Mitte ainult Evita mees
Evitat teavad kõik. Õigemini küll samanimelist muusikali ja filmi. Evita abikaasa Juan Peron sellist kuulsust ei oma, kuigi ta oli Argentina üks väljapaistvamaid juhte, keda ületab ehk ainult riigile aluse pannud Jose de San Martin. Tõsi küll, Evita viis omamoodi ellu Tuhkatriinu muinasjutu, mis oli harukordne maailma mastaabis, kuid Peron oli sõjaväelasest autoritaarne valitseja, kellest Ladina-Ameerika ajaloos puudust ei ole. Sellegipoolest olid eelmisel sajandil sama kaliibriga tegijad vaid Augusto Pinochet ning Fidel Castro (kes õppis Peronilt mõndagi). Ebaõiglasevõitu on unustada, et oma pika elu jooksul jõudis Peron korda saata mõnegi muu teo lisaks Eva Duarte nimelise suhteliselt tundmatu näitlejanna naimisele.
Juba enne kuueteistkümnendat sünnipäeva astus Peron sõjakolledþisse ja
alustas oma esialgu silmapaistmatut karjääri. Tänu keelte- ja suhtlusoskusele
ning silmapaistvale eruditsioonile sai ta siiski 25 aasta pärast
sõjaväeataðeeks Tðiilis. Sellelt kohalt tuli tal peagi lahkuda (kurjad keeled
rääkisid hiljem seotusest spionaaþiga, veelgi kurjemad keeled isegi
pedofiiliast) ja Peron jätkas ataðeena Itaalias ja Saksamaal. Euroopasse tööle
sattus ta aastatel 1938-1940, mil demokraatlikud riigid esinesid üpris
mannetult, samas kui faðistid saavutasid ridamisi poliitilisi ja sõjalisi
võite. Nende hilisem allakäik jäi Argentina tulevasel liidril oma silmaga
nägemata ja poliitiliste vaadete kujundamisel suuresti arvesse
võtmata.
Kodumaale naasnud, asus Juan Peron lisaks mägiküttide
väljaõpetamisele ka poliitikaga tegelema. Katolik kirik ja armee omasid tollal
Argentinas märksa rohkem autoriteeti ja pikemaid traditsioone kui
demokraatlikud institutsioonid. Vabadel valimistel presidendiks saanud mehed
viisid riigi alati loetud aastate jooksul kaosesse. Sellistel puhkudel tundis
armee isegi moraalset kohustust sekkuda. Tihtipeale võeti võim veretult. Kord
saadi küll majja, kuid peagi oli riik jälle kriisis. Siis lasti korraldada
vabad presidendivalimised ja anti võim rahumeelselt üle. Imet ei suutnud teha
ka uus president ja kogu protseduur kordus üha uuesti.
Üks selline tsükkel
sai täis 1943, kui riigipöörde teostas grupp ohvitsere, mille hulka kuulus ka
Peron. Kuna ta oli auastmelt ainult kolonel, sai Peron oma teeneid arvestades
tagasihoidliku, sõjaministri abi koha. Ambitsioonikus viis teda üsna kiiresti
edasi — 11 kuud hiljem oli ta juba sõjaminister ning veel kahe kuu pärast ka
asepresident. Sellest võimust oli ikka veel vähe. Itaalia ametiühingusündikaadi
eeskujul lõi Peron hiiglasliku katusorganisatsiooni, Üldise Tööföderatsiooni,
ja hakkas pigistama tööandjaid. Nood küll nurisesid, kuid palkade tõstmine ei
olnud ülejõu käiv ülesanne, sest maailmasõda sõdiv maailm vajas hädasti
Argentina peamisi ekspordiartikleid liha ja vilja ning maksis nende eest ka
soolast hinda.
Tekkis suletud ring. Mida rohkem soodustusi Peron töölistele välja kauples,
seda rohkem inimesi astus ametiühingutesse. Nende kasvuga suurenes aga Peroni
populaarsus ja mõjuvõim. See polnud meeltmööda kõigile ohvitseridele ja veel
vähem aristokraatidele, kes järjest kõrgemad palgad kinni pidid maksma.
Tegutsema asuti liiga hilja. Peron sunniti küll ametist lahkuma ja vahistati
mõni päev hiljem, kuid rahvas hakkas Buenos Aireses märatsema. Loomulikult ei
juhtunud see ilma ametiühingute suunava käeta. Politsei ja sõjavägi, mille
paljud nooremohvitserid olid ametikõrgendust saanud tänu Peronile, ei olnud
võimelised olukorda kontrolli alla saama. Riigi eesotsas olnud kindralid
mõistsid kõike kiiresti. Veel üks Argentina poliitikaelu tavaline tsükkel oli
läbi saanud, sõjaväehunta pidi lahkuma, Peron lasti türmist välja ja aeg oli
küps uuteks presidendivalimisteks.
Valimised toimusid 24. veebruaril 1946
ja Juan Peron võitis ilma probleemideta, saades presidendiks täiesti
seaduslikul teel. Populistlikke lubadusi oli antud tõesti palju, kuid üllataval
kombel asuti neid ka ellu viima. Näiteks mõjuks tänapäeval idee riigi kogu
välisvõla äramaksmisest demagoogiana, praegu midagi säärast Argentinas välja
öelda oleks suisa küüniline. President Peron sai hakkama selle idee
teostamisega. Sisepoliitiliselt oli oluline võitlus väliskapitaliga, sest ülbed
ja suuri kasumeid lõikavad inglased, ameeriklased ja prantslased ei meeldinud
paljudele. Viidigi läbi natsionaliseerimiste laine, mille käigus riigistati
keskpank, raudteede- ja telefonivõrk, gaasitööstus, sadamaid jm.
Ka
sotsiaalsfääris antud lubadused viidi ellu.
Järgmisel aastal pärast Peroni võimuletulekut kasvas SKP 11,9%, keskmine
töötasu 25%.
Need tulemused on muljetavaldavad mitte ainult
Ladina-Ameerika, vaid ka maailma kontekstis ja loomulikult tagasid riigijuhile
kõrge populaarsuse. See olgu ära mainitud oponeerimiseks feministidele kangesti
meeldivale väitele, et Peron saavutas ja hoidis oma positsiooni ainult tänu
abikaasa Eva oraatorivõimetele ja poliitilisele intuitsioonile. Tõsi,
viimastest oli kindlasti palju abi, mida Peron ka hinnata oskas. Näiteks
teeneid enda vanglast väljaaitamisel 1945 pidas ta koguni nii väärtuslikeks, et
abiellus Evaga kõigest neli päeva pärast vabanemist. Kuus aastat hiljem ütles
president oma kaasa kohta, et “ta on väärt rohkem kui viis ministrit”. Siiski
pole vist kahtlust, et kui Juan ja Eva poleks iilagi kohtunud, võiks Peroni
nime ajalooraamatutest ikkagi leida, kuid Eva Duartest ei teaks keegi midagi,
muusikali kirjutamisest rääkimata.
Riik pidi kulutama Peroni populistlike
lubaduste elluviimiseks tohutuid summasid, samas oli välismaalt laenamine tema
põhimõtetega vastuolus. Valdav osa rahast saadi tänu kogu väliskaubanduse riigi
monopoliks muutmisele. Endiselt sõja haavu lakkuvas maailmas olid Argentina
toiduained minev kaup ja kopsaka kasumi kasseeris nüüd sisse riik, mitte
ärimehed. Loomulikult ei pälvinud Peron sellega nende armastust ja ühiskonna
eliit vihkab teda tänaseni. (Kui kohtate Eestis mõnda argentiinlast, võite olla
enam-vähem kindlad, et tegu on jõuka inimese, mitte proletariaadi esindajaga.
Küsige temalt, mida ta arvab Peronist. Siinkirjutaja on seda teinud ja võib
kinnitada — vastus on väga huvitav ja emotsionaalne.)
Peroni probleemid saidki alguse liha ja vilja hindade langusest
maailmaturul. Kuigi ta valiti ka järgmiseks ametiajaks tagasi, olid presidendi
glamuursed projektid riigi majandusele ülejõukäivaks osutunud. Lihtsaim
lahendus, mida hiljem on ka korduvalt praktiseeritud, olnuks suurte laenude
võtmine. Paraku oli maailmas tollal ainsaks arvestatavaks kreeditoriks USA,
mille kohta Peron ütles: “Enne lasen oma parema käe maha raiuda, kui võtan
Ühendriikidelt laenu.” Karmi kokkuhoiupoliitikaga õnnestus küll halvim ära
hoida, kuid presidendi populaarsust see ei tõstnud.
Oma aega arvestades oli
Peroni reþiim edumeelne, Argentina katolik kirik aga konservatiivne.
Arvatavasti oleksid vastuolud tekkinud nagunii, kuid lahutuste legaliseerimine
ja kiriklike õppeasutuste ilmalikule võimule allutamine tõi kaasa suhete järsu
jahenemise. Asi lõppes isegi sellega, et paavst heitis kogu valitsuse kirikust
välja.
Riik muutus järjest rahutumaks. Sõjavägi tegi sellest loogilise
järelduse, et valitud presidendi aeg hakkab jälle läbi saama. Juunis 1955
pommitas merelennuvägi tema paleed Buenos Aireses. 300 inimest, enamuses
lihtsad möödakäijad, sai surma, aga õhtuks suruti mäss maha. Kuid mis tulema
pidi, ei jäänud tulemata. Septembris algas riigipööre mitmes provintsikeskuses
korraga ja Argentina oli kodusõja lävel. Peronil oli ka ustavaid üksusi ja teda
toetas suur osa töölistest. Samas võis ta arvestada, et tulevases konfliktis
oleks tema vastaste selja taga maailmajao suurim võim USA. Seal peeti tema
valitsemist profaðistlikuks diktatuuriks. Muidugi oli ameeriklastel okas hinges
nende korporatsioonile ITT kuulunud telefonivõrgu natsionaliseerimisest, lisaks
sellele elas Argentinas ohtralt endisi natse, keda keelduti välja andmast ja
pärast Teise maailmasõja lõppu oli Juan Peron ise teatanud: “Mussolini oli meie
sajandi suurim mees, kuid tegi mõned kohutavad vead. Mina, kuna minu eeliseks
on, et ta tegutses enne mind, käin tema jälgedes, kuid ühtlasi väldin ta
vigu.”
Peron otsustas Argentinast lahkuda. Seda sammu võib pidada kas
argpükslikkuseks või riigimehetarkuseks, kuid võimust paaniliselt
kinnihoidmiseks ei hakanud ta suuremat verevalamist korraldama. See on üks
näide Mussolini vigade vältimisest.
Peroni äraolekul jätkus kodumaal
poliitiline elu harjunud rada pidi. Kolm aastat hiljem, 1958 andis sõjaväehunta
võimu jälle tsivilistidele ja võttis selle uuesti tagasi 1966. 1970 ja 1971
toimusid veel kaks sõjaväelist riigipööret ja lõpuks võimule jäänud kindral
lubas Peronil naasta ja legaliseeris uuesti tema partei.
Kolmandat korda ja
kindlamini kui kunagi varem valiti Peron presidendiks 1973 — 18 aastat
kindralite ja nõrkade valitsuste võimu olid rahva mälestused temast märksa
paremasse valgusesse asetanud. Paraku ei suutnud 77aastane halveneva tervisega
juht talle elada jäänud üheksa kuuga enam riiki kardinaalset pööret tuua.
Arvatavasti poleks see olnud võimalik ka hiljem ning mõnes mõttes päästis surm
Peroni renomee.
Argentina tulevik ei olnud midagi roosilist. Vastavalt põhiseadusele sai riigi juhiks senine asepresident, Peroni lesk Isabel — võib vaid ette kujutada, kuidas suhtusid kindralid uude riigikaitse kõrgeimasse juhti. Siiski taluti teda peaaegu kaks aastat, enne kui võim uuesti üle võeti. Majanduslikku allakäiku ei suutnud peatada ka kindralid. Avalikkuse tähelepanu probleemidelt kõrvale juhtimiseks otsustati 1982 Falklandi saared inglastelt ära võtta. Kaotusega Falklandi sõjas blameerisid Argentina relvajõud end hullemini kui kunagi varem. Järgmisel aastal anti hea kombe kohaselt võim jälle eraisikutele, oma ala ekspertide hinnangul seekord igaveseks. Kui eksperdid eksisid, peaks see Argentina praegusi sündmusi arvestades varsti näha olema.