Milline on hotellikunst? Tallinna Hiltoni näitel.
Raivo Kelomees käis Hilton Tallinn Parki hotellis tuuril ja uuris, millist kunsti seal leidub.
Missugune kunst meelitab hotelli rohkem külalisi ja toob omanikele tulu? Kas kunst seintel või ruumis, tekstiilikunst või digitaalne kunst? Moodne või traditsiooniline? Ilus, magus või kriitiline? Ja kas kunst üldse meelitab, kui hotell on osalt kasiino?
Performatiivne kunst banketisaalis ehk muusik või näitleja söögi ja joogi kõrvale on pigem tavapärane. Sotsiaalkriitilise sõnumiga alasti taidur paneks veini nautiva hotellikülastaja kohmetuma. Biokunsti installatsioon oleks sanitaartehniliselt probleemne. Korallriffide ja säravate kalakestega akvaariume oleme hotellides aga märganud. Digikunsti meenutavat kujundust kohtab infomonitoridel lobibaaris. Neile kuvatakse praktiliste teadete kõrval liikuvat pilti ja informatiivset animatsiooni.
Tuuril Hilton Tallinn Parki hotellis leidsin kinnitust maalikunsti väärtustavale ja meelt lahutavale jõule. Tubades maalid Maria Simsonilt, kelle aastapikkusest tööst hotelli enam kui 400 maaliga täitmisel saime teada kevadises „Ringvaate“ klipis. Üldruumides ja trepikodades Katrin Karu, lisaks Natalia Koreshkova neli maali. Kuna avalikes ruumides olevad maalid on publikule nähtavad ja omamoodi isikunäitus, siis väärivad rohkem tähelepanu.
Katrin Karu teostas 41 suurt maali hotelli üldruumidesse ja interjööridesse, valdavalt teisele korrusele. Ajalooliste kultuuritegelaste portreed koosolekuruumides (Jakobson, Koidula, Tobias, Ernesaks, Pärt), Eri Klasi sviit, Kreutzwald executive lounge’is, enamasti aga poolabstraktsed suureformaadilised akrüülmaalid.
Karu on ammutanud ideid ja emotsioone veebruarikuiselt resideerimiselt Araabia Ühendemiraatides. Kullavärviga ei ole koonerdatud. Mõnel tööl on käsi või lopsakas valge tulp. Tulbilaadsed vormid varieeruvad üleloomuliku suurusega lilleõiest lumivalge tuumaplahvatuseni. Tühjas lobiruumis jalutades on seda natuke liiast. Lilleilule pakuvad vaheldust ruumikujunduse geomeetrilised peegelpinnad, mis pehmed vormid murravad ja viiludeks jagavad. See, kas tõlgendada põrandavaipade abstraktse geomeetria ja maalide plastiliste vormide dialoogi vaidluse või üksteise täiendamisena, on maitseküsimus. Ruumi täitumisel inimestega kujunduselementide vägi kindlasti nõrgeneb ja nad taanduvad.
Rääkides isiklikust maitsest, siis seitsme sinise maali rida oli siinkirjutajale veidi „sünge“. Kõige parempoolsemas nägin gigerlikke elemente, eelkõige ülalt alla kulgevates reljeefselt korduvates soonilistes elementides. Kuid see on pigem täitumatu sürrealismiootus.
Kullale maalidel säravad vastu kollased pinnad valgustitel, vaasidel ning disaini- ja interjööriobjektidel, millelt heiastub rahu ja luksus. Kõik klapib ja vääristab.
Mõnevõrra on Karu maalide rohkus ja suurus isegi üllatav. Päris korralik diil! Eks kunstiekspert püüab selle numbriteks tõlkida ja see on võrreldav riikliku kunstihankega. Kunstnikult tuli vastuseks, et ta leiti tema varasemate tööde põhjal, Armin Karuga sugulane ei ole.
Autor väitis siinkirjutajale, et kõik maalid on tulnud tema „seest“, mitte ühtegi pole lihtsalt „valmis vorbitud“. See on tema jaoks sama nagu iga teine näitusetöö, üks suur püsinäitus.
Sisekujundus on rajatud kuldsetele pindadele, kontrastidele, vaibageomeetriale ja hoogsalt maalitud lõuenditele. Allkorrusel lopsakad valged kallad, mis maalide hiidõisi edasi arendavad. Nii ongi: kuldne, valge ja must, ka kollane ja punane. Kõik kokku väärtust sisendades ning külastajate otsuseid mõjutades.
Ostukäitumine hotellis
Kuidas mõjutab visuaalne või auditiivne keskkond ostukäitumist? See pole küsimus, vaid uurimisvaldkond.
Ostukäitumise uuringute järgi pidavat muusika iseloom mõjutama valikuid. Ehk sobivalt tuunitud audio paneb rahakotti paotama. Söögikohas ostetakse kantrimuusika või Beach Boysi „Good Vibrationsi“ taustal ostetakse hamburgereid ja hot dog’e. Beethoveni viienda sümfoonia saatel luksuskaupu. Eksperimendis, kus kasutati klassikalist ja kantrimuusikat, kulutasid ostlejad klassikalise muusikaga taustal rohkem „sotsiaalse identiteedi“ kaupade peale. Kantrimuusikaga taustal osteti rohkem „tarbeesemeid“, nagu lambipirne ja hambaharju. On uuringuid, mis selgitavad taustamuusika mõju alkoholitarbimisele. Lühijäreldus on, et muusika valjus mõjutab tarbitava alkoholi kogust ja tarbimise kiirust ehk vali taustamuusika paneb rohkem jooma.
Siin võiks küsida, kuidas mõjutavad ostukäitumist visuaalsed meeleärritused ehk valgus ja pildid. Hotell on ju omamoodi pood, kuid ka teenindusasutus. Ja mis visuaalist me räägime? Kas värv, vorm, objekti või pinna viimistletus – matt või läikiv? Või süüviksime kujutatu motiividesse: maastik, portree, mittekujutav-abstraktne? Kas kullavärvi kasutamine mõjub nagu klassikaline muusika? Paneb ostma kallimaid kaupu, „sotsiaalse identiteedi“ tooteid? Kas tumedad toonid, „sünged värvid“ muudavad keskkonna väärtuslikuks või eemaletõukavaks?
Siin on kaks lähenemisnurka: teaduslik ja intuitiivne. Esimene põhineks uuringutel, mis refereerituna lugejale oleks igav, ja teine – intuitiivne – oleks kunstikriitika, kunstitundja kogemusel ja kõhutundel põhinev arvamus.
Kõneldes interjööridest, peaksin tulemust hoogsalt liialdatuks. Kuna tegu pole galerii ega näitusesaaliga, võiksime jutu siinsamas lõpetada, kunstivaatleja piiratus paigutab nähtava tuntu taustale ja lõppjäreldus on selge: pole midagi uut siin ilma peal. Ehk vormide, värvide, objektide ja pindade koosmõjuga püütakse sisendada mingeid mõtteid ja tundeid, nagu seda kunstnikud on aastasadu teinud, ja põhjustada teatud käitumist. Küsimuseks jääb, kui teadlikult seda tehakse. Arusaadavalt on meil arhitekt ja sisekujundaja ning ka kunstnik. Aga tellija? Mida tahab tema?
Hiltoni vastustes sisaldub, et „... kunst oleks osa hotelli sisekujundusest ning moodustuks ühtne tervik“, samuti nõuti tubade jaoks kolme teemat „Tallinna laht“, „Vanalinn“ ja „Abstraktne akt“. Kui teha siin tekstis eksperiment ja kõrvutada näiteks Hiltoni vastuseid ühe juhusliku kunstihankekonkursi juhendiga: „Ootame ideekonkursile kavandeid positiivse ja harmoonilise üldmõjuga kunstiteosest, mis pakuks igapäevaselt ... külastajatele ja personalile rõõmu ja tuge.“ Ja edasi: „Kunstiteos peaks olema visuaalselt meeldejääv ja ei tohiks mõjuda raskepäraselt ega põhjustada negatiivseid emotsioone ...“ Kindlasti võiks hotellgi sellele alla kirjutada. Kas aga mõni tänapäeva kunsti kuraator oma näituseplaane ka nõnda sõnastab?
Kindlalt näeme, et soovitaval kunstil on teatud eesmärk ja ta peab midagi „tegema“. Hotell: „... eesmärgiks luua meeldiv atmosfäär, mis kõnetaks igaüht ja kõlaks kokku ruumi endaga.“ Kindlasti annab õigustuse kliendi kulutustele. Vaevalt aga „rõõmu ja toe“ pakkumine kõige olulisem on, kuigi pole välistatud. Sisendada hotelli kliendile teatud staatust? Jah. Et kulla ja karra kiirgus kleepuks ka temale. Ilmselt sedagi.
Hotell Hilton Tallinn Park andis äsja välja ka raamatu "Art in Hilton Tallinn Park". Raamatut saavad sirvida hotellikülastajad, kaubandusvõrgust seda ei leia.