Sõna „Ida“ kasutus sisaldab endas nii palju sümboleid ja tähendusi, mida selle kasutajad ilmselt tihti endale ei teadvustagi. Ida on midagi kauget, midagi teistmoodi, midagi muud. Sõnal „Ida“ on Euroopa mõttekultuuris väga oluline tähendus. See tähistab peaaegu kõike, mis ei ole omane „Läänele.“ Nagu näiteks Ida-Euroopa, mis on justkui Euroopa ja justkui ei ole ka. Larry Wolff kirjeldab raamatus „Inventing Eastern Europe“ kuidas valgustusajastu mõtlejad eesotsas Voltaire’iga tõid oma kirjutiste kaudu ellu Ida-Euroopa, selleks et jõuda selgusele tsivilisatsiooni ja progressi hälli Lääne-Euroopa olemuses. Ida oli kõik see, mida Lääs ei olnud. Ida oli progressist puutumata, tsiviliseerimata, valgustamata. „Ida-Euroopast“ kirjutamine oli kui tugitoolisport – temast rääkimise eelduseks ei peetud isegi sinna reisimist. Käimata kordagi elus Berliinist ida poole kirjeldas Voltaire idaalade rahvaid kui barbareid, keda on vaja tsiviliseerida.

Üheks Ida konstrueerimise mõtteloo osaks on orientalism, ehk siis spetsiifiline Läänes levinud ideoloogiliselt kallutatud käsitlus Idast, mis on läbiimbunud stereotüüpsustest. Orientaalsed naised on Lääne kujutluses nõrgad ja mehele alistuvad, kuid samas eksootilised oma välimuses, mõtlemises ja käitumises. Orient on muudetud Lääne mõtlemise objektiks, millekski alamaks ja passiivseks, millekski, mis vajab suunamist progressi poole.

Eestil on oma Ida, oma Orient – see teistmoodi ja eksootiline Ida-Virumaa, mis on Eesti osa ja samal ajal nagu ei ole ka. Ida-Virumaa on kõverpeeglis Eestimaa., ta on see, mille kaudu sageli defineeritakse Eestit. Ida-Virumaa on nõukogudelik (nii meelelaadis kui arhitektuuris ja mille vastand on euroopalik), venekeelne (versus eestikeelne), mahajäänud, passiivne ja stagneerunud (versus edukas, arenev ja aktiivne) – kõik see, mida „õige“ Eesti ei ole. Ta on justkui Venemaa eesruum. Hirm see eesruum kaotada on viinud jõulise eestistamiseni, mis oli aga juba ette läbikukkumisele määratud (miks küll ei õpitud venestamise vigadest). Eks need ole kõik stereotüübid, kuid kas pole stereotüübid eksisteerivate identiteetide loomulikud koostisosad, mis mängivad olulist rolli inimsuhetes. Teadupärast kasutab inimene identiteedi kujundamisel kahte peeglit: ühest näeb ta seda, mida ta ise tahab näha ja teisest seda, mida ta arvab, et teised tema puhul näevad. Ida-Virumaa teistmoodsus moodustab tänaseks juba suure osa ka idavirulaste identiteedist. Ennast peetakse teistsuguseks ülejäänud Eestist ja eestlastest.

Kuid minu jaoks ei ole Ida-Virumaa teistmoodi, sest minu jaoks ei ole Eestil tähendust ilma Ida-Virumaata. Tema tuhamäed, kaevandused, teiskeelsed (vähem poliitiliselt korrektselt venekeelsed) elanikud on tükike Eesti ajast ja ruumist nii nagu seda on setu memmed või baltisaksa mõisad. Vormsi rootsikeelne ajalugu on Eesti kultuuriruumi osa, kuid venekeelne Narva ei ole. Loodan, et veel ei ole. Ida-Virumaa ei vastandu, või vähemalt ei tohiks vastanduda muu Eestiga. See meie-nemad joon peaks jooksma mujalt, kasvõi siis vähemalt idapoolt Narva jõge. 

Ida-Virumaa on orgaaniline osa tänasest Eestist ja just sellisena nagu ta on täna, aga mitte nagu ta oli 70 aastat tagasi. Iga kord kuuldes hala tänase Narva teemal, et seal ei ela piisavalt eestlasi ja nähes pingutusi kuidas püütakse ajamasinast unistades aega tagasi keerata tahaks hüüda – jätke meile Narva! Miks ei võiks meil olla oma vene linn? Päris oma Eesti vene linn? Kõlab ju huvitavalt? Ja laiemalt võttes ka oma vene kultuur ja päris oma venelased? Kõik see on ju tegelikult juba olemas, seda tuleks vaid märgata ja tunnustada Eesti osana.

See käsitlus ilmselt haavab ajalooteadlikku eestlast, kes iga kord mõeldes tänasele Ida-Virumaale elab läbi ajaloos tehtud ülekohut. Kuid rahva edasikestmise eelduseks on ajaloolisest ülekohtust ülesaamine, mida saab teha ainult tulevikku suunatud tegevuse kaudu. Klammerdumine minevikku ja püüd seda kas muuta või taastada, ei vii edasi. Kuigi ma ei pea ennast venelaseks, soovin ma siiski koos ülejäänud 177 000 idavirulasega saada tunnustust ülejäänud Eestilt, et just tänane ja mitte eilne Ida-Virumaa kuulub nimetuse „Eesti“ alla.

Eestlaste ja venelaste suhted on "idas" kindlasti tihedamad ja paremad kui Tallinnas, sest elatakse segamini, kuigi venelased domineerivad. Samas on ka tõsiseid kaklusi olnud, eriti nõukogude aja lõpus, kus sai peksa ainult
selle eest, et olid eestlane. Eraldatust muust Eestimaast tunnevad ka mõlemad, kuigi venelased ilmselt tänu infosulule (ei oska eesti keelt) kindlasti rohkem.

Narvale, Sillamäele, Peipsiäärsele, Kuremäe kloostrile on võimalik mõelda ka uhkusega (ja võib-olla vähem uhkusega depressioonis olevale Kohtla-Järvele). Need on meie vene linnad, kus elavad meie venelased. Nende inimeste väärtus seisneb selles, et nad räägivad emakeelena vene keelt. Sellega muudavad nad Eesti elu niipalju rikkamaks. Eesti ei ole tavaline ühekeelne ja -kultuuriline väikeriik, mis kipub oma ühesugususse igavusse vajuma. Vene keeles esitatav Eesti eurolaul ei ole sugugi vähem Eesti laul kui eesti või setu keeles lauldav laul. Eestis on väga palju värve! Keeltevärve, kultuuride värve, traditsioonide värve. On saksa mõisad nagu Palmse, on eesti kalurikülad nagu Käsmu on rootsi saared nagu Vormsi ja on vene linnad nagu Narva!