2. Söödile on film nii dokument kui ka kunst. Kas neid asju aga üldse ühendada saab, selles ta kahtleb sügavalt. Liiga lahku vea­vad objektiivne dokument ja mänguline kunstilisus. Pealegi seab “päriselt elava ini­mese” filmimine ranged lubatavuse piirid. Kuid uurimus tuleb Söödil vaatemänguli­ses vormis ja dokument esitab inimest tea­tavas situatsioonis.

3. Sööt oskab inimese käitumist ette näha. Filmimisel pole tal vajadust provotseerida, sest ta valib eelnevalt sellise “piinapingi situatsiooni”, kus inimene peab demonst­reerima oma sisemist mina.

4. Näib, et Söödile on see, mida ta ütleb, tähtsam sellest, kuidas ta ütleb. Tema enda arusaamine pole välja öeldud otsesõnu, kuid on vaatajale täiesti üheselt mõistetav. Kino on Söödile elu läbi suurendusklaasi, seejuures mahukas ja paljutähenduslik elu, mis vastandub kinodes esitatava dekoratiivse mängufilmiga ja TV-s näidatava illustratiivse teabefilmiga. Kino pole talle pelk infosignaal ega märk, vaid vastandirikas elu.

Sööt oskab distantseeruda maailmast, fil­mitavast, valitsevast riigikorrast, kuid säilitab sisimas harmoonilise tasakaalu.

6. Noorele Söödile meeldis näidata inimesi avarustes: merel, õhus, mägedes, Eesti Aafrikas, Antarktises. Loodus on avar ja rikkumatu, jõuline. Sellesse keskkonda tulnuile saab loodus proovikiviks. Näiliselt argistes situatsioonides hakkab eralduma hetkeline, ajaline, võlts.

Langevad dekoratsioonid ja jääb igavene, ajatu.

7. Kino on Söödile mälu. Kõiki tema filme läbivad kultuuriteadvust kujundavad asjad ja nähtused. Inimesed, asjad, keskkond, arhitektuur aitavad orienteeruda kultuurikeskkonnas, aitavad vältida isiksuse killus­tumist.

8. Sööt tahaks vaadata ringvaadet Paabeli torni ehitamisest ja sünkroonintervjuud Aristotelesega.

Jaan Ruus aastal 1993
Dokumentalist Andres Sööt pälvis Eesti Vabariigilt kultuuri elutööpreemia. Õnnitleme!