Vaevalt kaks nädalat tagasi, peale kontsertreisi Dublinisse (kus mängiti tema ja hellooja Mayke Nasi koostöös valminud, spetsiaalselt pubides esitamiseks mõeldud puhkpilliteost), maandus Annelys Tallinnas, kohtus samal õhtul esimest korda tudengitega ja täna on “Euroopa Liidu subjektiivne atlas” valmis. Rahul on akadeemia ja õppejõud - sellist trükist poleks põhjust häbeneda ühelgi maailma disainikoolil. Rahul on tudengid - oma tööd on nad silmnähtavalt rõõmuga teinud. Annelys de Vet aga arvab, et tegelikult sai kogu workshopist kõige rohkem tulu hoopis tema.

Mis on disainis tähtis?

Isiklik suhe tehtavaga ja sellest suhtest lähtuvad ideed.

Mis Sind graafilise disainiga tegelemise juures enim köidab?

Kõige rohkem naudin ma võimalust seeläbi jõukohaselt uurida ja arendada ideid, mis seotud niivõrd suurte ja abstraktsete mõistetega, nagu näiteks “ühiskond” ja “kultuur”. Samuti meeldib mulle, et saan oma tähelepanekud millekski kasulikuks muuta või need soovi korral hoopis küsimustena esitada.


Oled koostööd teinud paljude Hollandi kunstiprominentidega. Max Bruinsma (disainiteoreetik, kes paljude arvates on ainsa eurooplasena võimeline kirjutama tasemel eessõnu tõsistele disainiraamatutele), Anthon Beeke (Holland plakati grand old man, kes veel tänagi šokeerivaid ja seksuaalselt laetud kujundusi loob), Jos Houweling (kõrgemat kunsti- ja disainiharidust pakkuva kuulsa Sandbergi instituudi direktor)… Kuidas oled Sa suutnud töötada koos selliste visuaalhiiglastega, kes, nagu ma oletan, asjast alati rohkem arvavad teadvat?

Koostöö teistega, teiste mõtlejatega avab võimalused ideede tekkeks. Mõtete liikumine, muutumine ja areng on vaimustav kogemus! Ma tahan mõtteid vahetada, avastada seda, mis teistel meeles mõlgub, ideid peegeldada, kuid kõige enam tahan ma teistelt inimestelt õppida. Iga projekt, mille kallal töötan, peaks mulle midagi tagasi andma: inspiratsiooni, uusi oskusi, ootamatuid kogemusi ja – esimeses järjekorras – nauditavalt veedetud aega. Mingit saladust ei ole. Mulle on tähtis jääda iseendaks, mitte kunagi püüda olla keegi teine. Tahan olla iseenda mõõdupuu. Paistab, et see on ärgitanud ka sind ja teisi minuga koostööd tegema!

Üks Sinu provokatiivsemaid ülesastumisi on olnud teemal kopeerimisõigus (The Right to Copy­ - http://www.annelysdevet.nl/copyright). Oma esinemistega võitlesid disaineri õiguse eest olemasolevat piiramatult kopeerida. Mis sellise manifesti põhjustas? Kuidas kommenteerisid sinu seisukohti teised disainerid (ka need, kelle töid sa kopeerinud oled)?

Mind tõukas tagant see tohutu innukus, millega mõned mu kolleegid “originaalsed” olla püüdsid. See tegi mind kurvaks. Kunstikoolis peeti “kopeerimist” ropuks sõnaks. Ma ei saanud sellest kunagi aru. Ise ma kopeerisin kogu aeg; mitte et kedagi petta, vaid kasutades seda disainiprotsessi osana. Juba eksisteerivate kujunduste kasutamine aitab neid edasi arendada. Täpselt nagu klassikalises muusikas, kus teiste heliloojate tsiteerimine on sajanditepikkune traditsioon. Kummalisel kombel ent valitseb disainis tahtmine olla unikaalne ja omada isiklikku stiili. Soovisin oma mõtetega lagedale tulla ja olla enda “mõjutajate” osas täiesti avameelne.

Minu meelest on naeruväärne arvata, et keegi võiks olla täiesti originaalne ja mingis ainuisikulises keeles unikaalselt suhelda. Eksisteerib tohutul hulgal mõjutusi, ainult et inimene ei ole neist alati teadlik. Lastena õpime meid ümbritsevaid inimesi imiteerides, aga täiskasvanuks saades võtame millegipärast omaks arusaama, et kõik tuleb endal välja mõelda. Ma ei näe põhjust, miks peaksime lakkama imiteerimast neid, keda imetleme. Kopeerimine on õppimine. Koopiat kasutades arendame uusi mõtteid ja kujundust kollektiivselt. Selle asemel, et näha disainis kujundaja unikaalset statementi, võiks sellele vaadata kui suhtelisele hetkele ajas. Tagamaks kunstiteoste avaramat mõistmist, tuleks originaalsuse kontseptsioon hüljata.

Teised disainerid reageerisid minu ettepanekule kergendustundega. Näiteks Anthon Beeke kutsus mind Eindhoveni Disainiakadeemasse õppejõuks just peale selle loengu kuulamist. Ka tudengid on minu arvamustesse positiivselt suhtunud. Usun, et see avas neile mitmeid võimalusi, mille pärast nad varem valehäbi olid pidanud tundma. Niikaua, kui oled tehtava suhtes aus, võid kopeerides väga palju omandada.

Eestis toimub just praegu euromüntide konkurss. Sinu kõige viimaseks tööks oli kujundada Hollandi 5-eurone juubelimünt. Räägi pisut sellest projektist.

Mündikujundus valmis koostöös Hollandi kunstniku Rudy Luijtersiga. Antud münt on hetkel tootmises ja kahjuks ei ole selle näitamine enne 5. novembrit lubatud. Aga ma võin vihjata, et tegemist on klassikalise mündiga, mille kujunduses tänu meie ühisele kontseptsioonile mängib peamist osa tüpograafia.

Kuidas Sulle õpetajatöö meeldib? Missugune on Sinu “meetod”?

Üks kunstnik, keda väga hindan, rääkis mulle kord oma kõige inspreerivamast õpetajast, keda ta oli kohanud New Yorgis, Cooper Unioni kunstikoolis. Tudengid olid oma pildid laiali laotanud ja rääkisid üksteise töödest. See oli elav, inspireeriv ja innustav diskussioon, ehkki õppejõud (saksa kunstnik Hans Haacke) ühtki sõna lausumata tagaplaanile hoidus. Üksnes diskussiooni lõpus küsis ta paar suunavat küsimust juhtimaks tähelepanu sellele, millest veel räägitud polnud. Vaat nii! Ei mingeid kõnesid, reegleid, kiirustamist. Kõik, mis tähtis, sai öeldud – peamiselt tudengite endi poolt, kes viibisid üleni kohal, keskendunult, tõttamata…

Mulle näib see olevat ideaalne situatsioon. Parim viis midagi teada saada on see  ise kollektiivse protsessi tulemusena avastada.

Eesti Kunstiakadeemias toimunud workshopi nimi oli “Euroopa Liidu subjektiivne atlas”. Miks selline teema? EL näib ju olevat üks mittenoortepärane teema, mis pigemini sobilik Toompea hallkuubedele.

Pole tõsi. Lõputu seadustekogumik võib tõesti igav olla. Aga tõeline Euroopa peitub kultuuris. EL ei ole revolutsioonilist päritolu, vaid erinevate poliitiliste, ajalooliste ja kultuuriliste üksuste kombinatsioon. Liit põhineb suhtlusel ja jagatud väärtustel. Iga maa, linn ja kodanik omab isiklikku nägemust sellest kasvavast moodustisest. Kurb on see, et me ei tea tegelikult, kuidas Euroopat endale ette kujutada. Valitseb heade kujutiste põud. Selleks, et pühenduda, et hakata üksteist mõistma ja austama, peame need kujutised ise looma. Peame ise tegema pildid, kirjutama lood ja mitte leppima massimeedia poolt pakutavaga. Selleks, et oma visioone kokku viia ja üksteist tundma õppida; selleks, et EL-i kontseptsioonist parim välja pigistada, peame oma erinevaid nägemusi üksteisega jagama, oma mõtteid arendama ja visualiseerima.

Kuidas workshop korda läks? Kas said EL-i kohta midagi uut teada?

Külaskäik Eestisse on minu esimene kohtumine endise NSVLi vabariigiga. Olles siin, kogedes siinset olustikku, kuuldes erinevaid lugusid õpin ma Eesti kohta rohkem, kui oleksin osanud oodata. Šokeeriv on taibata, kui komplitseeritud ja karm ajalugu sellel paigal on olnud. Ajalugu mängib ka silmnähtavalt tähtsat rolli inimeste igapäevase elu mõjustajana. Esmapilgul on Tallinn Amsterdamiga üsna sarnane – kanname ühesuguseid riideid, oleme lugenud neidsamu raamatuid, räägime samadest filmidest, meie ilmadki on kahjuks ühtemoodi hallid. Paljud räägivad inglise keeles. Ja ometi on nende sarnasuste taga täiesti erinevad ellusuhtumised. Neid erinevusi ei anna aga ühestki reisijuhist välja lugeda.

Nii et vastus oleks kindlasti: jah! Olen nende paar nädalaga väga palju õppinud suheldes Eesti tudengitega, kuuldes nende elulugusid, saades aimu nende huvist või huvipuudusest, skeptitsismistki ELi vastu. Olen rohkem teada saanud ühe teise riigi kultuurist ja siinsete inimeste mõtetest, misläbi näen ELi nüüd hoopis avaramast perspektiivist.

Oled oma töödes uurinud erinevusi Hollandi ja teiste Euroopa riikide vahel. Kui erinevad on eestlased, eriti tudengid, neist, keda varem oled näinud?

Loomulikult on nad väga huvitavad ja inspireerivad, nagu tudengid ikka, eriti, kuna neil on minuga võrreldes nii erinev taust. Erilise mulje jätsid mulle nende oskused arvuti- ja infograafika vallas. Tehnilisi küsimusi ei pidanud seletama isegi esimese aasta noortele.

Naljakas oli see, et väga vähesed ei nõustunud minuga. Kas viisakusest või tagasihoidlikkusest ei rääkinud keegi mulle vastu. Tudengid näisid tõsiselt võtvat kõike, mida ma ütlesin. Hollandi tudengid väljendavad sagedamini isiklikku arvamust. Mõnikord tuleb see disainile kasuks, sest isiklikku suhtumist evides on lihtsam leida lähenemistee käsilolevale disainiprobleemile. Teisest küljest on Eesti tudengid imetlusväärselt põhjalikumad; nad on valmis investeerima rohkem aega info kogumiseks ja faktide kontrollimiseks, et arvamus ei jääks paljalt arvamuseks. Keskpärane info neid ei rahulda.

Mulle tundus, et mõnedele tudengitele valmistas raskust võtta endale kui disainerile rohkem vastutust, omada kindlaid seisukohti. Hollandis näib disaineri, kui looja positsioon olevat tugevamalt juurdunud. Oleme selle tarvis isegi spetsiaalse väljendi leiutanud: “autoridisain”. Disainer ei ole üksnes probleemide lahendaja, vaid ka lugude jutustaja. Atlas, mille oleme workshopi käigus koos teinud, tõstab loodetavasti lugejate-vaatajate teadlikkust disaini osast sotsiaalsete ja kultuuriliste protsesside kajastaja ja tähtsa koostisosana.

***

Annelys de Veti poolt Eesti Kunstiakadeemias läbi viidud workshop toimub üritusteseeria “Hollandi Disainipäevad” raames, mida toetavad Hollandi Kultuuriministeerum ja Holland Suursaatkond Eestis.

Workshop'i käigus valminud raamatu “Euroopa Liidu subjektiivne atlas Eesti pilgu läbi” esitlus toimub pühapäeval, 31. oktoobril kell 14.00 Eesti Kunstiakadeemias.

Euroopa Liit, ilma kinnisideedeta

Selle Areeni kaaneloo pildiosa on äsja valminud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini, stsenograafia ja foto erialade üliõpilaste tööna.

Kuidas kirjeldada Euroopa Liitu? Sellisele küsimusele otsiti vastust noore hollandi disaineri ja õppejõu Annelys de Veti käe all. Projekti ei saa pidada ühemõtteliselt kunsti- või disainialaseks ettevõtmiseks. Ta ei ole tõsine uurimus, aga ka mitte lihtsalt mingi “sotsiaalse” kunsti tegemise katse. Siin on kõrvuti statistika, pseudostatistika, visuaalne huumor, ootamatud vihjed, enesetappude sagedus ja eurooplase aluspükste arv. Tehakse uudisgraafikat ja leitakse riigipiiride, õllejoomise ja maskottloomade seoseid. Reastatakse riike igasuguste näitajate järgi, uuritakse workshopi osalejate geograafiateadmisi ja esitletakse eesti noorte tüüpilisi hääletamismarsruute Euroopas.

Näiteks Malta kohta saame ühest naljakast küsitlusest tea­da, et eestlased tunnevad üleüldse kaht nimetut mal­talast, mõlemad eurolauljad, ühe eritunnuseks aluspesu puudumine.

Selle nädala esmaspäeva hommikul rääkis raadios keegi eurovastane, kes kutsus ELi vastasele piketile. Väga hea. Aga millega te tõestate, et Eesti ei ole enam vaba, küsis saatejuht. Eurovastane hakkas rääkima sellest, et me ei saa enam porgandit juurviljaks nimetada. Nojah.

Kui see pildikomplekt meile midagi tõestab, siis seda, et kõik on palju keerulisem. Nii enamuses paduoptimistlikult eurofiilsed poliitikud, tõsiseltvõetavuse ja demagoogia piiri ligi hiilivad eurovastased kui ka laiatarbemeedia kasutavad Euroopa Liidust kui teemast rääkides reeglina kulunud kujundeid, liigseid lihtsustusi ja väljakistud detaile.

Võitlus klišeedega on lootusetu, kuid siiski õilis tegevus. Euroopa Liidust kõnelemisel on veel palju muid võimalusi. Prooviksime nende ootamatuid lahendusi pakkuvate noorte eeskujul isegi natuke rohkem teisitimõtlejad olla?

Tõnu Kaalep