Juba enne kuueteistkümnendat sünnipäeva astus Peron sõjakolledþisse ja alustas oma esialgu silmapaistmatut karjääri. Tänu keelte- ja suhtlusoskusele ning silmapaistvale eruditsioonile sai ta siiski 25 aasta pärast sõjaväeataðeeks Tðiilis. Sellelt kohalt tuli tal peagi lahkuda (kurjad keeled rääkisid hiljem seotusest spionaaþiga, veelgi kurjemad keeled isegi pedofiiliast) ja Peron jätkas ataðeena Itaalias ja Saksamaal. Euroopasse tööle sattus ta aastatel 1938-1940, mil demokraatlikud riigid esinesid üpris mannetult, samas kui faðistid saavutasid ridamisi poliitilisi ja sõjalisi võite. Nende hilisem allakäik jäi Argentina tulevasel liidril oma silmaga nägemata ja poliitiliste vaadete kujundamisel suuresti arvesse võtmata.
Kodumaale naasnud, asus Juan Peron lisaks mägiküttide väljaõpetamisele ka poliitikaga tegelema. Katolik kirik ja armee omasid tollal Argentinas märksa rohkem autoriteeti ja pikemaid traditsioone kui demokraatlikud institutsioonid. Vabadel valimistel presidendiks saanud mehed viisid riigi alati loetud aastate jooksul kaosesse. Sellistel puhkudel tundis armee isegi moraalset kohustust sekkuda. Tihtipeale võeti võim veretult. Kord saadi küll majja, kuid peagi oli riik jälle kriisis. Siis lasti korraldada vabad presidendivalimised ja anti võim rahumeelselt üle. Imet ei suutnud teha ka uus president ja kogu protseduur kordus üha uuesti.
Üks selline tsükkel sai täis 1943, kui riigipöörde teostas grupp ohvitsere, mille hulka kuulus ka Peron. Kuna ta oli auastmelt ainult kolonel, sai Peron oma teeneid arvestades tagasihoidliku, sõjaministri abi koha. Ambitsioonikus viis teda üsna kiiresti edasi — 11 kuud hiljem oli ta juba sõjaminister ning veel kahe kuu pärast ka asepresident. Sellest võimust oli ikka veel vähe. Itaalia ametiühingusündikaadi eeskujul lõi Peron hiiglasliku katusorganisatsiooni, Üldise Tööföderatsiooni, ja hakkas pigistama tööandjaid. Nood küll nurisesid, kuid palkade tõstmine ei olnud ülejõu käiv ülesanne, sest maailmasõda sõdiv maailm vajas hädasti Argentina peamisi ekspordiartikleid liha ja vilja ning maksis nende eest ka soolast hinda.

Tekkis suletud ring. Mida rohkem soodustusi Peron töölistele välja kauples, seda rohkem inimesi astus ametiühingutesse. Nende kasvuga suurenes aga Peroni populaarsus ja mõjuvõim. See polnud meeltmööda kõigile ohvitseridele ja veel vähem aristokraatidele, kes järjest kõrgemad palgad kinni pidid maksma. Tegutsema asuti liiga hilja. Peron sunniti küll ametist lahkuma ja vahistati mõni päev hiljem, kuid rahvas hakkas Buenos Aireses märatsema. Loomulikult ei juhtunud see ilma ametiühingute suunava käeta. Politsei ja sõjavägi, mille paljud nooremohvitserid olid ametikõrgendust saanud tänu Peronile, ei olnud võimelised olukorda kontrolli alla saama. Riigi eesotsas olnud kindralid mõistsid kõike kiiresti. Veel üks Argentina poliitikaelu tavaline tsükkel oli läbi saanud, sõjaväehunta pidi lahkuma, Peron lasti türmist välja ja aeg oli küps uuteks presidendivalimisteks.
Valimised toimusid 24. veebruaril 1946 ja Juan Peron võitis ilma probleemideta, saades presidendiks täiesti seaduslikul teel. Populistlikke lubadusi oli antud tõesti palju, kuid üllataval kombel asuti neid ka ellu viima. Näiteks mõjuks tänapäeval idee riigi kogu välisvõla äramaksmisest demagoogiana, praegu midagi säärast Argentinas välja öelda oleks suisa küüniline. President Peron sai hakkama selle idee teostamisega. Sisepoliitiliselt oli oluline võitlus väliskapitaliga, sest ülbed ja suuri kasumeid lõikavad inglased, ameeriklased ja prantslased ei meeldinud paljudele. Viidigi läbi natsionaliseerimiste laine, mille käigus riigistati keskpank, raudteede- ja telefonivõrk, gaasitööstus, sadamaid jm.
Ka sotsiaalsfääris antud lubadused viidi ellu.

Järgmisel aastal pärast Peroni võimuletulekut kasvas SKP 11,9%, keskmine töötasu 25%.
Need tulemused on muljetavaldavad mitte ainult Ladina-Ameerika, vaid ka maailma kontekstis ja loomulikult tagasid riigijuhile kõrge populaarsuse. See olgu ära mainitud oponeerimiseks feministidele kangesti meeldivale väitele, et Peron saavutas ja hoidis oma positsiooni ainult tänu abikaasa Eva oraatorivõimetele ja poliitilisele intuitsioonile. Tõsi, viimastest oli kindlasti palju abi, mida Peron ka hinnata oskas. Näiteks teeneid enda vanglast väljaaitamisel 1945 pidas ta koguni nii väärtuslikeks, et abiellus Evaga kõigest neli päeva pärast vabanemist. Kuus aastat hiljem ütles president oma kaasa kohta, et “ta on väärt rohkem kui viis ministrit”. Siiski pole vist kahtlust, et kui Juan ja Eva poleks iilagi kohtunud, võiks Peroni nime ajalooraamatutest ikkagi leida, kuid Eva Duartest ei teaks keegi midagi, muusikali kirjutamisest rääkimata.
Riik pidi kulutama Peroni populistlike lubaduste elluviimiseks tohutuid summasid, samas oli välismaalt laenamine tema põhimõtetega vastuolus. Valdav osa rahast saadi tänu kogu väliskaubanduse riigi monopoliks muutmisele. Endiselt sõja haavu lakkuvas maailmas olid Argentina toiduained minev kaup ja kopsaka kasumi kasseeris nüüd sisse riik, mitte ärimehed. Loomulikult ei pälvinud Peron sellega nende armastust ja ühiskonna eliit vihkab teda tänaseni. (Kui kohtate Eestis mõnda argentiinlast, võite olla enam-vähem kindlad, et tegu on jõuka inimese, mitte proletariaadi esindajaga. Küsige temalt, mida ta arvab Peronist. Siinkirjutaja on seda teinud ja võib kinnitada — vastus on väga huvitav ja emotsionaalne.)

Peroni probleemid saidki alguse liha ja vilja hindade langusest maailmaturul. Kuigi ta valiti ka järgmiseks ametiajaks tagasi, olid presidendi glamuursed projektid riigi majandusele ülejõukäivaks osutunud. Lihtsaim lahendus, mida hiljem on ka korduvalt praktiseeritud, olnuks suurte laenude võtmine. Paraku oli maailmas tollal ainsaks arvestatavaks kreeditoriks USA, mille kohta Peron ütles: “Enne lasen oma parema käe maha raiuda, kui võtan Ühendriikidelt laenu.” Karmi kokkuhoiupoliitikaga õnnestus küll halvim ära hoida, kuid presidendi populaarsust see ei tõstnud.
Oma aega arvestades oli Peroni reþiim edumeelne, Argentina katolik kirik aga konservatiivne. Arvatavasti oleksid vastuolud tekkinud nagunii, kuid lahutuste legaliseerimine ja kiriklike õppeasutuste ilmalikule võimule allutamine tõi kaasa suhete järsu jahenemise. Asi lõppes isegi sellega, et paavst heitis kogu valitsuse kirikust välja.
Riik muutus järjest rahutumaks. Sõjavägi tegi sellest loogilise järelduse, et valitud presidendi aeg hakkab jälle läbi saama. Juunis 1955 pommitas merelennuvägi tema paleed Buenos Aireses. 300 inimest, enamuses lihtsad möödakäijad, sai surma, aga õhtuks suruti mäss maha. Kuid mis tulema pidi, ei jäänud tulemata. Septembris algas riigipööre mitmes provintsikeskuses korraga ja Argentina oli kodusõja lävel. Peronil oli ka ustavaid üksusi ja teda toetas suur osa töölistest. Samas võis ta arvestada, et tulevases konfliktis oleks tema vastaste selja taga maailmajao suurim võim USA. Seal peeti tema valitsemist profaðistlikuks diktatuuriks. Muidugi oli ameeriklastel okas hinges nende korporatsioonile ITT kuulunud telefonivõrgu natsionaliseerimisest, lisaks sellele elas Argentinas ohtralt endisi natse, keda keelduti välja andmast ja pärast Teise maailmasõja lõppu oli Juan Peron ise teatanud: “Mussolini oli meie sajandi suurim mees, kuid tegi mõned kohutavad vead. Mina, kuna minu eeliseks on, et ta tegutses enne mind, käin tema jälgedes, kuid ühtlasi väldin ta vigu.”

Peron otsustas Argentinast lahkuda. Seda sammu võib pidada kas argpükslikkuseks või riigimehetarkuseks, kuid võimust paaniliselt kinnihoidmiseks ei hakanud ta suuremat verevalamist korraldama. See on üks näide Mussolini vigade vältimisest.
Peroni äraolekul jätkus kodumaal poliitiline elu harjunud rada pidi. Kolm aastat hiljem, 1958 andis sõjaväehunta võimu jälle tsivilistidele ja võttis selle uuesti tagasi 1966. 1970 ja 1971 toimusid veel kaks sõjaväelist riigipööret ja lõpuks võimule jäänud kindral lubas Peronil naasta ja legaliseeris uuesti tema partei.
Kolmandat korda ja kindlamini kui kunagi varem valiti Peron presidendiks 1973 — 18 aastat kindralite ja nõrkade valitsuste võimu olid rahva mälestused temast märksa paremasse valgusesse asetanud. Paraku ei suutnud 77aastane halveneva tervisega juht talle elada jäänud üheksa kuuga enam riiki kardinaalset pööret tuua. Arvatavasti poleks see olnud võimalik ka hiljem ning mõnes mõttes päästis surm Peroni renomee.

Argentina tulevik ei olnud midagi roosilist. Vastavalt põhiseadusele sai riigi juhiks senine asepresident, Peroni lesk Isabel — võib vaid ette kujutada, kuidas suhtusid kindralid uude riigikaitse kõrgeimasse juhti. Siiski taluti teda peaaegu kaks aastat, enne kui võim uuesti üle võeti. Majanduslikku allakäiku ei suutnud peatada ka kindralid. Avalikkuse tähelepanu probleemidelt kõrvale juhtimiseks otsustati 1982 Falklandi saared inglastelt ära võtta. Kaotusega Falklandi sõjas blameerisid Argentina relvajõud end hullemini kui kunagi varem. Järgmisel aastal anti hea kombe kohaselt võim jälle eraisikutele, oma ala ekspertide hinnangul seekord igaveseks. Kui eksperdid eksisid, peaks see Argentina praegusi sündmusi arvestades varsti näha olema.