Ja „Kiki Mikit” on lihtne ja mõnus laulda. Koos hüüatuste ja viisikestega. See ei ole traditsiooniline räpp – suur osa tekstist on justkui lauldud. Nagu see uue põlvkonna räppmuusikal kombeks on.

Muusikaline põhi on räpi uue alažanri trap vallast. Tiirutavad hi-hat'id, hästi aeglaselt uuristav bassikäik, luust ja hingest läbi undavad süntesaatorikäigud.

Ja mis kõige tähtsam – Aropil on õnnestunud linti saada selline sümpaatne asi nagu õnn. „Kiki Miki” räägib tema elu kõige õnnelikumast perioodist – lapsepõlvest Pärnumaal. See õnn valgub ka kuulajatele peale. Lapsepõlv, suvi, päike, tiik, metsarajad, kooli minema ei pea. Inimese kõige megama tunde koostisosad.