Moodne ja kunstiline pihtimus
Jaanus Vahtra on õppinud moekunstnikuks, praegu töötab ta juba kuuendat aastat reklaamibüroos ja on seal läbi teinud nii copywriteri kui AD tööd. Hetkel aga peab Adell Saatchi & Saatchis CD ametit, mis lihtsurelike keelde tõlgituna tähendab loovjuhti.
Eneselegi märkamatult on tal aga välja kujunenud aeganõudev hobi, millest ta kuidagi loobuda ei raatsi – ta teeb teatritele kaastööd kostüümikunstnikuna. See hobi on teda enda kütkes hoidnud pea kümme aastat ja kui ta vahepeal mõtleski, et aitab ka, pole vaja, siis tänaseks on ta sellega leppinud. Käesoleval aastal on tal teatrites välja tulnud seni rekordarv etendusi, tervelt neli.
Jaanus on pärit Suure-Jaanist. Kui ma temaga umbes kümme aastat tagasi tuttavaks sain, siis oli ta just maalt tulnud - alguses hängis ta niisama modellide ja moefotograafidega ringi, hiljem töötas samas asutuses, kus minagi – Ajakirjade Kirjastuses. Esmalt Favoriidis, hiljem tegi tööd Stiilile. Kandis lillelisi särke, blondeeris juukseid ja lasi endale pähe värvida leopardimustri.
Samal ajal rääkis kogu aeg, et ta on maalt pärit. Kui ma nüüd alustuseks palusin tal rääkida, kuidas siis oli lapsepõlv maal, kas ta karjas ka käima pidi ja kuidas siga tapetakse, siis hakkas ta kõiki oma jutte tagasi ajama. Teatades, et ei, ta on siiski linnast pärit.
“Noh, mets oli meil kohe maja taga, aga Suure-Jaani on tegelikult linn. Nime poolest,” ütleb ta.
Jah, aga näiteks on tal rääkida lugu sellest, et kool oli mitme kilomeetri kaugusel ja sinna tuli minna mööda maanteeserva. Ükskord jäi ta auto alla, nii et õde jooksis näost kaamena koju, teatades vanematele, et nüüd on kõik, Jaanus surnud. Aga Jaanus tõusis maanteekraavist püsti, rapsis riided puhtaks ja tahtis kooli minna. “Kõrvaltvaatajatele võis see asi väga õudne tunduda, aga ma ise ei saanud nagu arugi,” muigab ta praegu.
Kõrvaltvaatajatele võivad Jaanuse kõik tegemised kokku paista samasuguse surmasõlmena nagu toonane kukerpall libedal maanteel. Lisaks sellele, et tema käe alt käivad läbi kõik Saatchis tehtavad reklaamid, tegeleb ta rõivabrändiga TV-Productions, mille vähest toodangut T-särkide näol saab soetada Tallinna kauplusest Nu Nordic.
Lisaks sellele teeb ta tellimuse peale ülikondi (valmis õmbleb rätsep). Üks ülikond maksab sõltuvalt kangast keskmiselt 10 000 krooni, ja selle tegemine võtab aega eriti kiire eriolukorra puhul nädal-paar, kui aega rohkem, võib paari kuu peale venida. Tema meistripilgu all on valminud umbes 50 ülikonda.
Kui juhe kokku kipub jooksma, siis loeb raamatuid, pole mingi ime kui ta teatab, et otsis riiulist välja kõik Victor Hugo teosed ja proovis need nädalavahetusel läbi lugeda.
Teise variandina kirjutab luuletusi. Ja mitte ainult, et kirjutab ja viskab sahtlisse tolmuma, vaid kirjutab VALMIS, see tähendab, et võib sama asja hiljem ümber kirjutada, et oleks TÄPNE.
Jaanuse lemmikdrink on Pernod’. Kui seda pole, sobib ka Pastis. Kui seda pole, sobib ka mõni muu aniisimekine naps, aga Ouzo mitte väga. Pernod’ limpsimise kõrvale räägib ta Tallinnas von Krahli teatris – kus “jookseb” praegu tema kostüümides Sex Pistolsiga tükk “Ainult võltsid jäävad ellu” - ja Tartus Vanemuise teatris – seal on Jaanuse kostümeerida parasjagu valmiv Mati Undi uudis “Ehitusmeister Solness” - meile endast mõned lood.
Tartu ja Tallinn
Pärast Suure-Jaani keskkooli ma vähekene valisin, kuhu minna, mul oli kaks varianti kas Tartusse politoloogiat õppima või Tallinnasse moodi. Tartusse tulles sain kohe aru, et see pole minu jaoks. Tallinn mulle meeldis, sest Tallinnasse oli tore tulla ja siin oli tore olla.
Kui ma poleks moodi sisse saanud, oleksin nähtavasti poliitik, välispoliitika kommentaatoriks ma ei sobiks tänu oma diktsioonile (Jaanus põristab R-i).
Tallinnas valisin algselt samuti kahe eriala vahel – plaan oli saada keraamikuks, aga see tundus ikka nii perspektiivituna. Kujutasin ette, et istud seal saviahjude vahel oma pottide keskel üksipäini ja see ei ole üldse cool.
Aga mood – see on hoopis midagi muud! Kogu aeg on ilusad inimesed ümberringi, modellid, fotograafid, glämm, sebimine, suhtlemine… See kõlas kuidagi hästi. (Naerab kergelt sarkastiliselt, aga väga pehmelt, mitte liiga mürgiselt.)
Tallinnasse tulles oli minu positsioon null, olin olematu. Samas oli see ka väga hea, et olin maalt ja hobusega - ideaalne puhas leht. Ei teadnud, kes on kes ja mul ei olnud mingitest hierarhiatest aimugi. lihtsalt sain mingite inimestega tuttavaks ja vaatasin esmamulje põhjal, kas on tore või ei ole. Need, kes juba varem olid Tallinnas elanud, neil oli teatud inimeste suhtes aukartus ja hirm. Mina ei teadnud midagi ega kedagi karta ja see tegi elu palju lihtsamaks.
Punk
Pungist sain ma päris elus tegelikult teada alles siis, kui see juba möödas oli. Ma olen ju pärit maalt. Ma olin ju korralik. Ma püüdsin omal moel olla intellektuaal - ma ei mäleta, kuidas see välja nägi, aga arvan, et see ei olnud mitte midagi head. Ma loodan, et mul ei olnud laigulisest vasikanahast pintsakut, aga ma arvan, et mul olid reketitega froteesokid ja ma olin väga ontlik.
Esimesi punkareid nägin ma Tartus, siis olid nad räpased pesemata ja rõvedad tüübid ja ma jälestasin neid. Praegu on nendest saanud korralikud pereisad. Teist korda nägin punkareid Tallinnas esimestel Rock Summeritel ja seal nad mulle täitsa meeldisid.
Sex Pistolsi õppimiseks vaatasin filme, lugesin intervjuusid, lugesin paksu pungi raamatut, ja kõige esimene punk oli minu jaoks meeldiv üllatus. See punk, mil töölisklassi noortel sai süsteemist kõrini ja nad olid kõige peale pissed. Kuidas nemad välja nägid, see on ikka väga erinev sellest, mis lõpuks pungist välja tuli ja missugune see praegu on.
Pistolsi puhul oli materjali piisavalt ja töö oli lihtne, sest tegemist oli reaalselt eksisteerinud bändi ja persoonidega. Hoidsin persoonilähedust, mitte pungilähedust, kuigi kostümeerija jaoks, kes pärast iga etendust peab kostüüme pesema, on see nähtavasti liigagi punk. Punk on see ka rottide jaoks, kes ühel etendusel lavale ronisid ja kes pärast etenduste lõppu lavapoistele näitavad, mis asi on punk.
Esimesed kostüümid
Ma käisin teisel kursusel ja olin ühel moeüritusel Bonnie & Clyde’s. Lii Unt tegi seal grimmi ja ma aitasin pärast tal kotte autosse tassida, mis oli küllaltki kaugel. Samal ajal otsis Mati Unt oma uue lavastuse jaoks kostüümikunstnikku ja Lii küsis, et kas ma ei võiks teha.
Mäletan väga hästi kuidas ma esimest korda Matiga Draamateatri lavastajate toas kohtusin ja mõtlesin, et mis siin ikka karta, kaotada pole ju midagi… Väga. Esimene etendus oli “Oleanna”, pärast seda visati mind kohe tundmatus kohas vette ja pidin Vanemuises “Tõde ja Õigust” tegema.
Tuli läbi lugeda ka kõik need osad, millest ma kooliajal kõrvale olin hiilinud. Mulle meeldib kõige rohkem see osa, kus on Indrek ja Karin. See on talutav.
Mis on kostüüm
Kokkuvõttes ei ole see ju ainult kostüüm. Miks teater ongi tore, on see, et sa saad kogu sellest protsessist osa võtta. Saame eelnevalt kokku ja räägime etendusest tervikuna: näitlejad hakkavad karakterit kujundama ja kui ma räägin kostüümist, siis ma räägin karakterist. Kuna etendustes on väiksed koosseisud, siis on seda võimalik teha.
Mulle meeldib, kui mulle jääb vabadus otsustada. Kui mul võetakse vabad käed küljest, siis ei näe ma sel tegevusel mingit pointi seda teha. Seepärast ei meeldi mulle teha filmi - seal on kõik juba ette ära otsustatud ja protsessi käigus ei saa enam midagi muuta. Teatris muutub kogu asi proovide käigus.
Mulle meeldib, et teater on väga paindlik ja dünaamiline, väga intiimne protsess. Just draama. Kui läheb liiga suureks, siis mulle enam ei meeldi. Näiteks operett.
Edevus
Muidugi ma olen edev! Nüüd ma olen vähem edev. Alguses boheemitsesin nii palju kui ma oskasin, selles provintsi keskkonnas. Tallinnasse tulles keerasin kõvasti kraade juurde - tegin omale tiigripea ja igasugused muud asjad. Tuli täislaks kohe ära.
Siis panime kuradi kõik kraanid põhja. Kui me käisime Londonis, siis saime isegi seal kiita kui lahedad me välja nägime. Me olime väga kõvad tegijad! (naer)
1.-2. kursusel sa ei oskagi esialgu rohkem tahta. Kõik, mida sa esialgu suudad on see, et ennast kohe alguses nähtavaks teha.
Mulle tundub, et esimestel aastatel moekunstnikuks õppimine tähendaski eelkõige eksperimenteerimist iseendaga. Kasutasid seda kõike enda peal ära. Hiljem saad küpsemaks, kujuneb välja maitse, et kas sa oled minimalist a la Helmut Lang või sa oled barokne ja ajad seda rida, mida tegi Versace vanasti või mida teeb Galliano praegu.
Õudne lugu kostüümiga
Nooh, üks rajum lugu, kus ma ikka näost täitsa valgeks läksin, oli Romeo ja Julia esietendus. Kerstil (kitse osa täitnud näitleja Kersti Heinloo – toim.) tõmmati kostüüm seljast täiesti puruks, nii et see kukkus maha. Mul polnud üldse naljakas tol hetkel, see oli ikka väga tõsine lugu. Tahtsin saalist ära minna, aga vaatasin siiski läbi sõrmede. Mõnikord lähevad näitlejad nii krampi, et ei suuda enam midagi, aga nad tulid sellest ilusti välja.
Tambet (Romeo rollis näitleja Tambet Tuisk – toim.) läks ilgelt hoogu. Ta pidi tõmbama kitselt trukiga kinnitatud saba, mis oli etenduses oluline komponent, ära ja sellega mängima. Saba aga oli juba kuhugi kadunud ja Tambet mõtles, et noh, rebin saba asemel seeliku küljes tüki NAHKA! Rebis, rebis ja rebis. Aga midagi ei juhtunud. Rebis järjest tugevamalt kuni kõik tuli ära, rebenes! See oli üsna kohutav. Seelik oli lahtistest jänesenahkadest kokku õmmeldud ja voodrit ei olnud, et oleks metsikum, mitte mingi lihtne nahkseelik.
Kerstil olid õnneks sukkpüksid jalas. (räägib suurustavalt) No see oli juba teatrikunstniku kogemus, et sukkpüksid peavad jalas olema! (naerab)
Vähem õudne kostüümilugu
Tegime Markoga (rezhissöör Marko Raat – toim.) filmi “Agent Sinikael”. Tööliste mäss. Seda tehti Maardus. Kuna oli vaja odavalt saada ekstraid, siis aeti kokku kohalikud kõige hullemad padud. Saime Kiviõlist vatipuhvaikad, kiivrid ja muu vajaliku. Need olid värsked puhvaikad.
Aga ekstrad olid ka head mehed, hommikul tulid, pooleliitrised PETi pudelid ähmase vedelikuga kaasas - ma isegi ei taha teada, mis seal sees oli, see nägi nii kohutav välja.
Enne kui võtted pihta hakkasid, hakkas mehi ridadest langema, nad olid nii täis, et kukkusid kokku. Ja siis oli neil vaja järsku kõigil lõunale minna!
Muidugi läksid nad kõik sealt ära nagu rasedad naised. Üks puhvaika oli seljas, ja teine oli hõlma alla keeratud. Lõpuks jäidki osad kaduma, viis tükki kindlasti, aga jube palju saime kätte ka.
Inimesed ja rõivad
Mulle meeldib inimesi vaadata. Muidugi hakkab silma, kui keegi on väga maitsekas, aga need ei ole ainult riided. Lits võib ju kasuka selga panna, aga ega ta sellepärast väärikam välja ei näe. Pigem rõhutab… Või nagu mehed. Ega ülikonnast ei piisa. Kooliajal käisime ka Ugalas, teatriülikonnad seljas, peal vateeritud kummiga joped, pintsak sealt alt kortsus väljas. Sellisel juhul ei ole ülikonnast enam abi, pigem teeb olukorra hullemaks.
Ma näen inimesi, mitte seda, mis neil seljas on.
Tähtsad asjad elus
Teater on minu jaoks väga turgutav. Vahepeal mõtlesin, et kas ma ikka pean seda tegema. Ükskõik, mida sa teed, ei ole olemas sellist asja, et üks on viletsam kui teine. Mõnikord tahad vaadata halba komöödiat, teinekord thrillerit. On olemas puhas kunst ja on olemas ka pastakast imetud kunst.
Moekunst ja teatrikunst ei seisa üksteisest väga kaugel. Sisemise tasakaalu, mis on elus kõige tähtsam, saavutangi erinevate vahenditega. Võibolla see on minu häda. See on nii kujunenud ja nii jääb, ma olen nüüd aru saanud, et seda ei murra väga millegagi.
Mingi vahe mõtlesin, et ei ole mõtet, parem on hoida ennast fookuses. Aga ma ei saa nii, mul tekib deprekas.
Luule ja kostüümid
Väga paljud teevad ju luuletamist teraapia korras. Ühel hetkel tunned, et nüüd tahaks kogu soga välja elada.
Kui sa hakkad mingit juttu kirjutama, nõuab see mingit süžeed. Sul peab olema narratiiv ja idee. Luuletamine on selline asi, et sul on lihtsalt hingeline seisund ja paned selle paberile.
Vahel tuleb välja, et see on heas rütmis ja kui sul veel rohkem veab, siis on sellel isegi mingi mõte. Kui ei ole, viskad minema. Sellistel hetkedel võid ju neid vorpida mitmeid.
Ma ära ei ole visanud, aga ma olen mingeid kohti ümber kirjutanud, täpsemaks. Kirjutades ei tule näiteks õige sõna meelde. Aga mõte on olemas, ja siis ei ole see sõna oluline. Paned sinna mingi asendussõna. Tähtis on, et saaksid mõttega edasi minna.
Ka kõikide muude asjadega on niimoodi. Kui ma näiteks kostüümi puhul ei ole mingi detaili suhtes päris kindel, siis panen sinna mingi asja ära, et saaks oma mõttega edasi minna. Hiljem teen detailid täpsemaks.
Nii palju kui olen teinud kostüüme ja kollektsioone, ma arvan, et mulle meeldib minimalism. Mida täpsemini sa suudad midagi edasi öelda, seda parem. Mida vähem on seal liigset jura…
Teatris ei saa ma sageli aru, kui on tehtud kostüüme, mis hakkavad etendust segama. Miks tuleb jälle uus ja jälle uus… Lavale ei ole vaja moeshow’d. Kui ta ei teeni mingit eesmärki, ei ole kuidagi korrelatsioonis selle tüki eesmärgiga... See on see, et tahaks ennast võimalikult palju näidata.
Eriti palju ma oma luuletusi kellelegi näidanud ei ole. Kuskiltmaalt on vaja võtta siht ja ennast ka sundida. Ühe õhtuga raamatut ei kirjuta. Mul on see hästi juhuslik ja kaootiline. Pealtnäha on mul kõik juhuslik ja kaootiline.
Anu Lensment, kursusekaaslane EKA moeosakonnas:
Tundub, et tean Jaanust juba 100 aastat, tegelikult täpselt kümme. Astusime ühel ajal Kunstiakadeemia moeosakonda ja saime kiiresti väga hea kontakti. Ma mäletan, et kõndisime Teenindusmajast mööda, päike paistis, Jaanusel oli peen ruuduline ülikond seljas, paberkott käes ja närimistubakas põses. Tundus, nagu ta oleks pärit pigem vanalt healt Inglismaalt, aga mitte Suure-Jaanist.
Jaanuselt õppisin ma omal ajal seda, kuidas üksnes iseeda tarkusega kaugele ei jõua ja tegelikult tuleb õigete inimestega suhelda ja nende tarkusest targemaks saada, ilma et seejuures oleksid mingi wannabe. Seda oskab ta ise väga hästi. Jaanus võib olla väga poeetiline tuulepea ja samal ajal hästi reaalajas toimida. Kui me Kunstiakadeemia lõpetasime, kirjutas Jaanus kõigi kursuse tüdrukute kohta väikse udupeene luuletuse. Ise elas ta samal ajal paari ruutmeetri suuruses toas, kus talvel oli diivani taga lumi ja koridoris kraan kinni külmunud. Nüüd on temast saanud lisaks moe- ja kostüümikunstnikule edukas reklaamitegelane ja väga tore isa oma väikesele Dorisele. Teda on alati tore kohata.
Lii Unt, ajakirja Stiil ilutoimetaja:
Kui mina Jaanusega tutvusin, siis oli ta just Suure-Jaanist Tallinna tulnud ja lõpmata siiras. Siirus on teadagi ühele edasipüüdlikule noormehele väärt stardikapital, eriti kui sellele lisandub väike kavalus, kuidas seda kasutada.
Ma kardan, et me kõik püüdsime teda rikkuda, ja ma kardan, et see läks meil korda. Jaanusele tegelikult meeldis rikutud saada, sest ta oli Suure-Jaanis lugenud hästi palju Baudelaire'i. Aga kuna ta on pärit hästi korralikust perest, siis päris hukka tal ei õnnestunud minna, vaatamata püüdlustele soengute ja kõrvarõngastega.
Kui tohib, siis tahaksin talle lehe kaudu meenutada, et tol ajal plaanis ta Londonisse õppima minemist. Tollal plaanisid muidugi kõik Londonisse õppima minemist ja keegi ei läinud, seepärast ma tahangi talle meenutada, et nüüd on selleks palju paremad väljavaated. Vanade aegade mäletuseks oleks mul jube hea meel, kui ta seda teeks.
Ivo Uukkivi, kolleeg:
Niisugune lugu, et tunnen Jaanust juba üpris ammu, olen elu jooksul temaga erinevatel aladel kokku puutunud. Jaanus tundub mulle väga asjalik, aga samas on mees ikka täielik udu. Mina ei saa aru, kuidas ja millal tema kõik oma asjad tehtud saab ja kuidas ta neis üldse suuna leiab või kuidas ta nendest ülevaadet omab. Tundub kahtlane, aga lõpptulemus on tal üldjuhul ikka väga hea, kui mõned eriti rasked maitsevääratused välja arvata (ning see, et ta mult pidevalt riideid käib lunimas). Jah, kui see välja arvata, siis on Jaanus täitsa OK kuju. Mulle tema teatrikostüümid meeldivad, need ei ole mingi moedemm ega niisama ilutsemine, vaid nende loomisel on arvestatud ka tegelaskuju iseloomu jms. vajalikku. Tema kostüümid on karakteersed, istuvad tegelaste seljas hästi ja moodustavad etenduse ja näitlejatega ühtse orgaanilise ning kunstilise terviku.
Jaanus Vahtra kostüümid teatris ja filmis:
1995 “Oleanna” Draamateatris, “Taevane ja maine armastus” Vanemuises (lavastaja Mati Unt)
1996 “Härra Paul” Draamateatris (Mati Unt)
1997 “Jeanne d’Arc”, “Hamlet” Vanemuises (Mati Unt); lühimängufilm “Libarebased ja kooljad” (Rainer Sarnet)
1998 “Tipptüdrukud” Draamateatris (Mati Unt), “Täna õhtul viskame lutsu” Von Krahli Teatris (Mati Unt), täispikk mängufilm “Võõrad põllud” (Zentropa Productions)
1999 “Antinous” Linnateatris (Mati Unt)
2000 “Laulatus” Vanemuises (Mati Unt), operett “Öö Veneetsias”, “Meister ja Margarita” Vanemuises (Mati Unt)
2001 “Kirsiaed” Vanemuises (Mati Unt)
2002 “Agent Sinikael”, Suhkur Film (Marko Raat)
2003 “Vend Antigone, ema Oidipus” Vanemuises (Mati Unt)
2004 “Romeo ja Julia” Vanemuises (Mati Unt), “Pidusöök” Rakvere teatris (Hendrik Toompere jun), “Ainult võltsid jäävad ellu” Von Krahli Teatris (Marko Raat) tulekul: “Ehitusmeister Solness” Vanemuises (Mati Unt)
