Mozarti esimesed jäljed Tallinnas
Wolfgang Amadeus (ehk, nagu ta ise armastas end nimetada, Amadé) Mozart (1756-1791) küll Tallinna esinema ei jõudnud, ent tema muusika kõlas siin juba ta eluajal. Tõsi, tegemist oli väiksemate palade, aariate ja sonaatidega. Mozarti ooperid jõudsid Tallinnas (ja üldse Eestis) esimest korda lavale neli aastat pärast helilooja surma.
Mozart ja teatrisõda Tallinnas 1795
18. sajand on tuntud kirglike teatrisõdade poolest, kusjuures paljusid neist on õhutanud ooperikunst. Ooper põhjustas teatriintriigi ka 18. sajandi lõpu Tallinnas ning oma osa on siin Wolfgang Amadé muusikal.
Tallinna külastasid tollal sageli rändtrupid, erilise positsiooni saavutas aga siinse Asjaarmastajate Teatri tegevus. Teater haaras kõrgemat seltskonda, peamiselt aadlikke ja kõrgemaid ametnikke. Tänu teatri asutajale näitekirjanik August von Kotzebue'le tunti "Revali" õilsast soost teatriharrastajaid nii Saksamaal kui ka mujal Euroopas. Ent nende tegevuses olid paratamatult esindamata ooperid ja ka laulumänge esitati üliharva. Seetõttu olid muusikat armastavate tallinlaste seas eriti teretulnud ooperitruppide esinemised.
Üks selline "ooperiseltskond" (Operistengesellschaft) külastas Tallinna 1795. aasta suvel ja tekitas suurt sensatsiooni uue moesoleva repertuaariga, sealhulgas võis Eestis esimest korda laval näha Mozarti neli aastat varem Viinis lõpetatud "Võluflööti" ja 1787. aastal valminud "Don Giovannit" ("Don Juani" nimetuse all). Truppi juhtis 38aastane näitlejanna, tantsijanna ja lauljanna Louise Caroline Tilly, teatriilmas tuntud madame (mme) Tillyna.
Madamist veelgi kuulsam oli ta abikaasa Jean Tilly, nimekast Viini teatriperekonnast pärit näitleja, tantsija ja koreograaf. Jean Tilly laulev, näitlev ja tantsiv trupp mängis Braunschweigi hertsogi õukonnas ja Lübecki linnas.
Edust hoolimata sattus Tilly võlgadesse - üheks põhjuseks kindlasti hertsogi nõutud uhked lavakujundused, mida õukonna kassa ei finantseerinud. Võlgade tasumiseks otsustas Tilly teha oma trupiga reisi Peterburi, et keisrilinnas soosingut võita ja sissetulekuid suurendada. Ettevõtmine näis trupiliikmetele siiski nii riskantne, et enamik loobus Peterburi tulemast, lõpuks loobus sellest ka Jean Tilly ning läkitas kaugele põhja hoopiski oma naise koos kiirelt kokkuklopsitud uue trupiga.
See trupp mängiski Peterburis, konkureerides itaalia ooperi ja prantsuse näitemänguga, ning pidi tunnistama oma lüüasaamist. Kuna Mme Tilly olevat kuulnud tallinlaste muusikaarmastusest, tuli trupp 1795. aasta suvel Tallinna. Võimalik, et vahendaja oli ei keegi muu kui avarapilguline Kotzebue, igatahes oli Tilly trupi eelreklaami all Tallinna nädalalehes Kotzebue nimi.
Tollases Tallinnas ei olnud teatrimaja. Esinduslikem saal paiknes Suurgildi hoones (praegu Eesti Ajaloomuuseum) Pikal tänaval, kus esinesid tähtsamad trupid ja anti kontserte. Sinna olid oma lava püstitanud Asjaarmastajad ja seal soovis etendusi anda ka Mme Tilly. Ent Asjaarmastajad ei olnud nõus mängupaigast loobuma, Mme Tilly trupis nähti õigustatult rivaali. Teatrisõda! Kõrgklassi teatriharrastajad ja näitemäng contra mme Tilly kutseline trupp ja ooper!
Mme Tilly taandus ja leppis Kanuti gildis mängimisega. Ent allaandmine oli näiline: mme Tilly trumbiks oli repertuaar, milles oluline koht kuulu s Mozarti teostele. Publik oli Mme Tilly etendustest nii vaimustatud, et trupp mängis Kanuti gildis kogu suve ning sügisel otsustasid mõned mõjukad teatrisõbrad (väljaspool Asjaarmastajate ringkonda), et Tallinnas võikski pidevalt teatritrupp tegutseda. Mme Tilly ise küll lahkus Tallinnast, et korraldada Saksamaal oma vahepeal surnud abikaasa Jeani pärandusasju.
Aga Tallinna jäid ta noodid, tekstiraamatud, dekoratsioonid ja kostüümid - nende eest nõudis ta muidugi head tasu - ning mitu silmapaistvat näitlejat-laujat, kes moodustasid uue trupi ja mängisid järgnevatel aastatel Tallinnas, pannes aluse püsivale kutselisele teatritegevusele. (Nende seas oli ka hilisem imetletud tragöödianäitleja Sophie Schröder - 19. sajandi staari, kuulsa lauljanna Wilhelmine Schröder-Devrient'i ema.) 1797. aastal võeti kavva veel üks Mozarti ooper - "Haaremirööv".
Mozarti ooperid kõlasid Tallinnas saksa keeles (ka itaaliakeelne "Don Giovanni") ning neid oli tugevasti kohandatud vastavalt trupi võimalustele. Nagu tollal saksa näitelaval kombeks, esitati "Don Giovannis" retsitatiivide laulmise asemel kõnetekste, nagu oleks tegemist laulumänguga. Lavapilt oli maalitud kulissidele, väga harva leidus laval toole või muid esemeid. Lauljad seisid väljendusrikkalt žestikuleerides ja vahepeal paar sammu tippides eeslaval, et publik tegelast ikka näeks. Lava ja saali valgustati vahaküünalde või õlilampidega ning dekoratsioone vahetati avatud laval publiku silme ees. Väike orkester oli kokku pandud Tallinna linnamuusikutest ja asjaarmastajatest, üksnes muusikadirektor kuulus Tilly truppi.
Kuigi mme Tilly ooperitrupp oli küllaltki ebaühtlane ja lavastusi valmistati ette kiirustades, olid trupi esinemised uueks tähiseks Tallinna teatritegevuses.
Mozarti noodikäsikiri Eesti Ajaloomuuseumis
Tõeline haruldus peitub Ajaloomuuseumi varade hulgas: Mozarti enda käega kirja pandud kadentsid oma viimasele, 27. klaverikontserdile B-duur K 595, mis valmis ta surma-aastal 1791. Mozarti nootidele on kirjutatud vastavalt Cadenza per il 1:mo [primo] Allegro: del Mozart, seejärel Eingang in Rondó ja Cadenza per il Rondó (Mozarti kadents esimesele osale Allegro; üleminek Rondole; kadents rondole).
Kontserdižanris on traditsiooniks, et esmajoones kiirete osade (esimene ja kolmas, antud juhul rondo) lõpul näitab solist veel kord oma improviseerimisoskust ja mängutehnikat, üksi kadentse mängides. Kadentse kirja ei pandud, aga kui seda tehti, siis eraldi noodilehtedele, mitte teose partituuri. Mozart märkis kadentsid üles ainult õpilaste jaoks või oma pianistist õele Maria Annale mängimiseks.
Millal ja kellele Mozart 27. klaverikontserdi kadentsid kirjutas, pole teada. Neid kuulates äratab tähelepanu, et tegemist on läbimõeldud kompositsiooniga, kus meisterlikult kasutatakse kontserdi teemasid.
Mozart lõpetas B-duur kontserdi 1791. aasta jaanuaris ning mängis seda märtsikuus Viinis ühe klarnetisti kontserdiõhtul ehk nn akadeemial. Võimalik, et kadentsid pani ta kirja pärast kontserti (või siiski enne). Ei ole teada, andis ta need kellelegi mängimiseks või sattusid need pärast Mozarti surma 5. detsembril 1791 koos paljude teiste käsikirjadega müüki. Võimalik, et kadentsid olid vahepeal Viini kirjastajate käes, sest 1801. aastal ilmusid need trükist Mozarti klaverikadentside ko g us. (27. kontserdi enda tervikkäsikiri (ilma kadentsideta) jõudis hoopis Krakówisse.)
Igatahes ringles kadentside autograaf 1813.-1814. aasta paiku ikka veel Viinis ja selle sai "Mozarti klaverihäälestajalt" enda valdusesse Tallinnast pärit noor kunstiõppur Gustav Adolf Hippius (1792-1856), Nissi pastori poeg.
Mozarti käsikirja uurinud muusikateadlane Tiina Õun oletab, et klaverihäälestaja kujul on tegemist Viini klaverimeistri Anton Walteriga, kelle pillidel Mozart eelistas mängida. Hippius oli suur muusikaarmastaja ja kui Viini akadeemiasse tulid õppima veel teisedki noored kunstikud Otto Friedrich Ignatius ja August Wilhelm von Pezold Eestist ning Johann Leberecht Eggink Kuramaalt, tuli ühisteks musitseerimisteks lausa klaver hankida. Mozarti käsikiri kuulus nüüd Hippiusele ning kui ta 1816. aastal võttis koos Egginkiga ette reisi Viinist Itaaliasse vahepeatusega Salzburgis, külastas ta seal Mozarti õde Maria Anna von Sonnenburgi. 65-aastane Maria Anna silmitses venna autograafi suure meeleliigutusega ja tunnistas selle ehtsaks.
Pärast õpingu- ja reisiaastaid suundus Hippius Peterburi ning saavutas seal menu maalikunstniku ja litograafina. Aktiivsest tegevusest tagasi tõmbudes naasis Hippius koos oma perekonnaga 1850. aastal Tallinna ning asus elama Kuninga tänavale. Hippius suri 1856 ja üle kümne aasta möödudes, aastal 1868, andis Hippiuse lesk Friederike kallihinnalise käsikirja Eestimaa Kirjanduse Ühingu juurde asutatud Provintsiaalmuuseumile. Osa selle kogudest läks hiljem omakorda Eesti Ajaloomuuseumi valdusse.
Mozarti käsikirja hoitakse kollektsioonis "Kuulsate heliloojate ja lauljate autograafid" ja lähemalt hakkas seda uurima alles Tiina Õun 1990. aastatel. Kuni selle ajani pidasid rahvusvahelised Mozarti-eksperdid 27. kontserdi kadentside autograafi kadunuks. Tiina Õun laskis Salzburgi Mozarti-spetsialistidel kontrollida käsikirja ehtsust. Viimased kinnitasid seda, mida kunagi juba Mozarti õde oli Hippiusega kohtumisel väljendanud sõnadega "Jaa, jaa, need on tema noodid!".
Juuni alguses korraldas Ajaloomuuseum meeleoluka Mozarti-päeva, kus endises gildisaalis mängisid 27. klaverikontserti Kai Ratassepp ja Mati Mikalai (viimane mängis klaveril orkestripartiid) ning publik sai imetleda Mozarti käekirja vitriini välja pandud kadentside autograafil.
