Madis Jürgeni “Liibanon 2011” on täis musta huumorit (kui ehk peksmise stseen välja arvata). Ma ei tea telgitaguseid, kuidas just Madis Jürgen seda raamatut kirjutama sai. Võimalik, et “Liibanoni poisid”, nagu pantvangid olnud eestlasi kutsutakse, said vabanemisjärgsel suvel mitu konkreetset pakkumist ja siis valisid neist sobivaima. Mulle meeldib kujutleda, kuidas nad ellujäämismehhanismina arutasid vangistuses läbi ka selle mängu: kes meist siis raamatu kirjutaks, kui me siit eluga pääseksime?

Igatahes tundub Madis Jürgen ainuõige valik. Ka paljud teised meie kirjamehed ja -naised oleksid hakkama saanud seitsmiku intervjueerimise ja stseenide kokkuseadmisega, aga paljud oleksid võinud libastuda liiga hollywoodlikule, pooltoonideta lähenemisele. Madis Jürgeni stiili tugevus seisneb mõistvuses, empaatias. Tema kirjeldatud maailm ei ole mustvalge, pigem kergelt vildakas-naljakas, keel põses. Tema käsitluses hakkad isegi paharettidele kaasa tundma, kuid samas oskab ta poolhumoorikat lähenemist doseerida, nii et traagika endiselt mõjub, ilma et peaksid raamatu vastikusest kõrvale panema.

“Liibanon 2011” islamiroheline kaksikraamat, Tiit PruuliAntiliibanon”, on saanud nime tegevuspaigaks olnud mäeaheliku järgi ja kavalalt esimese bestselleri kõrvale positsioneeritud. Teine autor, teine stiil. Leidub kadedaks tegevalt häid metafoore (mismoodi näiteks Urmas Paeti telefon viskles tol esimesel õhtul sõnumite käes nagu kuivale sattunud kala), ja “Liibanoniga” sarnaselt tõmbab lugema sordiini all hoitud pinge.

Need on ühe loo kaks külge. Mis juhtub pantvangidega? Ja mis juhtub riigiga, kelle kodanikud satuvad pantvangi? Meil kõigil on oma isiklik Liibanoni poiste lugu, ilmselt igaüks meist oskaks une pealt öelda, kus ta oli, kui see lugu tema jaoks alguse sai. Me kõik teame lõpplahendust ja mäletame, kuidas see meeltülendav, peaaegu uskumatu uudis meieni jõudis. Aga me tahame lugeda, mis oli alguse ja lõpu vahel, milliste deemonitega tuli neil meestel võidelda.

Kahe raamatu tegelased peaaegu ei kattu. Vähesed sildaloovad hetked on, kui “Antiliibanoni” peategelaste hulka kuuluv Urmas Paet ilmub pantvangihurtsikus värelevale telekaekraanile ning kui vangide videoläkitused ilmuvad teise raamatusse kui sündmusi edasi viivad märgistajad. Mõlema teose kulminatsiooniks on varahommikune telefonikõne “Me ei tea täpselt, kus me oleme, aga oleme nüüd vabaduses”, tegevuskäigud enne ja pärast seda kõnet hargnevad omasoodu.

Ei ole kumbki neist suurtest lugudest oma autorile lihtne. Jürgenil on käes mõniteist tegelast, kõik mehed, enamjaolt ühes kohas, ajas, rutiinis. Pruulil tuleb harutada sassis lõngakera ning küllap ka tegeleda tõketega “sellest ei tohi sa kirjutada” või “sellest ei tohi me sulle rääkida”.

Mõlemad raamatud on head maineparandajad. Jürgen teeb pantvangistatud poiste reisisoovi lugejale lähedaseks ning loodetavasti enam ei küsita, et mis te sinna kobisite ja miks me pidime teie peale raha kulutama. Pruuli teeb oma raamatuga suure teene Eesti riigile, eriti kapole ja välisministeeriumile. Ma poleks osanud arvata, et Urmas Paet suudab minult pisara välja võluda, aga tõesti, härdaks läksin. Ei olegi see riik nii hädine ja korrumpeerunud. Poisid tõime elusalt ära!

Aga raha? Meid huvitab ju raha. Kummastki raamatust ei leia seda ühte lauset, kust saaks kindlalt teada, kas või kui palju lunaraha maksti. Te võite kogu lugu tõlgendada ka nii, et Jäme, Bioloog, Õpetaja, Pealik ja teised olid hädised asjatajad, kes lõpuks tahtsid lihtsalt vangidest lahti saada ega julgenud neid maha lüüa. Vähem naiivne variant on see, et kõrilõikajad said lõpuks parajalt suure summa ning pantvangidraama venis 114 päevani, sest meie poolel oli vaja suhtlemist venitada, saamaks piisavalt jälgi, et meie poisid pärast vangide vabastamist ja kokkulepitud summa väljamaksmist ikkagi kätte saada. Väga oluline tundus hetk “Antiliibanoni” raamatust, kui kapo esindaja pärast vahendajaga kohtumist mehe krõbistatud pähklite koored kaasa haaras – DNA! Tõeline moodne spiooniromaan.

Raamatutest välja jäänud tegelikkuski on kulgenud nõnda, et sobib epiloogiks. Poisid on elu üle järele mõtelnud ja oma elukvaliteetigi parandanud, aga pätid on kinni võetud ja karmi karistust saamas. Kusjuures Kokaks kutsutud pantvangivõtjast on tõesti kahju, ta muutus sümpaatseks. Ja üldse muutus, tänu Jürgeni käsitlusele, aga ka poistele endile, kogu islamiäärmuslaste maailm mõistetavamaks. Üks küsimus jäi mul lugedes küll: mis saanuks, kui poisid oleksid islamisse pöördunud? Ja miks nad seda küll ei kavandanud, kas või strateegilise käiguna, astudes vangistajate vastu relvaga, mille vastu nood relvitud olnuks? Muidu oli neil igasuguseid põgenemis- ja elukergendusplaane, aga seda plaani ei tulnud? Ja edasi, mida tundsid poisid islami suhtes pärast pantvangist ja ajuloputuse alt vabanemist? Kas islam jäi hinge või ei?


Madis Jürgen “Liibanon 2011”

Go Reisiraamat, 2012. 269 lk.

Tiit Pruuli “Antiliibanon 2011”
Go Group, 2012. 400 lk.