„Metsik“ on mu parasiitsõnu ja inimene võibki olla oma aia peegelpilt. Klanitud iluaiad perfektse muruvaiba ja geomeetrilisse mustrisse sätitud ilupuhmastega ei meeldi mulle üldse. Need ei stimuleeri fantaasiat. Sihukesel aial ei ole mingit lugu rääkida – kui ülepea miskit, kõnelevad need pererahva suurest töökusest, mis on sama igav nagu kommunistlike kangelaste elulood. Ma ei tea teist nii nüristavat tegevust kui muru niitmine – lõputu nühkimine monotoonse undamise taustal, mida murumaniakid teevad religioosse pühendumusega peaaegu iga issanda päev, kuni libled on viimaks elutult pruunid nagu joodiku kusi.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel