Kõigepealt teeme ühe asja selgeks: ma ei pidanud end väiksena Männiku tüdrukuks. Männiku oli karm koht, kus lokkasid vaesus ja töötus, lapsed käisid paljajalu ja öösiti oli kuulda huntide ulgumist. 

Olin pigem Nõmme tüdruk – seal rõkkas alati laste naer ja päike andis hommikuti terekäe. Nüüd, aastaid-aastaid hiljem, olen ma muidugi rohkem Männiku usku. Mulle tundub, et see on minust kasvatanud selle, kes ma olen. 

Ma tunnen tänaval ära narkojoobes inimese ja oskan ainuüksi peale vaadates teha selgeks, kas jooksen oletatavast pätist kiiremini. Sest teadsin juba seitsmesena üht – jota on tore, ei tee liiga ja tema käest saan ma vabalt minema.