Milleks neile kainus?
“Uuesti elus”. Stsenarist ja lavastaja Olev Remsu, operaatorid Veiko
Taluste, Tõnis Lepik ja Ralf Siig, muusikaline kujundaja Kärt Tomingas. Alpic
Film Production, 54 minutit.
Remsu polegi vist krooniline joomahaige olnud!
Loobus viinast enne, kui krooniline tõbi külge jõudis jääda, ehmatas ära,
võttis aru pähe. Võib-olla on Remsu liiga vähe haige olnud, et “Uuesti elus”-
laadsele probleemiasetusele närvi pihta saada.
Filmis nähakse alkoholismis
minu melest õigesti meditsiinilist (mitte sotsiaalset vms) haigust. Remsu on
küsitlejana tagasihoidlik, kaastundlik, väga enesekindel ja hästi hiljukesi ka
irooniline. Ta ei paranda näiteks Leo Lapinit, kui too ei mõista joomahaiguse
kitsalt isiklikku meditsiinilist probleemi, vaid räägib ühiskonna ja
kultuuriringkondade suhtlemistavadest. Leo on aga Remsu jaoks enesepettur.
Suur osa selle filmi episoodidest on täidetud sarnaste illusoorsete
sõnastustega ja kuidagi nadi on jälle ja uuesti veenduda, et Remsu ei suuda
seda enesepettuse skeemi, mida ta näeb, mitte kuidagi filmi vahenditega kirkalt
ja mõjusalt esile tuua. Joomisest hoidujad pole jälle oma võitlusest rääkides
huvitavad, nad on kuidagi staatilised, edasiminekuta, nad jätavad mulje
tagasipöördumisest täpselt samasuguse elu ja väärtuste juurde, millest nad
joomahaigena vahepeal võõrdusid – või pagesid? Kas antud juhul raske kroonilise
haiguse põdemine, kõik kannatused ei paku inimesele mingit uudset tunnetust,
eluvaadet, uuenemist? Joomahaigele jääb taastamine-lappimine, ei muud? Ootad
tõeliselt läbi- ja ettevalgustavat kontrasti ja ootama jäädki.
Surma
enneaegsusele rõhumine ei vii siin samuti kaugemale kui surelikkuse tõdemiseni.
Küsimus, kes, millal, kuidas ja kus peaks surema, ei tööta tegelikult
alkoholismi ründavalt. Kuid viinasurma surnud elukaaslast mälestava naise
monolog oli siiski võimas, see andis ehedalt tunda armastuse väge, mille
jõuväljas ununes isegi filmi üks olulisi puudujääke – staatiline
kaadriekspositsioon. Kärt Tominga valitud tundlik muusikavalik jääb aga kahjuks
pildilise “tapeedi” alla. Huvitaval kombel toovad filmi tegelased omatahtsi,
ilma vähimagi Remsu initsiatiivita filmi jumalaotsimise motiivi. Äkki on
kusagil seal peidus joomisest võõrduja uuenenud tunnetus ja ka motivatsioon,
vajadus ja eesmärk? Kuid film jumalaotsinguid mõjusalt ei ava. Joodikute hääl
filmis on jällegi kuidagi nüansikam, tee mis tahad. Kukumägi lööb oma verest
nõretava võitleva paatosega kuidagi seletamatult positiivse, filmi suunaga ehk
isegi sobimatu positiivse hoiaku: “mind solvatakse, maailm on persses, ühiskond
putsis, jumal lubab mul juua, praegu on sitt, vastik aeg – tuleb hirrrmsasti
arrrmastada, naisi keppida, kontsertidel ja teatris käia” jne (Arvo
Kukumägi).
Muide tähelepanuväärne on, et ükski joodik filmis ei häbene end,
kained vennad ja õed aga varjavad rituaalselt nägu. Film on tervikuna “tubli
dokk”, nagu ütleb Sulev Teinemaa – üldiselt igavavõitu, aga puhuti siiski
põnev.