Monument igas mõttes
Ea Jansen “Eestlane muutuvas ajas”
Toimetanud Tõnu Tannberg, Jaanus Arukaevu, Helina Tamman.
Eesti Ajalooarhiiv, 2007.
554 lk.
“Eestlane
muutuvas ajas” on kahtlemata Ea Janseni peateos ja tema teadusloomingu
kroon. Paraku surmajärgne, sest Jansen lahkus siitilmast 2005. aasta
kevadel. Enam-vähem valmis käsikirja viimistles ja toimetas
trükki autori õpilane Jaanus Arukaevu.
Tänu sellele
on meil nüüd olemas mitmes mõttes monumentaalne teos Eesti
ühiskonnast 19. sajandil ja 20. sajandi hakul. Või õieti
ühiskondadest, sest peaküsimus, millega Jansen oma teoses tegeleb, on
see, kuidas baltisaksa ühiskonna kõrvale tekkis eesti
ühiskond.
Peaküsimusel on omad alaküsimused: millest
koosnes baltisaksa ühiskond ja millised olid selle arengutendentsid;
milline oli eestlaste seisund sajandi algupoole, kuidas neist aegamisi kujunes
omaette ühiskond, miks see baltisaksa omaga kokku ei sulanud, jm.
Võib kujutleda autori piinu materjali struktureerimisel. Kas olla
rangelt kronoloogiline? Või jutustada lugu n-ö tegelaste kaupa?
Tavaliselt valitakse mingi vahevariant ja seda on teinud ka Jansen.
Teos on liigendatud kaheringilisena. Esmalt antakse
ülevaade Eesti seisusühiskonnast 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel
poolel ning algavast murranguperioodist (peatükid I kuni III: Saksa
seisused valgustusajal ja 19. sajandi esimesel poolel; Talurahvas
seisusühiskonna põhjana; Muutuv ühiskond), seejärel
käsitletakse järkjärgulist liikumist kodanikuühiskonda
(peatükid IV kuni VII: Vanad seisused muutuvas ühiskonnas; Eesti
keskkihtide ilmumine: maarahvas; Eesti haritlaskond ja linnarahvas; Eesti
kodanikuühiskonna kujunemine). Otsad tõmbab kokku viimane
peatükk.
Tulemus ei ole päris ideaalne. Näiteks
võib küsida, miks on teemad “Talupere, kodu, loodus” ja
“Talupoeg, usk ja kirik” (kokku 30 lehekülge) paigutatud teise
ringi, kui nad sisuldasa kuuluvad pigem esimesse, kajastades muutuste-eelse,
traditsioonilise talurahva eluolu ja mentaliteeti.
Teose peamiseks
ja kõige paremini silma torkavaks jooneks on eesti ärkamisaja
asetamine baltisaksa kultuurikonteksti – seda mitte mokaotsast või
deklareerimisi, vaid koguni nii põhjalikult, et tabasin ennast kuskil
270. leheküljel rahulolematult nentimast, et eestlastest on siiani juttu
olnud vaid 50 leheküljel. Rahulolematus oli põgus, sellest
märksa suurem oli tänutunne värvika ja hoogsalt maalitud pildi
eest baltisaksa ühiskonnast, mis on sellisel kujul eestikeelses
kirjanduses esmakordne. Ja mis on totaalselt erinev sellest irratsionaalsest
ultraeestlaslikust vihast “parunite” vastu, mida kohtab
tänapäeval nii internetikommentaarides kui poliitikas ja mis on
paraku osaks meie kollektiivsest teadvusest. Meil oleks aeg hakata nägema
baltisakslaste nõrkuste kõrval ka nende (lokaal)kultuuri ilu ja
võlu.
Muuseas saame teada, et oleme
sakslastelt õppinud ja pärinud veel rohkemgi kui kirjaoskuse,
laulupeod või seltside asutamise harjumuse. Isegi idee, et vaid talupoeg
on tõeline kultuuri kandja ja rahva elujõu alus, põlvneb
Saksamaalt. Seal levis 19. sajandi keskel nn talupojaideoloogia, mis
jõudis ka eesti talurahva hulgast tõusnud kirjameesteni.
“Nad tõlkisid hoolega saksa talurahvakirjandust, said ise
sellest tuge ning levitasid ja püüdsid kinnitada ka suguvendade
eneseusku” (lk 286-287).
Tõepoolest, eestlased said
rahvaks suuresti kultuurilise saksa(pära)stumise kaudu, mis
tähendas lahtiütlemist
paljudest traditsioonilistest vaadetest ja toimimisviisidest. Värskendav
on lugeda Janseni märkust lk 393, mis meile meenutab, et esimestele
üldlaulupidudele kokkusõitnud olid oma külaühiskonna
veidrikud, dissidendid (ehkki Jansen neid sõnu ei kasuta), kes alles
Tartus võisid ennast tunda osana uuest tervikust ja said kinnitust, et
saksapärase kultuuri harrastamine ongi “eesti asi”. See ei
olnud tollal kaugeltki enesestmõistetav.
Kuid kõik see
ei tähenda mitte sugugi, nagu oleks nüüdisaegne eestlane vaid
eestikeelne sakslane või nagu oleks ta omaette rahvuseks kujunenud
kuidagi eksikombel, peamiselt Jakobsoni jonni tõttu (nagu näib
arvavat Andrei Hvostov). Eestikeelse eesti rahva kujunemine oli
kokkuvõttes paratamatu, vähemalt alates eestikeelse
kirjasõna ja lugemisoskuse juurdumisest. Lk 387 märgib Jansen, et
talupoeglikud haritlased moodustasid eesti haritlaskodanlusele selle baasi, mis
saksa literaatkonnal puudus. See on oluline märkus, sest sama kehtib
baltisakslaste kohta laiemalt: omaette baltisaksa rahvakild ja kultuur olid
võimalikud vaid seni, kuni kestis seisusühiskond. Niipea, kui
Lääne tsivilisatsioon sisenes kodanikuühiskonna etappi, oli
baltisaksa Maariigi hingekell löönud, sest baltisakslastel –
nagu eestlastelgi – puudus täielik sotsiaalne püramiid. Kuid
eestlased võisid selle luua, baltisakslased mitte. Olemasolevale
vundamendile võis rajada tipu, kuid olemasolevale tipule polnud
võimalik rajada vundamenti. Ühtki müüri ei saa laduda
ülalt alla.
Nii et Janseni põhiküsimuse, miks
eestlased ei saksastunud, pööraksin ma ümber: miks
sakslased ei eestistunud? See olnuks neile ainus viis edasi kesta.
Mõned kriitilised märkused ka.
Esiteks
näib, et autor pole suutnud otsustada, millise termini juurde
jääda. Palju ruumi raisatakse Jürgen Habermasi mitte eriti
teravmeelsele avalikkuse-kontseptsioonile. Samas kõneleb Jansen
kultuuriruumist ja kommunikatsiooniväljast, mis tähendavad
enam-vähem sama. Hea on ometi, et terminoloogilisest ebakindlusest
hoolimata juurdub kultuuripõhine arusaam rahvusest.
Karskusseltside kajastamisel on Jansen jätnud kasutamata siinkirjutaja
lühiuurimused, mida ta ometigi tundis, olles ise lahkelt kaasa aidanud
nende valmimisele. Veel enam paneb imestama Mart Laari tööde
kasutamata jätmine (mõeldud on loomulikult neid, mis ilmusid enne
2005. aastat ja mida Jansen samuti väga hästi tundis). Oleks ju aeg
loobuda Hans Kruusi aegsest kombest mõõta kihelkondade aktiivsust
vaid Aleksandrikooli heaks annetatud rahaga (lk 395).
Oluliseks
puuduseks julgen pidada Hugo Treffneri kooli mahavaikimist. Alapeatükk
“Eesti haritlaseliit” lausa karjub selle järele. Tean
väga hästi, et igal arvustajal on N asja, millest oleks
“tingimata” tulnud kirjutada, kuid tõepoolest –
Treffneri kooli roll just nimelt eesti kodanikuühiskonna sepikojana on
liiga oluline, et seda ignoreerida.
Ootasin ka, et juttu tehakse
1904. aasta linnavolikogu valimistest Tallinnas, õieti sellest, kuidas
valimisvõitluse käigus formeerus Tallinna “eesti
seltskond”. On ju olemas suurepärane allikas Elfriede Lenderi
mälestusteraamatu kujul, mida Jansen ühes teises seoses tsiteerib.
Paraku läheb Jansen sellestki mööda.
Ja
viimaks – lätlastest kuuleme me kogu teoses vaid paar korda
ja sedagi riivamisi. Kas lätlastel siis meie muutumisele sugugi
mõju ei olnud? Valdemarsi teati ju küll, ja lätlaste
ettevõtmisi (mis sageli eestlaste omi ennetasid) kajastati aja
lehtedes. Nii et siingi on mingi vajak.
Neist küsitavustest
hoolimata on tegemist aukartustäratava, mõtteid tekitava ja
väga vajaliku teosega, mis on kirjutatud heas, loetavas stiilis. Soovitan
soojalt kõigile, keda huvitab eesti ajalugu.