Millest on tehtud Euroopa?
Robert Bartlett.
“Euroopa sünd. Vallutused, koloniseerimine
ja kultuurivahetus 950–1350”.
Kunst. Tallinn, 2001. 616
lk.
Eesti ajalookirjutuse üks suuremaid nõrkusi on olnud liigne
Eesti-kesksus; üldajaloo lünklik tundmine ei luba hoomata koduste sündmuste
tagamaid ning kipub eksitama tähelepanu teisejärgulistele probleemidele. Kui
näiteks eestlaste muistse vabadusvõitluse puhul on kohalikke ajaloolasi
huvitanud ennekõike esivanemate allajäämise põhjused, siis Robert Bartlett
käsitleb oma äsja eestindatud teoses “Euroopa sünd” Eesti ala vallutamist vaid
ühe episoodina kõrgkeskaja Euroopa laiaulatuslikust ekspansioonist, kus
paganlike perifeersete piirkondade lülitamine ladina kristlusesse oli
pöördumatu ja paratamatu protsess.
Robert Bartlett on keskaja ajaloo professor St. Andrewsi ülikoolis šotimaal
ja on kuulsust kogunud ennekõike Euroopa piiriühiskondade uurimisega,
rõhuasetusega Briti saarte ajalool. 1993. aastal ilmunud “The Making of
Europe” (otsetõlkes “Euroopa tegemine”) on maineka ja viljaka medievisti
vaieldamatult tuntuim teos. Bartletti mahuka raamatu tees on iseenesest lihtne
ja selge: Euroopa tänased piirid kujunesid välja kõrgkeskaja (11.–13. sajand)
jõulise ekspansiooni ja kolonisatsiooni tagajärjel; kolme sajandiga kasvatas
ladina kristlus oma territooriumi ligemale kaks korda, ühtne kultuurimudel
suudeti jõu ja nõuga kehtestada suurel maa-alal Liivimaast Iirimaani. Bartlett
osutab seega ühele Euroopa ajaloo ilmekale paradoksile: “Euroopa, mis oli
maailma kõige suuremate vallutus-, kolonialiseerimis- ja kultuuriliste
transformatsiooniprotsesside initsiaatoriks, oli ka ise samasuguste protsesside
sünnitis” (lk 451).
Bartlett annab haruldaselt üksikasjalise ülevaate
kõigist kõrgkeskaja ekspansiooni tähtsamatest tahkudest. Suuremat tähelepanu
osutab ta ekspansiooni vallutuslikule küljele, nähes Euroopa tuumriikide
sõjalises üleolekus nende edu peamist panti; just moodsa sõjatehnika
levikupiirid märgivad sündiva Euroopa piire: “...keskaja üheks peamiseks
ajalookeermeks [on] lugu sellest, kuidas raskeratsavägi, linnused ja tõhusad
heitemasinad levisid oma sünnimaalt Loire’i ja Reini vahel nii Iiri kuningate
kui ka Leedu vürstide valdustesse ja sõjaväljadele” (lk 130).
Teiseks
rõhutab Bartlett kaubanduse rolli keskaja ekspansiooniliikumises; 11. sajandi
piiratud kaubavahetus kujuneb 14. sajandil välja itaalia ja hansakaupmeeste
laiaulatuslikuks kaubandusvõrguks, mis lubab autoril tõdeda: “Keskaegse Lääne
ühtsus oli vähemalt osaliselt ka kaupmeeskonna ühtsus” (lk 286). Euroopa
laienemise peamine eeldus oli aga mõistagi kõrgkeskaja demograafiline
plahvatus, mis kolmekordistas rahvastiku; “sedamööda kuidas rahvaarv kasvas,
toimus ka inimeste liikumine Lääne-Euroopa südaaladelt väljapoole” (lk 168).
Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei püsinud inimesed keskajal sugugi
pidevalt paigal, Bartlett näitab veenvalt, et rahvastekatel kees alates 11.
sajandist täie hooga ning rahvastikuliikumist soodustati igal
tasandil.
Ladusas stiilis kirjutatud ja hästi tõlgitud-toimetatud “Euroopa
sünnile” tihkaksin ainsana ette heita liigset keskendumist
majanduslik-poliitilisele ekspansioonile, mis pole lubanud eritleda sama
protsessi kultuurilis-religioosset tahku. Bartlett küll tunnistab
kultuurivahetuse olulisust, kuid peatub sellel ainult ülikooliõpetuse tasemel.
Tegelikult on kõrgkeskaja üheks võtmearenguks kultuuriline “globaliseerumine”
igal tasandil, uue kultuurimudeli kinnistumine kogu Euroopa territooriumil,
mida jagasid kõik kristlaskonna uued ja vanad liikmed. Euroopa ei liitnud kokku
mitte ainult ühine majandusringlus või institutsioonide võrk, vaid samuti
sarnane ajaarvamine ja käsitlus teispoolsusest. Bartletti raamatu avalause
resümeerib seda kenasti: “Euroopa pole üksnes regioon, vaid ka idee” (lk
13).
Bartletti ekspansioonimudeli raames omandavad Euroopa perifeersed alad, nagu
Eesti või Iirimaa, sootuks kaalukama tähenduse kui tavakäsitluses. Just
piirialadel leiavad Bartletti arvates aset Euroopa ajalookäiku määravad
sündmused ning seega on nende ajaloo sügavuti tundmine üheks Euroopa ajaloo
mõistmise eelduseks. Bartletti meetodil on mõistagi oma eelkäijad (alates
Victor Turneri kuulsast piirikäsitlusest Ameerika ajaloos) ning sellele leiame
paralleele ka näiteks hilise Juri Lotmani töödest, kuid keskaja Euroopa
ajaloole rakendatuna näitab Bartlett piiriteooria uusi võimalusi. Tema
leidlikud ja erudiitsed paralleelid Euroopa äärealade ajaloost annavad silmad
ette Lääne medievistika traditsioonilisele enesekesksusele ja juhivad
tähelepanu võrdleva ajaloo perspektiivikusele.
Bartletti lähenemise
viljakusest annab ilmekat tunnistust mõne kuu eest ilmunud ingliskeelne kogumik
Läänemere maade ristiusustamisest, mis lähtub suuresti “Euroopa sünnis” välja
pakutud analüüsimudelist (“Crusade and Conversion on the Baltic Frontier 1150–
500”, Ashgate, 2001). Oma kodustele kolleegidele näitas Bartletti raamat
niisiis veenvalt Euroopa piiririikide ajaloo tundmise vajalikkust. Bartletti
põhisõnum Eesti lugejale on aga ilmselt täpselt vastupidise sisuga – tundmata
(keskaja) Euroopa ajalugu, pole võimalik adekvaatselt mõista sündmusi
(ristiusustamisaegses) Eestis.