Mis asju sa loed? Tiina Ristimets
Lugemine on minu jaoks justkui üks üsna mõnus töö, mida vabalt võin endale süümepiinadeta tööpäevade kaupa lubada. Nii et loen tavaliselt käsikirju, mida kirjastusse hulgakaupa saadetakse. Oma mõtete jäädvustamine avaldamise kujul tundub praegu olevat inimestele oluline. See on iseenesest tore, aga valiku tegemine nõuab tublisti lugemist.
Minu vabal valikul lugemisi aga iseloomustavad erinevad tujud ja olukorrad. Loen nii ajaloolisi ülevaateid, kriminaalromaane kui ka luulet ja ilukirjandust. On muidugi mitmeid raamatuid, mis mind aegade jooksul on mõjutanud, üks neist näiteks on ungari kirjaniku Sándor Márai romaan “Küünlad põlevad lõpuni”. Nii meeleolu kui koht, kus seda lugu lugesin, sobisid täiuslikult selle raamatu sügavuse ja sisuga ja seepärast ehk oli selle mõjugi väga tugev. Nägin hiljuti, et Ugala teater on teinud sellest ka lavastuse, selle tahaksin kindlasti ära näha.
Sõidan peatselt pikale puhkusele Uus-Meremaale ja sinna olen kaasa valinud n-ö mittekohustuslikud raamatud eri meeleoludeks ja olukordadeks. Pika lennusõidu aitab ehk kiiremini mööda saata Stieg Larssoni kogukas ja kaasakiskuv kriminaalromaan “Lohetätoveeringuga tüdruk”.
Uus-Meremaa saarelooduse lummuses aga tahan hoopis lugeda Gabriel García Márquezi “Living to tell the tale’i” (ilmunud ka eesti keeles: “Elada, et sellest jutustada”) ja Tõnu Õnnepalu uut romaani “Paradiis”. Viimase pealkiri sobib sinna Uus-Meremaa looduse rüppe ideaalselt, kuigi raamat ise räägib küll ühest teisest paradiisisaarest – Hiiumaast.
