Muinasjutt köideteks
Kolmandat korda pärast viieaastast vaheaega avati Tallinnas Eesti Köitekunstnike Ühingu eestvõttel köitekunsti näitus “Scripta manent” III. 130 köitekunstnukku üle maailma, Jaapanist Ameerikani, Itaaliast Rootsi ja Norrani leidsid huvitava olevat köita raamatut, mille sisuks on 22 eesti 7-15 - aastase lapse poolt kirjutatud muinasjuttu ning mis eriraamatuna tiitli all “Maailma parim asi” trükiti köitjate jaoks. Selliselt pealkirjastas 12- aastane Heiki Int oma muinasjutu isast, kes kinkis oma maja nooremale pojale tänutäheks poja poolt talle antud Diroli nätsupaki eest, mis, tõstes isa suus PH taset, hoiab veel kõrges panuses tema hambad terved ja suulõhna meeldiva. Tõepoolest maailma parim asi. Laste muinasjutud oli kogumiku jaoks välja valinud Leelo Tungal juba 12 aastat Eestis toimunud Sten Roosi nimelise lasteloomingu võistlusele laekunud tööde seast. “Maailma parim asi” on vaimukas ja vaimustav raamat. Üllatav oma teravmeelsuses, täiskasvanutele ootamatus probleeminägemises, fantaasialennukuses.
Sellise, laste kirjutatud raamatu väljapakkumine soliidsetele, kõrgete oskustega hiilgavatele köitespetsialistidele oli Eesti Köitekunstnike Ühingu poolt kindlasti riskantne ja julge ettevõtmine. Võrreldes traditsiooniliste klassikute teostega seab ju taoline raamat professionaalse köitekunstniku täiesti uudsesse olukorda. Kirjutatuna küll laste poolt, ei ole “Maailma parim asi” siiski mitte tavapärane lasteraamat. Kuid ei ole välistatud ka kartus, et teose sisu ja professionaalselt, ülima perfektsusega teostatud köite vahel võib tekkida konflikt. Maailma köitekunstnikud võtsid eestlaste väljakutse vastu.
“Scripta...” III probleemiasetus avas eelkõige köitjatele värava paljudeks eksperimentideks küll uute materjalide, tehnikate ja nende kasutamisest johtuvate kunstiliste lahenduste osas. Osaleb ju “Scripta ...” III-l tervelt 13 jaapanlast, suure grupina on esindatud Hollandi, Rootsi, Soome, Saksamaa, Leedu köitjad, kolme osalejaga Belgia. Inglismaalt ja Itaaliast on osalejaid kaks ning USA-st, Brasiiliast. Islandist, Šweitsit, Lätist ja Venemaalt – igaühest üks esineja. Võrreldes 2000. aastal toimunud “Scripta...” II-ga on sel korral kõrvale jäänud küll Prantsusmaa, Luksemburg, Kanada ja Tšiili, kuid juurde on tulnud Brasiilia, Belgia, Island.
Näituse välisesinejate seas on mitmed rahvusvaheliselt tuntud köitekunstnikke nagu Hollandist Jeff Clements ja Katinka Keus, Rootsist Manne Dahlstedt, Jaapanist Keiko Fujii jt.
Loomulikult pakkus “Scritpa...” huvi eesti köitekunstnikele. Näitusel osaleb 72 eesti nahakunstnikku, kellede seas, tõsi küll on 20 Tallinna ja Tartu kunstikoolide tudengit. Nende töid hinnati eraldi. Ühe väikese rahva jaoks on selline osavõtjate arv silmapaistvalt suur ja kõneleb ala populaarsusest.
Käesoleva köitenäituse teemasse on juba sisse kodeeritud selle värvikas, kaleidoskoobiliselt rikas ja üllatusi pakkuv kujundikeel. Traditsioonilise soliidse naha kõrval on seekord köitematerjalina kasutatud kõikvõimalikku, alates riidest, kudumitest, puidust ja minnes edasi plastiku, metalli, paberi, fooliumi, arvuti emaplaatide, pärlite, kummiribade jpm. rakendamiseni. Näeme köiteid, mida kaunistavad lopsakad siidlehvid, nukujuuksed, litrid, mängukarud, kommipaberid, plastmassvedrud. Kõrvuti nahavooli ja nahalõikega esineb nahamaali, muidugi intarsiat, ažuurlõiget, nahapõimingut ja sageli kõik see ühes ja samas töös korraga.
Laste kirjutatud muinasjutud on inspireerinud köitemeistreid ka ise illustratsioone looma või hoopiski kasutama küll kaanel, küll raamatu tekstis lastejoonistusi.
Kuivõrd tegu on oma eriala valdavate köitekunsti professionaalidega, kinnitab ka köidete teostuse tehnoloogiline perfektsus ja selle täiusliku tundmise demonstratsioon. Autorid on kasutanud küll iidset kopti köidet, 18. sajandi Prantsusmaal tuntuks saanud nn. Bradel-köidet kõrvuti klassikalise prantsuse või idamaise köitega. See ei ole üksnes edev erialane demonstratsioon, vaid kindel osa teose kunstilises lahenduses.
Rahvusvaheline žürii andis näitusel välja peapreemiana 3 kuldraamatut ja 20 ergutuspreemiat. Viimaseid omistati 10-le eestlasele, 4-le jaapanlasele, 3-le rootsasele. Soome, USA, Šweits said igaüks ühe ergutuspreemia. Kolm peaauhinda kuulusid seekord aga eesti kunstnikele Külli Grünbach-Seinale, Jaana Päevale ja Kaire Oldile.
Zürii töö käigus jäi mulle esitatud 130 köite hulgas juba esimesel pilgul silma köide nr. 076, mis nagu hiljem selgus, kuulus paar aastat tagasi kunstiõpingud lõpetanud Kaire Oldile. Mind lummas selle köite eripäraselt lüüriline, tundlikult õrn meeleolu. See sai alguse juba raamatu hõbedaselt sädelevast, litritega ja nukujuustega kaunistatud välisilmest ning süvenes autori poolt raamatule lisatud illustratsioonide kaudu. Spetsialistid ei leidnud noore autori töös mitte ühtegi tehnilist puudujääki. Teose üldmuljes jäi domineerima kujundukeele erakordne delikaatsus, karge ilu ja peen materjalitunnetus. Selles osas on Oldi köide võrreldav jaapani köitekunstnike koolkonna laadiga sellele omases napis, tasakaalukas kujundikeeles, millele lisandub suurepärane materjalitaju ning iseenesesti mõistetav tehniline perfektsus. Siit ka jaapanlaste 4 ergutuspreemiat. Oleks kahju kui noore Oldi anne jääks eesti nahakunsti edasises arengus kasutamata.
Ka Jaana Päeva ranges must-valges värvigammas hoitud köidet iseloomustab napisõnalisus, väljenduslik lakoonilisus, mida on pehmendamas väikesed pärlitena värvisäravad ruudukesed köite kaanel. Siingi on autor loonud ise illustratsioonid. Kui välja jätta tudengite tööd, siis eesti koolkonnale ongi mõnevõrra omane teatav kujunduslik rangus, mitte igavus ning austus materjalide ürgomaduste ees.
Kolmas peaauhinnaga pärjatu Külli Grünbach-Sein on võrreldes tema noorte kolleegidega tublisti mängulisem. Sellise mulje loob tema köitele pealetõmmatud nupulised heegeldatud lugemiskaaned, mõnusad ja koduselt soojad nagu head toatuhvlid. Köide ise on valmistatud soliidsest valgest kitsenahast. Tagasihoidlik tiitel on loetav läbi lugemiskaantesse jäetud ava. Illustartsioonidena kasutab Grünbach-Sein oma laste väga ilmekaid, lõbusaid joonistusi.
Muidugi on näituse eksponaatide seas peaauhinnasaajate töödest kujunduslikult tunduvalt efektsemaid. Võimaluste rohkust kinnitab kas või rootslase Eva M. Erikssoni kunstpärlitega tikitud, ergutuspreemia saanud vaimukas köide. Seejuures ei mingit kujunduslikku ülepakkumist, mida mõningates töödes oli märgata. Žürii hindas kuldauraamatuga pärjatute loomingus kindlasti selles rõhutatult esiletulevat harmooniat, väärikust, ilmselt ka heas mõttes traditsioonilisust Neid omadusi tõstaksin esile ka erakordselt perfektsetes ja kujunduslikult vaoshoitud jaapanlaste töödes. Seekord vedas aga eestlastel.
Kujundite loomisel alati vaimukalt irooniline Johannes Saar olevat kusagil kirjutanud, et nahakunst on üldisel kunstimaastikul võrreldav kaugelseisva väikese metsatukaga. Eesti nahakunst oma aktiivses tegevuses tükib küll olema eluterve, jõuline mets, mille müha on aeg-ajalt kuulda Eestimaa piiridest isegi kaugemale. 1920-30. aastatel jõudis eesti nahakunst tänu Eduard Taska targale tegevusele rahvusvahelisele areenile ja omandas elujõu, mida on jagunud tänaseni. See vast ongi Taska olulisem pärandus eesti tarbekunstile. Üllatavalt kiiresti, isegi teisi tarbekunstialasid edestades jõudis eesti nahakunst pärast 1990. aastate murrangulisi sündmusi end tekkinud segaduses koguda ning lülituda eriala rahvusvahelisse ellu. Esimene arvestatav rahvusvaheline köitenäitus “Scripta...” I korraldati Eestis juba 1995. aastal. Selle kõrval osaleti edukalt mujal toimunud rahvusvahelistel näitustel, konkurssidel “Scripta...” III on selle arengu suurepärane resulataat. &nb sp; ; & nbsp;
Rahvusvaheline köitekunsti näitus “Scripta manent III”
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, lahti kuni 2. oktoobrini.
