küsimus, keda kaasaegsetest võtta leksikoni ning keda mitte ning minu arvates valis Blackburn oma sõela — filosoofi nime kinnistumise terminis — päris kavalalt.

Millist mõju on Blackburni esindatav inglise-ameerika analüütiline filosoofia avaldanud oma kaasaegsele kultuurile ja ühiskonnale laiemalt?

BM: Ühiskonnale omavad analüütikutest ehk suurimat mõju ameerika poliitikafilosoofid, kellel on toime avalikule arvamusele. Mis puutub kronoloogia paralleelidesse, siis on uusimal ajal võimalik leida rohkem paralleelseid suundumusi teaduses esinevate arengute ning filosoofia vahel kui filosoofia ja kultuuri vahel. Ma pean silmas just analüütilist filosoofiat. Kuid laiemalt võttes on see teaduse ja filosoofia lähenemine samuti osa inimkonna üldisest kultuurist.

MV: Oma nooruslikus loogilis-positivistlikus tuhinas üle poole sajandi tagasi seisnes analüütilise filosoofia mõju selles, et ta kuulutas suurema osa senisest filosoofiast mõttetuseks. Ning kaunite mõttetuste hulka arvati ka palju neid asju, mis inimesele kõige enam korda lähevad. Nüüdseks on see tuhin rahunenud ja analüütilises filosoofia sees on sama palju mitmesuguseid –isme kui väljaspool seda. Kuid kõik need tegelevad argumenteeritult selguse otsimise või loomisega. (Fenomenoloogid võivad siin lisada, et selgus saavutatakse alati mingisuguse hämaruse hinnaga.) Selguse musternäiteks on ikka olnud loogika ja matemaatika. Samas aga põrkutakse loogika põhialustes omakorda meelevaldsusele, paradoksidele ja vaieldavustele. Aga loogiline vaieldavus või paradoks on ikkagi selgem kui lihtsalt rangusepuudusest tulenev vastuolu. Niisiis ei maksaks filosoofilistele probleemidele loogilise kuju andmist peljata, sest ka sel juhul jääb küllalt ruumi paradoksidele ja subjektiivsusele. Ja loogika peaks olema ka humanitaardistsipliinide enesemõistmises kesksel kohal, sest see annab aimu, millised väited saavad neis üldse võimalikud olla. Loogiline kuju muudab vanad "humanitaarsed" mõistatused lihtsalt mõistatusteks, milles inimlik suvalisus on kõrvaldatud või siis vastupidi, eriti reljeefselt esile tõstetud. Samuti teeb loogika selgemaks sellised metafüüsilised küsimused nagu lõpliku ja lõpmatu, osa ja terviku, mõtleja ja mõteldava vahekord.

Küllap leidub haritlasi, kes peavad analüütilist filosoofiat saba ja sarvedeta mänguks. Kuidas tõsta heatahtlikult ja samas ka intrigeerivalt nende huvi selle distsipliini vastu? Milleks ikkagi arukale ja mõtlevale inimesele seda distsipliini vaja on?

MV: Terve mõistusega lihtinimeste, aga ka kõrgelennuliste müstikute ja usufanaatikute vaenulikkus on filosoofiat alati saatnud – sinna ei saa midagi parata. Mõnevõrra suudaks huvi filosoofia vastu äratada populariseerimistegevus. Samas ei saa unustada, et filosoofia on loomult raske ja keeruline asi ning igasugune populariseerimine on paratamatult lihtsustav.

Küllap saab arukas ja mõtlev inimene ka ilma akadeemilise filosoofiata hakkama -- on ju palju arukaid ja mõtlevaid kirjanikke, teadlasi, ajaloolasi, muusikuid, sportlasi, poliitikuid jne, kes pole koolifilosoofiaga eriti kokku puutunud. Samas saab filosoofia mõiste nii laiaks ajada, et nimetada filosoofiks igaüht, kes oma elu ja maailma tähenduse üle sügavamalt järele mõtleb – see on rohkem verbaalne küsimus: ühelt poolt filosoofia kui vastavas teaduskonnas käsitletav tekstikogum, teisalt filosoofilisus kui eluhoiak.

Lõppude lõpuks leidub ka neid, kes peavad kultuuri või kirjandust saba ja sarvedeta mänguks. Filosoofia, ka analüütiline filosoofia, ei peaks ise pretendeerima tribunaliks ega ka mingi teise tribunali ees ennast õigustama. See on ikkagi vabade inimeste vabatahtlik tegevus. 

BM: Analüütiline filosoofia on natuke nagu zen-budism. Arukale ja mõtlevale inimesele võib tunduda, et ta saab maailmast aru. Väike annus analüütilist filosoofiat võib viia ta arusaamisele, et maailm ei olegi nii selge. Veidi suurem annus analüütilist filosoofiat ning maailm tundub jälle selge.