Millest kirjutavad kohalikud vene autorid?

Emakeelepäeval, 14. märtsil kuulutatakse välja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate laureaadid. Venekeelse autori kirjandusauhinna žürii liige Viktoria Ladõnskaja tutvustab möödunud aastal Eestis ilmunud venekeelset kirjandust.

Möödunud aasta jooksul anti Eestis välja kakskümmend venekeelset raamatut (kui mitte arvestada tõlke- ja õppekirjandust ning perioodikas ilmunut), mis püüdlevad ilukirjanduse nimetusele. Kohaliku vene raamatuturu madalate näitajate tõttu kaaluvad Eesti kirjastused üldjuhul väga hoolikalt kõiki poolt- ja vastuargumente, enne kui annavad midagi vene keeles välja. (Kui võrrelda kohalike vene- ja eestikeelsete raamatute läbimüüki, ilmneb, et eestikeelsete raamatute puhul peetakse täiesti normaalseks trükiarvuks 800–1000 eksemplari. Raamatud, mis ilmuvad veelgi suuremas tiraažis, on edukad. Aga kui venekeelse raamatu trükiarv on 1000, siis tähendab see ülisuurt edu. Üldiselt mõõdetakse venekeelsete raamatute müüki Eestis sadades, mõnikord kõigest kümnetes, kusjuures tõlkekirjanduse olukord on isegi roosilisem kui kohaliku venekeelse ilukirjanduse oma.) Kohaliku vene autori avaldamine vene keeles on pahatihti projekt, mis kannab märget “pretendeerib kahjumile”. Sellepärast on kakskümmend ilukirjanduslikku uudisteost täiesti arvestatav kogus.

Kui vaadelda avaldatud teoste nimekirja täpsemalt, joonistuvad 2013. aastal välja teatavad tendentsid. Esiteks domineerib luule. Teiseks on terve rida raamatuid, mis on ilmunud Eestis, kuid on oma põhilise auditooriumi osas orienteeritud Venemaale. Näiteks raamat allveelaeva Kursk tragöödiaga seotud saladustest, mille kaanel on Venemaa presidendi Vladimir Putini foto. Ja lõpuks kolmas, tendentsidest kõige rõõmustavam, et nimekirjas on vähemalt viis autorit/raamatut, mis väärivad erilist tähelepanu ja kandideerivad venekeelse autori kirjandusauhinnale.