Konflikt kirjaniku ja ajaloolase poolt loodud minevikumaailmade vahel on igavene. Kirjanikul ja ajaloolasel on aga ometi ühine menetlusviis mineviku tabamiseks: kumbki neist ei saa läbi kujutlusvõimeta. Vahe on siiski selles, et kui kirjanikul on vabadus täita puuduvad lülid elu enda kujutamisel väljamõelduga, siis kutseline ajaloolane ei saa seda endale lubada. Tema suur pilt minevikust on enamasti aukudega pusle, mille tarvis ta sageli jääbki sobivaid tükke otsima. Nõnda peavad need kaks mineviku rekonstruktsiooni seisma eraldi, elama kumbki oma elu ning täitma oma ülesannet. Igal kingsepal olgu oma liistud.