Robert Bartlett on keskaja ajaloo professor St. Andrewsi ülikoolis šotimaal ja on kuulsust kogunud ennekõike Euroopa piiriühiskondade uurimisega, rõhuasetusega Briti saarte ajalool. 1993. aastal ilmunud “The Making of Europe” (otsetõlkes “Euroopa tegemine”) on maineka ja viljaka medievisti vaieldamatult tuntuim teos. Bartletti mahuka raamatu tees on iseenesest lihtne ja selge: Euroopa tänased piirid kujunesid välja kõrgkeskaja (11.–13. sajand) jõulise ekspansiooni ja kolonisatsiooni tagajärjel; kolme sajandiga kasvatas ladina kristlus oma territooriumi ligemale kaks korda, ühtne kultuurimudel suudeti jõu ja nõuga kehtestada suurel maa-alal Liivimaast Iirimaani. Bartlett osutab seega ühele Euroopa ajaloo ilmekale paradoksile: “Euroopa, mis oli maailma kõige suuremate vallutus-, kolonialiseerimis- ja kultuuriliste transformatsiooniprotsesside initsiaatoriks, oli ka ise samasuguste protsesside sünnitis” (lk 451).
Bartlett annab haruldaselt üksikasjalise ülevaate kõigist kõrgkeskaja ekspansiooni tähtsamatest tahkudest. Suuremat tähelepanu osutab ta ekspansiooni vallutuslikule küljele, nähes Euroopa tuumriikide sõjalises üleolekus nende edu peamist panti; just moodsa sõjatehnika levikupiirid märgivad sündiva Euroopa piire: “...keskaja üheks peamiseks ajalookeermeks [on] lugu sellest, kuidas raskeratsavägi, linnused ja tõhusad heitemasinad levisid oma sünnimaalt Loire’i ja Reini vahel nii Iiri kuningate kui ka Leedu vürstide valdustesse ja sõjaväljadele” (lk 130).
Teiseks rõhutab Bartlett kaubanduse rolli keskaja ekspansiooniliikumises; 11. sajandi piiratud kaubavahetus kujuneb 14. sajandil välja itaalia ja hansakaupmeeste laiaulatuslikuks kaubandusvõrguks, mis lubab autoril tõdeda: “Keskaegse Lääne ühtsus oli vähemalt osaliselt ka kaupmeeskonna ühtsus” (lk 286). Euroopa laienemise peamine eeldus oli aga mõistagi kõrgkeskaja demograafiline plahvatus, mis kolmekordistas rahvastiku; “sedamööda kuidas rahvaarv kasvas, toimus ka inimeste liikumine Lääne-Euroopa südaaladelt väljapoole” (lk 168). Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei püsinud inimesed keskajal sugugi pidevalt paigal, Bartlett näitab veenvalt, et rahvastekatel kees alates 11. sajandist täie hooga ning rahvastikuliikumist soodustati igal tasandil.
Ladusas stiilis kirjutatud ja hästi tõlgitud-toimetatud “Euroopa sünnile” tihkaksin ainsana ette heita liigset keskendumist majanduslik-poliitilisele ekspansioonile, mis pole lubanud eritleda sama protsessi kultuurilis-religioosset tahku. Bartlett küll tunnistab kultuurivahetuse olulisust, kuid peatub sellel ainult ülikooliõpetuse tasemel. Tegelikult on kõrgkeskaja üheks võtmearenguks kultuuriline “globaliseerumine” igal tasandil, uue kultuurimudeli kinnistumine kogu Euroopa territooriumil, mida jagasid kõik kristlaskonna uued ja vanad liikmed. Euroopa ei liitnud kokku mitte ainult ühine majandusringlus või institutsioonide võrk, vaid samuti sarnane ajaarvamine ja käsitlus teispoolsusest. Bartletti raamatu avalause resümeerib seda kenasti: “Euroopa pole üksnes regioon, vaid ka idee” (lk 13).

Bartletti ekspansioonimudeli raames omandavad Euroopa perifeersed alad, nagu Eesti või Iirimaa, sootuks kaalukama tähenduse kui tavakäsitluses. Just piirialadel leiavad Bartletti arvates aset Euroopa ajalookäiku määravad sündmused ning seega on nende ajaloo sügavuti tundmine üheks Euroopa ajaloo mõistmise eelduseks. Bartletti meetodil on mõistagi oma eelkäijad (alates Victor Turneri kuulsast piirikäsitlusest Ameerika ajaloos) ning sellele leiame paralleele ka näiteks hilise Juri Lotmani töödest, kuid keskaja Euroopa ajaloole rakendatuna näitab Bartlett piiriteooria uusi võimalusi. Tema leidlikud ja erudiitsed paralleelid Euroopa äärealade ajaloost annavad silmad ette Lääne medievistika traditsioonilisele enesekesksusele ja juhivad tähelepanu võrdleva ajaloo perspektiivikusele.
Bartletti lähenemise viljakusest annab ilmekat tunnistust mõne kuu eest ilmunud ingliskeelne kogumik Läänemere maade ristiusustamisest, mis lähtub suuresti “Euroopa sünnis” välja pakutud analüüsimudelist (“Crusade and Conversion on the Baltic Frontier 1150– 500”, Ashgate, 2001). Oma kodustele kolleegidele näitas Bartletti raamat niisiis veenvalt Euroopa piiririikide ajaloo tundmise vajalikkust. Bartletti põhisõnum Eesti lugejale on aga ilmselt täpselt vastupidise sisuga – tundmata (keskaja) Euroopa ajalugu, pole võimalik adekvaatselt mõista sündmusi (ristiusustamisaegses) Eestis.