Võib-olla ei armasta moirad koorimuusikat, igatahes teevad nad peaaegu kõik, et Eesti Rahvusmeeskoori Aasia tuur lihtsalt ei algaks. Finnairi lend Helsingist Pekingisse osutub ülemüüduks ning osa laulumehi pannakse Hiina pealinna suunduva lennuki asemel hoopis Hongkongi minevasse komposiitlindu. Pooled neist, kes õiges sihtkohas varahommikul maanduvad, peavad punetavaid silmi hõõrudes veenduma, et pagasit koos esinemiseks vajalike smokingitega pagasilindile ei tulegi. Kuid bussid urahtavad välja suitsu, Theodor Sink tõstab armastavalt üles oma vana väärtusliku tšello (mis reisis Hiinasse oma piletiga ja eraldi istekohal) ning pärast paari kiiret unetundi Radissoni hotellis on koor valmis esinemiseks Eesti Vabariigi Pekingi saatkonnas, mida väike riik jagab Chaoyangi linnajaos veelgi pisema Islandiga. Seljas mustadest särkidest improviseeritud asendusvorm, käiakse läbi ummikute esinduse poole liikudes veel kiiresti üle Hiina hümn, mis algab hoogsalt („Qi-Lai! Bu-yan zou nu linde ren-men!“) ja lõppeb tänuväärselt ruttu.