Mitu pead on keskealisel naisel?
Stand up muusikal “Appi, tulmukad!”
Autor Sandra Z. Esitus/koreograafia Alissa Šnaider, Anatoli Tafitšuk, Sandra Z
No99 teatris.
Paks naine, kellel tundub olevat kaks pead (aga tegelikult pole), annab kvantfüüsika loengut ja pärast läheb kohtama. Vahepeal tundub naine põdra moodi, siis pole tema juttu hästi kuulda. Naine oskab ka viljaringe teha. Ja seksida oskab ta paljudes eri poosides, aga seda pigem teoorias kui praktikas. Ka joogas jääb praktika kergelt teooriale jalgu. Muidu on ta südamlik.
Nii et tegelikult pole see lugu üldsegi ajuvaba. Vähemalt mitte selle kõrval, mis n-ö pärismaailmas toimub. Inimese elu on absurdi tipp: soov- ja sundmõtlemise võidukäik tänapäeval on inimesed viinud nii kaugele, et arvataksegi, et elada oma päevakava diktatuuris ja olla ühiskonna korralik mutrike on parim võimalik eluvorm. Iseenda otsimine, vaimsus ja “pöörased” hetked kuluvad samuti päevakavva – nihked on kodustatud. Paradoksid seletatud.
“Mida ma saan teha selleks, et mu unistused täituksid?” – “Saada kosmosesse signaal ja sinu probleemiga tegeletakse.” On olemas lausa kursused, kus õpetatakse õigesti signaale saatma. Maksad raha ja saadki, mida tahad: näiteks raha. Või armastuse.
Sandra Z ei saada kosmosesse signaale, vaid saab ise signaale kosmosest. See, mida tema eesti teatrimaastikule ehitab, väljub igasuguse viisakuse ja hea maitse piiridest. Nagu ehitaks su nii seest kui väljast viimse detailini viimistletud eramaja aeda keegi väikese Lido kohviku. Ja kui su lihvitud maja tuleb pildistama naisteajakirja Stiilne kodu rubriik, jookseb kohviku perenaine abivalmilt aiapäkapikkudega su igavaid tube kaunistama.
“Appi, tulmukad!” on väga naljakas, kohutavalt kurb ja liiga imelik. Isegi arvustusi pole sellest keegi söandanud veel kirjutada. Ehk ikka vaatama söandatakse minna. Eks kosmos saadab nendele signaali, kellele “Tulmukaid” tarvis on.
