Moodsalt ja arhailiselt

Inge Teder tutvustab esimest Nicaragua keraamika­näitust Eestis.

Nicaragua tänapäeva keraamika näitus “Canción de Barro. Savi laul”

Eesti tarbekunsti- ja disianimuuseumis, kestab 29. juunini.

Seda näitust eksponeeriti enne Tallinna Helsingis ja Taani kolmes muuseumis ning see sõidab siit juuni lõpul Islandile. Nicaragua keraamikud on viimastel aastatel äratanud tähelepanu konkurssidel ja nende töid on omandanud mitmete maade muuseumid.

Nicaragua keraamikakunsti ajalugu on äärmiselt huvitav. Kui Kolum­bus aastal 1502 oma neljanda, ühtlasi viimase reisi ajal esimese eurooplasena astus selle maa pinnale, leidis ta eest sealsete pärisrahvaste kõrge kultuuri, sh ka silmapaistva kunstilise ja tehnilise tasemega keraamikakunsti – rikkalikult kaunistatud nõud ja rituaalsed esemed. Viimaseid pidasid hispaania vallutajad aga ristiusu leviku pidurdajaks ning asusid pärismaalaste keraamikat ja nende traditsioone hävitama. Keraamika kui kunst taandus Nicaraguas lihtsa, primitiivsel moel, vaid naiste poolt valmistatud koduse tarbenõu tasemele.

Selline olukord kestis sajandeid. Kuid Nicaragua keraamikale oli antud saatuse poolt võimalus uuesti ellu ärgata. Töö selle nimel algas alles 1970. aastate teisel poolel, mil Nicaragua raske majanduslik olukord ning külade vaesumine sundis keskvõime otsima olukorrast väljapääsu ja leidma eeskätt külade elanikele võimalusi tööks. Üheks vahendiks sellel teel oli mõningate vanade käsitööalade, sh keraamika taaselustamine. Omades mõningast pilti Kolumbuse-eelse keraamika väga omapärasest ja kõrgest tasemest, hakkas Riigi Keskpank organiseerima külades keraamikaalaseid koolitusi, kursusi. Sellistel õppustel õpetati tulevasi keraamikameistreid hea vormi saamise nimel kasutama potiketra, ehitama keraamika põletusahje ning töötati välja väga ainulaadne, kuid tulemuslik tootmisprotsess.

Kuid peamine, et konkureerida üleküllastunud keraamikaturul, oli vaja leida toodetele omalaadne, teistest erinev kunstiline ilme. Selle otsingul pöörduti täiesti loogiliselt Kolumbuse-eelse keraamika traditsioonide poole.

Keraamikute koolitamise keskuseks kujunes pealinna Managua läheduses asuv umbes 6000 elanikuga küla San Juan de Oriente. Siinsed inimesed olid olnud pikka aega tegevad lihtsate keraamiliste kööginõude valmistamisega, kuid selle küla pinnasest oli leitud ka kaugete esivanemate keraamika näiteid. Pidades sügavalt lugu oma esivanemate kultuurist, võtsid San Juani keraamikud, nii mehed kui ka naised, just selle oma loominguliseks eeskujuks. Ja nii lihtne see oligi.

Näituse külastaja ees avaneb pisut eksootiline, kuid omapärane ja kaunis keraamiliste esemete maailm, mille loojateks on ligi paarkümmend mainitud küla keraamikameistrit.

Nende tee oma väljenduslaadi leidmisel ei pruukinud sugugi olla lihtne ja sirgjooneline. Laias laastus jagunevad nad kaheks. Ühelt poolt meistrid, kes tunnistavad oma eeskujudena ainult vanu, Kolumbu­se-eelse keraamika traditsioone, ja teiselt poolt meistrid, kes lubavad endale vabamat, traditsioonidest tugevamat eemaldumist eeldavat laadi. Esimese suundumuse suurejooneliseks näiteks, isegi ekspositsiooni võtmeks võib pidada Gregorio ­Bracamonte Nicoya kolmejalgset nõud “Jaaguar”. Juba esemele maalitud jaaguari motiiv toob sellesse oma sümboolika kaudu vanade rituaalide jõudu.

Vanadest traditsioonidest rangelt lähtuvate meistrite, nagu Teódulo Potosme Cano, Rogelio Gutiérrez Nivaragua, Gregorio Cano Bracamonte jt, esemetes on traditsioonilised, indiaanlaste kultuuris levinud sümboolsed kujundid, nagu sinisulismadu, lohe, kalkun, kilpkonn, antud edasi väga & uuml;rgses l aadis. Kuid mind üllatab, kuidas seesama Bracamonte on oma “Jaaguaris” maalinud meile ka kreeka keraamikas nii tuttavat meandri motiivi. On tõsi, et seda tundsid ka vanad Kesk-Ameerika rahvad, kuid tänapäeva Nicaragua meistri loomingus on see omandanud antiikmaailma meandri ja jooksva koera elegantsi. Kõik areneb, ka rahvakunst, aeg kujundab traditsioone.

Aja ja turu nõudeid arvestades püüab San Juani keraamikameistrite teine osa oma kunsti kujundikeelt enam kaasajastada. Jälgides sageli küll vanu ikonograafilisi sümboleid, nagu konn, kilpkonn, kala, sisalik, on nad nende kujutamisel taandunud vanast rangest tinglikkusest ja liikunud naturalistliku, vabama väljenduse poole. Seda kinnitavad meister Helio Gutiérreze vaimukad konnamotiividega vaasid, aga ka Mario Salazari teokarbilised vormid. Imetlen nende meistrite dekoratiivset vaistu mustrite kujundamisel. Siit lähtudes on mõistetav ka juba vanade traditsioonidega geomeetrilise ornamendi silmapaistvalt rikkalik ja elegantne käsitelu Nicaragua keraamikas (Luis ­Andrea Gutiérrez).

Rikkaliku ornamendikäsitluse kõrval lummab vaatajat ka Nicaragua keraamika mitmekesine, punastest- rohelistest- kollastest- pruunidest- valgetest- mustadest toonidest koosnev pehme, looduslikult ja harmooniliselt mõjuv koloriit. Selle toob efektselt esile töödele põhjaliku töötluse käigus tekitatud pehme läige, mis laseb pinnal mõjuda hästi poleeritud kivimina. Ning millist meisterlikkust ilmutab Helio Gutiérreze nn kooritud keraamika, kus imepeen läikiv ornament asetub poleerimata savi krobelisele pinnale. Faktuuri ilmestamiseks on see meister kasutanud ka vana hambaharja. Tulemus – sügavad, sametised pinnad.

On hea meel, et Nicaragua kõrgetasemeline ja omanäoline keraamika on jõudnud Eesti näitusepublikuni. Head vaatamist!