Mudisti kivi hingest

Maalikunstnikust kriitik Kaire Nurk imetleb Peeter Mudisti näitust “Pilved taevas ja Mudist Kivisillas” Tartus.

Kas Mudist on jõudnud üksiku kaudu üldisele või lihtsalt tunnetab neid koos? Kui meenutada kunstniku India-igatsust ja Oriendi-reise ning kummaliselt orgaanilist suhet matemaatikaga, tundub, et üksik ja üldine on Mudistil kogu aeg olnud lahutamatus vastastikuses seoses – ja seda sel määral, et nende eristamine on mõtte kaotanud. Lugege Mudisti mõtteid põhjuse ja tagajärje lineaarajast contra kõikjalkestvast struktuurist (Intervjuu Ann Mustale, Sirp, 6/1991). Kui sellise tunnetusega puudutada ükskõik millist n-ö argihetke või argieset või inimest, jääb neisse tulemärk. Neist saavad otsekui majakad, mis helendavad. Ja nii me vahimegi lummatult kunstniku maalide majakaid – ja arvutame, mis inimsuhteid seal kujutatakse… Ideaalseid või reaalseid?

TARTU KUNSTIMUUSEUMI Raekoja platsi viltuse maja uuel ja vastremonditud näitusepinnal, mida on põrandaruutmeetreis (150 m²) enam-vähem sama palju, kui Vallikraavi hoones läks kasvavate kogude käsutusse, on väljas Peeter Mudisti suurem, osalt retrospektiivne, osalt verivärskeid skulptuure ja akvarelle esitav väljapanek. Mudisti akvarelle, nagu Kristjan Raua söejoonistusigi, on adekvaatne maalideks kutsuda. Näituse helistik on hell, imeline.
Fenomenina mõjub, et anonüümseist muuseumiruumidest on saanud kunstniku lähedaste nimelised, isikustatud toad. Finaalruumiks on väike triumfikaare ja võlvlaega “KATRINI TUBA”. Kõrvu ja koos on “Heledapäine naine”, pildid ristiusu  legendist ja Jaapani püha mägi kõigis vaateis – “Fuji”, graniidis vormunud “Patsi” ja akvarell “Läbi lillede” (“Igapäevase elu ime on lill /…/ Ime on kõige suurem, kui ta on igapäevane /…/ Kivid on nagu lilled” – Mudist, Vikerkaar, 9/1994). Ja raudjas hobu lendamas üle Püha õhtusöömalaua (“Kristuse teade, et üks neist teda reedab, oli otsekui hobuse palang üle toidulaua”) – Mudistit on sarnaselt da Vinciga huvitanud pingehetke psühholoogia. Taasilmub ka “Põlev mees” väikses akvarellis “Maalib põleva käega”. Kontsentratsioon selles ruumis on nii tugev, et näituse teised toad kipuvad taanduma. Kuid seda tõepoolest vaid VÕRDLUSES finaaltoaga. Aga finaaltuba peabki olema finaal, kus suurem selgus. Suurem ühesus.
Samas on ülejäänud kolmel, mis laste toad, igal oma karakter. (Kunagi on Jaan Paavle, üks Mudisti tegelastest, vahendanud oma õhtuid kunstniku juures: “Otse trepi vastas on veel üks tuba – mälestuste tuba ja laste tuba. Seinal laste joonistused.”) “PALLASE TOAS” on enam yangilikku soojust ja reipust ning kooskõla: maalid “Päike kohustab”, “Pallase hommik”, “Ingel”, “Kaksikportree taskuplokiga” ning viimasega paralleel-lainel marmoris “Autoportree Enega”, ning eriti pronksist “Tulv ehk Vabaduse allegooria”. “LIISA TOAS” hoomab enam yinilikku salapära ja haprust, aga samuti vastuolulisust: maalid “Päikesetõus”, “Viis aastat Estonia hukust”, “Tüdrukud kuivavad”, skulptuuririvis – “Nike”, “Peidus pung”, “Polaarpäike”, ja eraldiseisev “Perspektiiv” – elektripostide kaugussekulgev paralleel maalitasapinnalt pronksi transformeerituna.

“MARGAREETA TUBA”, veel hiljutine Kivisilla apteegi müügisalong, kõige horisontaalsem, Raekoja platsile avatum ja ühtlasi suurim neljast ruumist, kannab konkreetsemat ja olustikulisemat, aga ka hubasemat meeleolu: maalid “Saaremaa motiiv”, “Koristavad”, “Kari sööb”, “Valguses on kood” heleõrna hõljuva paariga ning igavesti stoiline “Ootab jääminekut”; skulptuuridest terve rida erisuguseid portreid, millest uueim pronksvalu “Noore mehe pea – täis parimaid kavatsusi” ning “Küsikivi”, “Upitaja” ja religioosne “Paistab”, samuti  “Magav eesti sõdalane” evivad pikemaid jutustusi.
Kuna kunstniku esialgne kava oli teha puhtalt skulptuuriväljapanek, siis spetsiaalses saatetekstis “Kujud näitusel” jagab autor mõtteid just skulptuurist: “Kive tahudes muutusin teiseks inimeseks /…/ Olen sekkunud ajavoolu nende kujude kaudu.” Mudist räägib ka “kivi hingest”. Ja tõepoolest, kui näiteks Henry Moore suutis kivisse sulgeda kivi enese arhailise raskuse, otsekui esiaegse megaliitilise kivisuse, siis Peeter Mudist on kivi sellest pikast kiviunest üles äratanud. Muuseumipoolse kuraatori Reeli Kõiva koostöö kunstnikuga on olnud sisuline ja viljakas, näituse mitmepalgeline koosseis, tegelased nii graniidis, pronksis, kipsis, puidus kui ga akvarellis ja õlivärvides on sugestiivses üleüldises kõikehaaravas dialoogis.