Mõttevabadus
Mõned kuud tagasi esitas Prantsusmaa Piiskoppide Kogu kaebuse telesaate kohta, milles naeruvääristati paavst Benedictus XVI. Canal+ naljasaates keksis paavstinäoline marionettnukuke lõdvalt edasi-tagasi, õnnistades usklikke “Isa, poja ning III. Reich’i nimel”, subtiitrid kuvasid nukukese nimeks Adolf II. Et prantsuse press, erinevalt näiteks saksa või briti omast, ei peatunud pikemalt uue paavsti minevikul, otsustasid teletöötajad oma vaatajaskonnale läbi huumoriprisma tutvustada noore paavsti kunagist kuulumist hitlerjuugendisse. Teravmeelne sisu oli aga süütenööriks katoliku kirikule asuda võitlusse kiriku laimamise vastu. Et ära hoida juba ette kaotatud kohtuprotsessi, otsustas Canal+ autotsensuuri kasuks, vabandades vaatajate ees ning keelustades saatelõigu igaveseks.
Püha õhtusöömaaeg
Sääraseid juhtumeid, kus kirik asub hea maine eest kohut käima, esineb Euroopas viimasel ajal järjest enam; öeldakse, et lõppeks on ka katoliiklased ilmalikus keskkonnas aru saanud, kuidas õigust oma kasuks rakendada. Ühel teisel juhul esitati Prantsuse roomakatoliku kiriku poolt kaebus Pariisi esimese astme kohtule reklaamiagentuuri vastu, põhjuseks “kristlikku temaatikat pilkav” reklaamplakat. Kohtuasjas, millele oli hagi esitanud assotsiatsioon “Croyances et libertés” (episkopaalorgan), mõistis Pariisi linnakohus süüdi rõivakaubamärgi Marithe+François Girbaud reklaami, millel poseerisid naismodellid koos poolalasti mehega. Põhjusest, et foto lavastuses olla selge vihje kuulsale Leonardo da Vinci maalile “Püha õhtusöömaaeg”, piisas, et rõivamärk laimamise pähe süüdi mõista. Fotol ei istu laua ääres mitte enam kuulsa kunstniku järgi Jeesus oma jüngritega, vaid meesmodell, keda naised õrnalt silitavad. Mehel on jalas napid teksad. 1988. aastal kasutas sama stseeni oma reklaamis ka üks tuntud automärk, kuid hävitas reklaami kiriku hoiatustel enne, kui see jõudis laia publikuni.
Reklaami tellija François Girbaud’ sõnul oli kampaania eesmärgiks nimelt skandaal, et võidelda Prantsuse ühiskonnas koha sisse võtnud tsensuuri vastu kiriklike asjade üle. Girbaud’ sooviks oli valmistada tsenseerimisvastane kampaania “à la Savonarole” (Gerolaro Savonarole oli Itaalia renessansiaegne müstik, keda teatakse tänu rünnakutetele paavsti institutsiooni vastu 15. sajandil. Loomulikult lõpetas müstik inkvisitsioonikohtu tuleriidal). Fotograaf Brigitte Niedermair kinnitas, et tema sooviks ei olnud kindlasti kedagi solvata: “Tahtsin lihtsalt ilu abil sõnumit edasi anda. Tegemist on feministliku pildiga, rahusõnumiga naistele. Pühendumisega kunstile ning naisele.” “Aga mida see mees seal naiste vahel siis teeb?”, küsisid piiskopid. Menuromaan ”Da Vinci kood” tegi kord ettepaneku, et Jeesuse paremal käel istuv kuju kuulsal maalil oli tema armastatu Maria-Magdalena, kes on rõivareklaamil võtnud mehe kuju.
Eestiski on maha peetud analoogne arutelu. Tallinnas juunikuus aset leidnud Põhjala foorumil täheldati, et tugevalt seksuaalse alatooniga pildid tungivad järjest enam avalikku ruumi, reklaami ning meediasse ka Eestis. Tartu Ülikooli lektori Raili Põldsaare sõnul on poolpaljad kehad muutunud virtuaalseks tapeediks, ning et varem kõlvatuna käsitletav on nüüd jõudnud märkamatult tavaellu. “See, mida näiteks reklaamides näeme, pole otseselt see, kuid tunneme ära stsenaariumi, mis meile visandatakse,” ütles Põldsaar. Girbaud küsib etteheitvalt, kas paljas keha rikub pilku? "Miks ei tohiks asetada meest ahvatleva naistekarja sisse?". Shocking, vastas Prantsuse Piiskoppide Kogu PR-juht Marie-Caroline de Marliave, ning lisas, et "fotol naeruvääristatakse Püha õhtusöömaaega, seades mehe himurasse poosi."
Kohus kaitseb kirikut
Jaak Urmet on kord täheldanud ühes ülipopulaarses artiklis, et läbi ajaloo on kirik sallinud kultuuri, teadust ja haridust vaid niivõrd, kuivõrd see on kaasa aidanud tema levikule ja võimule. Urmet kirjutab, et kristlik kirik on maailma ajaloos silma paistnud kultuurihävitajana, sest kõik, mis ei olnud kristlik, kuulus tuhastamisele: antiikautorite käsikirjad, indiaanlaste raamatud, ketserlikud mõtlejad, Balzac, Zola, Sartre...
Hagiavalduses Pariisi linnakohtule kirjutati, et fotoreklaam oli “agressiivne ja odav ründeakt usu südamesse ning intiimsusesse; et lavastuse lihtsus kaotas originaalolukorra traagika, olles samas eelnev sissejuhatus äraandmisele, vangistusele, kohtumõistmisele ja lõppeks Jeesuse ristilöömisele.” Selliste väidetega õigustas linnakohus küsimuse all oleva reklaami tsensuuri, tõestades, et prokuratuur ning riiklik kohus kaitsevad meie ajal tsivilisatsiooni kristlikke juuri ja seisavad hea paastupüha maine eest. Kohtunik Caby sõnul ei olnud lavastatud õhtusöömaaeg ei grotseksne, samuti ei mõju palja seljaga mees aastal 2005 solvavalt. Keelustamise ja tsensuuri taga seisab hoopis põhimõtteline otsus, mis ei seondu otseselt fotoga.
Skandaalsel reklaami puhul võib teha veel ühe tähelepaneku. Nimelt ei rünnanud keegi aasta-paar tagasi ilmunud menuteost "Da Vinci kood", kuigi selles sisalduvad seisukohad on mitmeid kordi mõtlemapanevamad kui üks visuaalreklaam. Olgugi, et seda on kirikuringkondades palavalt arutatud, vaieldud ning hukka mõistetud, ei ole teos kohtuläveni jõudnud. Kuid kas pole nõnda, et reklaamimehed on lihtsam märklaud, kui näiteks ilukirjandus? Et reklaami ei peeta tihti tõsiseks loominguks, pälvib see halvakspanu juba eos. Näiteks võib filmis püstitada kirkule eriti ohtlikke seisukohti, kuid filmi reklaamivas klipis mitte. Ja pehmelt parodeerida püha õhtusöömaaega on vaat et raskem, kui näiteks mõnes romaanis kogu ristiusu olemus kahtluse alla seada..
Kirik, riik ja õigus
Igipõline dilemma on see, kuidas kirik on ajaloos tihti püüdnud ilmalikke seadusi endale sobivalt vaimsete väärtustega sisustada. Kord tunnistab roomakatoliku kirik vaid oma kanoonilisi norme, kord üritab aga esimesena seadusandja tahet jumaliku sõnumiga rikastada. Juba mõned aastad on kirik võtnud positiivses õiguses seisukohti, mõistes, et enda eesmärkide eest tuleb tugev seista ka juriidilisel tasandil. Näiteks juhtumite puhul, mil tegemist usukuuluvusest tuleneva diskrimineerimisega või muu sarnasega. Kuid kui tundubki normaalne, et ideoloogiline grupp kasutab oma õigust toetada oma uskumusi, on üsna murettekitav, et riigi õiguskord käitub grupi interpretatsioonist tulenevalt ning loob sellest lähtuvalt juriidilisi norme. Säte, mis kätkeb endas kaitset usukuuluvusest tuleneva diskrimineerimise üle, käib tavaliselt kollektiivi kohta, kes on vähemuses või kelle suhtes eksisteerib eriline sallimatus ja vihkamine. Kaitsa saab ju isikuid, kes kuhugi kuuluvad, mitte nende filosoofilisi süsteeme või tervet metafüüsikat. Viimased on üles ehitatud inimvaimule, ning mitte ainult ei tohi, vaid lausa peavad alluma kriitikale. Usklikelele, näiteks, on religioon jumalast, ning usk on püha ja taevalik; jumalakartmatuile on see aga vaid kerge kultuurimanifest või mingi põnev seisukoht, mida nemad paraku ei jaga.
Prantsuse vabariik on loodud peamiselt just usulise hierarhia vastu. 1905. a. seadus kiriku ja riigi lahutamise kohta kinnitas Prantsusmaa neutraliteeti religiooni suhtes, ning avalikus sektoris, mis on kohaldatud ilmalikkuse põhimõtetele, võime rääkida ristiusust samamoodi kui näiteks liberalismist, kommunismist või astroloogiast. Jaak Urmet kirjutab, et tänapäeva ühiskond peab põhinema aksioomil, et jumal on olemas samavõrd, kuivõrd on olemas kõik teisedki inimeste väljamõeldised eesotsas Une-Matiga: “Ühelgi liikumisel ega huvigrupil ei ole õigust kuulutada ennast ühiskonnas normiks. Demokraatlikus riigis on ainult üks norm: see on seadus, mille on vastu võtnud valitsus, mille omakorda on valinud rahvas. Ühelgi liikumisel ega huvigrupil pole õigust pidada ennast ühiskonnas sama kõigeüleseks nagu seadus.”
Mõttevabadus ei anna õigust ideid vaid analüüsida ja kritiseerida, vaid neid ka naeruvääristada. Kui kristlased, või siis näiteks kommunistid või astroloogid on isikutasandil ära teeninud kõrgema astme kaitse, siis neid turvav ideoloogia, millel nende uskumused põhinevad, ei saa kõrvale hoiduda kriitikast, põhjendades seda laimu või kompormiteerimisega. Eravaldkonnas võib religioon ühe jaoks olla absoluutne tõde ning teise jaoks vaid ebausk, avalikus elus peavad aga mõlemad seisukohad saama võrdse juriidilise käsitluse. Igaühel peabki olema oma arvamus usu kohta, ning hetkest, mil kõikidele arvamustele on garanteeritud mõttevabadus, ei saa ükski pool kinnitada oma mõtte eesõigust, et siis sellega teisel suu kinni panna.
Meid võibki vahel šokeerida rõhuv reklaam, või satiirilise alatooniga humoristid, kuid meie ülesandeks on jääda kindlaks omaenda moraalitundele ning mitte etendada kurja kombluspolitseid. Mõistes hukka rõivamärgi reklaami, püüdsid kohus ja prokuratuur luua kristliku tundlikkuse piiril uue põhiseadusliku väärtuse, mis seisab mõttevabadusest kõrgemal astmel. Kahtlemata loob kohtuotsus põhjuse kohtunike protektoraati kuuluvatele piiskopidele juba õige pea järgmist teleteatrit ründama asuda.
Selge on, et ükski religioon pole iial sallinud teisitmõtlejaid, ning ilmselt ei parane olukord ka tulevikus. Seda teades kaotab usumoraal aga tõsiseltvõetava pinnase. Tahaks loota, et kohtuvõim suudab end kokku võtta ning astub sammu mõistusele lähemale.
