Hargla on ise öelnud, et teda huvitab nii ajalugu kui kriminaalromaan. Värskes teoses ongi need kaks huvi ühendatud. Nii kohtame selle lehekülgedel psühholoogiliselt veenvaid ja põnevaid tüüpe, keda samas ümbritseb keskaegne linn oma sala- ja omapäraga, muutudes samuti tegelaseks. Ja sugugi mitte passiivseks.

Hargla värske romaani faabula keerleb Tallinna suurima kiriku, Olevistega seotud mõistatuse ümber. Oleviste on nii võigaste mõrvade põhjus kui ka niidiots, mis aitab Melchioril lahenduseni jõuda. Vahepeal jõuab aga tegevus viia nii dominiiklaste kloostrisse, linna esinduskullasseppa majja kui ordu võimu all olevale Toompeale. Veretöidki pannakse toime mitmes kohas ning mitmel viisil. Tõsi: võrdselt sadistlikud on nad kõik ning autor ei hoia end üksikasjade kirjeldamisel tagasi.

Kui Harglale midagi ette heita, siis liigset armastust vana Tallinna vastu: 1409. aasta kevadet kirjeldab ta sirelilõhnalise ja päikesepaistelise ajana, mil talvest vabanenud linn muutub kirevaks ja pakatab elurõõmust. Lugeja ei kohta raamatus solgilainetesse uppuvate tänavate haisu, sante ja kerjuseid esineb vaid möödaminnes. Selle asemel vaatab meile vastu rikas, pillav, maailmale avatud ja enesega rahulolev hansalinn.

Aga las olla siis pealegi nii. Hargla ei kirjutagi ju ajalooraamatut, vaid põnevuslugu, mis teeb kummarduse Agatha Christie’le. Eriti selgeks saab see lõpus, kui apteeker kogub kõik kahtlusalused ühte tuppa kokku ning hakkab neid siis piinava rahulikkusega kahtlustest välistama. Oma stiilipuhtas christie’likkuses on see lausa lõbus. Stiilipuhtusele sekundeerib piisav ajastutruudus, mis annabki tulemuseks põneva ja veenva teose, millele on põhjust jääda järge ootama.