Nime järgi võiks arvata, et tegemist on korraliku protestilaulude plaadiga. Sellisega, millega barrikaadidele tõusta ja pisargaasi eemale lehvitada. Päris nii see paraku pole. Austra utoopia on ebamäärane. Melanhoolse ja ebaleva varjundiga. Julgemad avaldused on hetkelised ja jäävad passiivse, kohati üsna naiivse konstateerimise varju: „I don’t want to hear that it’s all my fault / The system won’t help you when you’re money runs out“, ütleb näiteks albumi nimilugu. Või esimene lause „Utopiast“: „I live in a city full of ­people I don’t know“. Tõsi ka?! Kas mõnes city’s elab inimene, kes tunneb kõiki metropoli elanikke?
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel