Mitme näoga Mehhiko
"Tere tulemast Mehhikosse, kauaks jääte?" pobiseb mehhiklasest tolliametnik ja lööb templi suure mürtsuga passi. Ootamata ära mu vastust, rehmab käega ja lubab edasi minna. Turistide puuduse üle Mehhiko ei kurda ja kõrvuni naeratust tollipunktis esialgu niisama ei kingita.
Peatus number kaks tuleb teha pagasikontrollis. Seal kogetud valgusfoorimäng võtab aga rangete turvameetmetega harjunud eurooplasel esialgu suu lahti: kui sinu nupuvajutuse peale hakkab põlema roheline tuli, võid läbi jalutada, ent kui juhtub süttima punane tuli, tuleb oma pagas uudishimulike silmapaaride ees laiali laotada ... Mingit seost kotikandja välimusega siin vist otsida ei maksa, valik paistab juhuslik. Otsekui selle kinnituseks tõstab keegi vanem daam teda inspekteerivate ametnike silme all vihaselt oma ööpesu ühest hunnikust teise, samal ajal kui hooletu rastaman rohelise tule saatel läbi kontrolli tšillib.
Lõpuks ometi oleme kohal! 12 tundi lennukisõitu ja meie ees laiutab ööpimeduses miljonilinn, heitgaasidest tulvil õhk ning 21 pikka töövaba päeva, et leida üles Mehhiko parimad palad.
Asteekide kunagise ja riigi praeguse pealinna México peale ei taha me üle paari päeva kulutada - ülerahvastatud, iga liiki kuritegude poolest keskmisest rikkam ja suhteliselt räpane suurlinn. Kohaliku giidi abil ringi liikudes avastame küll võimsa Metropolitaine'i katedraali, vana asteekide pealinna Tenochtitlani varemed, Ladina-Ameerika moodsaima oreliga kiriku ning mitmeid muidki ajalooväärtusi, ent see kõik ei vähenda soovi värske õhu ja pisut vaiksema keskkonna järele.
Linna keskväljaku Zocalo ümbruses on tuure üles võtmas väike mäss. México umbes 18miljonilisele püsielanikkonnale on lisandunud rohkesti sissesõitnuid ning peaväljak on täis pikitud kollaseid kasvuhoonesarnaseid telke ja bokse, kus märkimisväärne mass inimesi püüab tantsu ja laulu saatel protestida presidendivalimise tulemuste vastu. 1. detsembril ametisse asuv konservatiiv Felipe Calderón kogus nimelt vaid ühe protsendi enam hääli kui tema äärmusvasakpoolne konkurent Andrés Manuel López Obrador, kes keeldub koos oma rohkete poolehoidjatega kaotust tunnistamast.
Pärast kahepäevast linnas ringiuitamist võtame suuna asteekide rajatud Teotihuacani püramiididele Méxicost paarikümne kilomeetri kaugusel. Turistide poolt tõenäoliselt üks sagedamini külastatud vaatamisväärsusi, Kuu ja Päikese püramiid, on nii võimas, et minus küpseb tagasihoidlik soov lausa mõlemad tipud "vallutada". Pisut enne esimese püramiidi tippu jõudmist on mul aga umbes 40kraadisest kuumusest võhm nii väljas, et võtan koha sisse teiste higist leemendavate ja vett rüüpavate turistide rivis ning lepin selle vaatega, mis poole püramiidi pealt avaneb. Ja see on vaatamata kõigele ikka väga võimas ... Püramiidide juures teeme esimest korda tutvust kaktuste ja agaavidega ning mekime agaavi-nestest valmistatud mezcali - puskarimaitselist tujutõstjat.
Parim linn ära eksimiseks...
...on Mehhikos Lonely Planeti järgi väike hõbedakaevandustega piirnev Taxco. Seda sellepärast, et tänavad asetsevad seal kui labürindid - pikad, kitsad, salapärased. Mäeveerele ehitatud linnake erineb kardinaalselt seni nähtust: elevandiluukarva kivist majakesed on piltlikult öeldes ehitatud piki mäeveert üksteise peale, kõrvale ja alla. Linna atmosfäär ahvatleb kunstnikke, kirjanikke ja muidugi hõbedaseppi, kelle peamiseks tuluallikaks on seesama hõbe.
Taxcos on umbes 300 hõbedapoodi, kust võib väikse raha eest end pealaest jalatallani hõbedasse "riietada". Teine asi, mis Tascot meenutama jääb, on kohalike taksojuhtide lausa imetabane oskus oma Wolkswageni põrnikatega ligikaudu 45kraadise nurga alt mööda mäeveert üles rühkida, ja seda mitte sugugi miinimumkiirusega, pigem vastupidi.
Kui rääkida veel idüllilistest väikelinnadest, siis ei saa üle ega ümber Chiapase maakonnas paiknevast San Cristobal de las Casast. Mägede embusesse peitunud koloniaalstiilis linnakeses kohtab rohkesti indiaanlasi (maiade järeltulijaid). Naised, kes on enamjaolt tulnud ümberkaudsetest küladest linna käsitööd müüma, liiguvad ringi koos lastega: üks laps kandekotiga seljal, teine rinna otsas ja ülejäänud pisikesed hanereas järel, vedades müügiks minevate värviliste vidinate pampe. Indiaanlasi eristab teiste maade käsitöökaupmeestest minu arvates tagasihoidlikkus, oma kauba pakkumisel on nad järjekindlad, aga mitte kunagi pealetükkivad. Pigem räägivad nad tasakesi kui kõvasti ja müügiks minev käsitöö on lausa piinliku korralikkusega tikitud, õmmeldud või kootud.
Rahvusjook kokakoola
Kui lähed indiaanlastele külla, siis võta kohalike laste jaoks kaasa kommi ning fotoaparaat jäta hotelli!
Ühe suurima indiaani küla, San Juan Chamula elanikud seavad oma elu kohaliku ehk jumala aja järgi, mis on tund aega Mehhiko ajast maas. Mustades tugevates hõlstides mehed ja tikitud pluusides ringi siblivad naised elavad pigem oma uskumuste ja traditsioonide kui mõistuspäraste seaduste järgi. Me võime külla siseneda, aga kohalikke reegleid silmas pidades.
Üks neist mõjub uudishimulikule turistile kui noahaav südamesse: värvika külaelu talletamiseks võib kasutada peamiselt iseenda ajusoppi, mis tähendab, et pildistada tohib väga vähestes kohtades ja ainult küsides luba. Kui reeglitest üle astud, võid mõne pika toikaga üle tahi ka saada - "valge inimene" tekitab kohalikus kogukonnas pigem vimma kui austust.
Chamula keskuseks on linnaväljak ja seal paiknev kirik. Kirikusse sisenedes on tunda viirukisarnast intensiivset lõhna, põrand on kaetud pikkade männiokaste ja heinaga ning kõikjal, nii võlvides kui ka põrandal, põlevad tuhanded küünlad. Kiriku põrandal toimetatakse segamatult rituaale: kanade ohverdamine ja valjuhäälne soigumine on vaid üks paljudest. Sekka tarbitakse erinevaid vägijooke, mille päritolu kohta me vastust ei saanudki. Võimalik, et tegu võis olla ka kokakoolaga, mis on indiaanlastele vaata et püha vedeliku staatuses - seda juuakse igal pool ja kogu aeg.
Eriti värvikas on San Juan Chamula karistussüsteem. Kolmepäevane häbipostis seismine võib tabada näiteks neid mehi, kes on julgenud olla oma naise vastu vägivaldsed, korduvad sulid pannakse aga ise, nuiad käes, korda valvama. Omapärane on ka kohalik surnuaed: hauakünkaid katavad värvilised ristid ja igaühel neist on oma tähendus. Mustad ristid tähistavad kõrges eas surnuid, valged noorelt surnuid ja sinised/rohelised vahepealseid variante.
Teine, San Cristobalist 11 km kaugusel paiknev küla kannab nime San Lorenzo Zinacantan. 2558 meetri kõrgusel asuv k&a mp;u uml;la erineb eelmisest nagu öö päevast. Jutu järgi pidavat Zinacantani elanikud olema Chamula omadest töökamad, puhtamad ja jumalakartlikumad. Tänavad on pigem tühjad ning silma ei hakka ühtegi kodutut koera ega tänaval, kaabu silmil, pohmaund väljamagavat meest, mis Chamula puhul oli üsna tavaline. Naised ja lapsed on võõraste tulekust silmanähtavalt elevil ja laotavad müügiks välja suured värvilised lilledega tekid, mis on kangast kuni tikanditeni kõik käsitsi valmistatud. Meie õnneks on siin mõistlikkuse ja viisakuse piirides lubatud ka pildistamine.
Tapjalained ja merikilpkonnad
Põnevate ja idülliliste mägikülade vahele mahub ka tükike Vaikse ookeani rannikut ja hiidlaineid, täpsemalt Puerto Escondido. Legendi kohaselt olid surfarid siin ammu enne seda, kui ülejäänud selle küla avastasid. Zicatela ranna kuue kuni kaheksa meetri kõrgusele tuhisevad lained võtavad seest õõnsaks ning ookeanile avanev vaatepilt on ühtaegu ilus ja õudne. Lainejõud on võimas ja ei halasta isegi suplemiseks ettenähtud kohas niisama koera ujujatele - kaldasse loksuv veemass tõmbab mul järsku jalad alt, raputab korralikult läbi ning viskab mängleva kerguse ja suure mürtsuga kaldaliivale tagasi. Kints on marraskil ja järgneb vähemalt veerand tundi toibumist ning liiva- ja soolaseguste silmade puhastamist. Paar päeva enne meid olevat keegi uljas ameeriklanna lainetesse hüpanud ja endal kaelalülid murdnud.
Puerto Escondido meenutab oma olemuselt kaluriküla, mille südames käib elu ookeani, kalurite ja surfarite taktikepi järgi. Kohalikud teenivad elatist sellega, et peavad mõnda hostelit või baariköksi, käivad kalal, nokitsevad käsitööd või veavad oma paatidega turiste ookeanile merikilpkonni ning delfiine vaatama. Merikilpkonni õnnestub näha, katsuda ja kallistada enamikul kordadel, delfiine peaaegu mitte kunagi.
Pärast Wilmat ja Katrinat
Suurest uudishimust põikame sisse ka Acapulcosse, mida teab vist iga kuurortlane või hoolikas telenovela'de vaataja, sest suur osa Mehhiko seepe on filmitud Acapulco või Cancuni vallatutel liivarandadel. Ei teagi, mitu orkaani on siit üle käinud, aga tundub, nagu oleks üks veel hiljuti tänavaid uputanud ja hotelle sasinud - paljud pubid ja klubid on suletud, hinnad on tuntavalt madalad ja turiste peale meie ei tundu rohkem olevatki. Seetõttu vaevlevad kohalikud bisnismenid juba pikemat aega kroonilises turistipuuduses, olles valmis tegema ükskõik mida, et sa neile natukenegi oma rahakotiraudu paotaksid - pakutakse tätoveeringuid, massaaži ja rastapatse. Iga juhuslikumagi pilguvahetuse peale sunnivad kohvikupidajad sind maha istuma ja nende menüüd lappama. Tundub, nagu oleks selle linna hiilgeajad jäänud sinna kusagile 80ndate lõppu...
Kuigi Kariibi mere ääres laiutav Cancun on saanud sugeda nii Wilmalt kui Katrinalt, on siinne olukord siiski rõõmsam - ümberringi käib vilgas renoveerimistegevus ja kõikjal kerkib uusi maju ja kinniseid puhkekomplekse. Need Ameerika gringode rahakotil tiksuvad linnakesed on teistest kõvasti rahaahnemad. Samas saab mugav, rannaliiva ja türkiissinist vett igatsev puhkaja siin pühas rahus päikse käes vedeleda ja elust mõnu tunda küll - kõik eeldused selleks on ju olemas.
Neli murtud müüti
Mehhikosse sõites oli minul isiklikult meedia toel tekkinud üsna värvikas ettekujutus sellest, mis sea l kõik olemas on. Näiteks mustade vuntsidega sombreerosid kandvad kohalikud või meeletult nüansirikas ja tšilline Mehhiko köök. Vuntsid olid küll kõigil meestel, aga sombreerosid kandsid ikka põhiliselt turistid või turiste püüdvad kohalikud muusikamehed mariachi'd.
Teiseks. Paljukiidetud Mehhiko köök ei olnud sugugi nii üleliia vürtsikas või erakordne - kindlasti sain maitsta vaid osakest rahvusroogadest, just neid, mis meie reisiteele jäid, aga paljud toidud tundusid üsna maitsetud või meie maitsemeeltele mitte midagi erilist pakkuvad. Väljaarvatud kana-laimisupp ja kana tšilli-šokolaadikastmes. Toidulaual domineerisid koriandri-tomatisegu, oapasta ja avokaadoviilud. Laual seisvatest tšilli- või jalapenopurkidest oli alati võimalus lisa näpistada, ent see polnud ikka päris see.
Kolmandaks - millegipärast oli tekkinud arusaam, et mehhiklased on tekiila ja margaritade toel ka kõvad tantsu- ja peomehed. No ei ole! Erinevalt Kolumbiast, kus inimesed lausa jooksevad salsarütmide saatel kõrtsupõrandale, eelistasid minu arust mehhiklased istuda, niisama passida ja Coronat libistada... Reisiteel kohatud kolumbialasest arstihärra on oma sõnul sellepärast lausa kaalunud kodumaale tagasikolimist, et mehhiklased ei oska tantsida ega lõõgastuda... Kõvemat mürtsutamist saime küll kuulda 16. septembri ööl, kui tähistati iseseisvuspäeva, aga ka siis ei hakanud silma-kõrva salsarütmid, vaid kõrvulukustav püssidega põmmutamine.
