04.07.2008, 00:00
Muljeterohke “Musta mäe” maa
Salapärast tito-lille, eestikeelseid menüüsid ja mäge, millelt paistab kätte kogu riik, nägi Montenegros käies Raimo Matvere.
Olgu kohe öeldud, et Montenegrosse (nagu ka Horvaatiasse) minnes on
hotellitoa broneerimine sulaselge raha ja seiklusrõõmu
raiskamine. Linnades bussist väljudes ründavad sind vähemalt
kümmekond kodumajutuse pakkujat, kes lisaks peavarjule suudavad ehmunud
turisti kostitada ka meelelahutusega omavahelise kisklemise ja serbiakeelse
karjumise kujul.
Mida kauem pakkujaid “praadida” lasta,
seda kiiremini hinnad kukuvad.
Asusime Dubrovnikust teele bussiga,
sihtkohaks Montenegro väike merelinn Kotor. Bussisõit mägedes
venis pikemaks kui ette nähtud. Kahe riigi piiril veetsime kõvasti
aega. Nimelt oli bussis üks Albaania kodanik, keda naaberriigi ehk siis
Montenegro piirivalvurid vahelduva eduga bussi ja bussist välja
kamandasid. Vaene mees jäigi lõpuks piiripunkti maha. Eesti
ID-kaarti piidles piirivalvur küll pikalt, ilmselt leidmata kohta, kuhu
tempel lüüa, aga andis kaardi ilma küsimusteta tagasi (Eesti
välisministeeriumi andmetel peab Montenegrosse reisimisel olema
isikuttõendava dokumendina kaasas pass – toim.).
Kotor ulatub mere äärest mäe otsa
Kotor on pika ja kaunis kireva ajalooga linnake, mis asutatud juba 12.
sajandil ning olnud arvestatav merelinn sajandeid. Otsisime esmalt
öömaja, mis õnnestus saada kitsa ja hämara vanalinna
tänava kitsasse ja hämarasse majja – väikesesse ja
pimedasse tuppa. Koha omanikuga suheldes kangastus tänu tema
välimusele ja jutustiilile silme ette keegi Quasimodo ja Dracula
vahepealne. Kõik läks siiski hästi.
Kotoris on
kõige põnevam kindlasti 280 m kõrgusel linna kohal
asuvasse kindlusesse ronimine.
Pääseb sinna esmalt
üsna korralikku teed pidi, tipu poole aga kujuneb teekond parajaks
turnimiseks lagunenud treppide, lahtiste kivide ja heina vahel. Samast
kindlusest saab alguse ka linnamüür, mis ulatub ümber kogu
Kotori vanalinna, kokku umbes 4 km.
Must mägi on
tegelikult hall
Montenegrot külastades on
kõige sümboolsem koht, kuhu minna, “Must mägi”.
Selle järgi on riik oma nimegi saanud. Ametlik nimi on Mount Lov?en,
montenegrolastele on see sama oluline kui kreeklastele Olümpos.
Kõigepealt tuleb sõita rannikult sisemaale Cetinjesse,
kust saab ette võtta retke mäe otsa.
Mugavate
inimestena valisime reisi viimaseks etapiks takso, mis kokkuvõttes ei
olnudki sugugi kallis. Tee keerutas taas üles mägede vahel. Pettumus
oli muidugi suur, kui mäge nähes selgus, et ükskõik
millise nurga alt vaatad, mägi mustaks ei lähe. Tavaline helehall
kivi.
Kohalike sõnul pidi see küll mõne nurga
alt must paistma, aga meie õiget nurka ei leidnud.
Väga
heal päeval ja hästi vaadates pidid Lov?eni tipud pea kogu riigist
nähtavad olema.
Valitseja kõrge
matmispaik
Üks Mount Lov?eni tippudest
(kõrguselt teine) on kogu väikese maa kõige kuulsama ja
olulisema valitseja Petar II Petrovi?-Njegoši matmispaik. Njegoš
valitses Montenegro alasid 19. sajandil üle 20 aasta. Lisaks valitsemisele
oli Njegoš väga hinnatud kirjanik ja teda peetakse tänini
üheks parimaks serbiakeelseks autoriks. Njegoši ajal ühendati
Montenegro eri osad ühtse valitsuse alla. Avatud silmaringiga juhina oli
ta edukas suhtluses välisriikidega, avas koole ja võttis 1851.
aastal esimest korda kasutusele Montenegro oma raha – peruni.
Mäe tipus – enam kui 1650 m kõrgusel – ongi
mausoleum, kuhu Njegoši on maetud. Soov saada maetud just selle mäe
tippu tuli temalt endalt. Tõsi, Njegoši säilmeid on sealt
sõdade ohus ja käigus korduvalt ära kolitud ja siis taas
tagasi toodud. Tänapäeval kõrgub mausoleum uhkelt iseseisva
Montenegro kohal. Montenegrolased ise väidavad, et selge ilmaga
näevad nad sealt mäelt üle mere Itaaliat ka.
Budva kui meeletu ehitusplats
Montenegrost kui
rannapuhkuse piirkonnast rääkides peaks mainima Budvat. Nii
massiivset ehitusplatsi kui selles linnas ei olnud meie silmad aga veel
näinud. Kinnisvarabuumi-aegne Tallinn jäi Budvale alla. Meeletu
ehitus ja sellega kaasnev tolm ja lärm ei ole muidugi rannakuurordi
tugevateks külgedeks. Kuid siiski – Budvast leiab väga
võluva väikese vanalinna, mereäärse promenaadi, taustaks
sinise vee ja ilusad mäed.
Viljapuuaia peremehe
tarkused
Budva kodumajutus oli tõeline pärl.
Sattusime peatuma elamisse, millel eriti kurja ilmega vaikiv perenaine ning
botaanikahuvilisest puskarimeister peremees. Elamus oli see, mida pakkus hariv
ja lõbus tunnike viljapuuaias maja peremehe seltsis.
Näiteks saime teada, et aeda on istutanud sidrunipuud nii, et iga kuu
aasta läbi valmivad uued viljad. Suure uhkusega hinges tutvustas peremees
meile “tito-lille”, mille iga tärkav õis on eelmisest
erinevat värvi (sinine, punane, valge, roosa jne). Saime teada, milline on
granaatõunapuu. Ja siis muidugi kiivipuu – majaomaniku lemmik.
Tuli välja, et vaja on isast ja emaseid kiivipuid. Iga kuue-seitsme emase
kiivipuu kohta peab olema aias ka üks isane, muidu vilju ei tule. Isane
puu õisi ega vilju ei kanna. Seda seletades tõdes peremees, kaval
helk silmis, et “no vaadake, see näitab, et igal mehel peaks ka ikka
mitu naist olema”. Siis saime lõpuks aru, miks perenaine nii kurja
näoga oli...
Koduse napsuvabriku parimad
palad
Kõigi aias kasvavate viljade värskelt
ära söömine oleks ju puhas raiskamine. Kindel see, et peremees
arvas nii. Umbes 15 minutit pärast meie saabumist tuli ta
rõõmsalt meie juurde kolme pudeliga. Kodus valmistatud
värske kraam. Degustatsioon võis alata. Kõigepealt muidugi
Slivovica – sealse kandi tuntuim kange napsu liik. Soe jutt käis
kõhust läbi küll. Täitsa talutava maitsega.
Järgmisena tuli kodune kirsiliköör, mis maitses samuti
hästi. Kolmandaks veel üks kangem jook, mille päritolu ja
sünnilugu teada ei saanud. Igatahes pidi seda jooma nii, et võtad
lonksu, loksutad jooki suus kolm-neli korda edasi-tagasi ja siis neelad alla.
Oluline olevat järelmaitse.
Ei suutnud peremehega siiski tema
vaimustust jagada. Maitsmine oleks edasigi kestnud, sest peremees oli uute
pudelite järgi minemas, kuid ennelõunaks aitas küll.
Eestlasi polnud, aga keel oli
Mis tõstab
eestlase eneseuhkust rohkem kui see, et laias maailmas midagi eestimaist
silmad.
Läksime Budvas restorani, et süüa üks
maitsev kalaroog. Olles menüüst valinud arusaadava keele –
milleks oli inglise keel –, tegime toiduvaliku. Ajaviiteks sirvisime
pärast menüüd edasi.
Saksa, itaalia, vene, rootsi
keel... menüü!? Jah, tõesti nii oli. Budvas, ühes
paljudest mereäärsetest restoranidest – oli menüü
10keelne. Kõige viimane keel menüüs oli eesti keel.
Pärast üllatust lugesime seda tähelepanelikult – see oli
täiesti arusaadav ja ilma suuremate kirjavigadeta. Kahjuks kelner meile
mingit mõistlikku seletust anda ei osanud, miks neil just eestikeelne
menüü olema
s on. Ju aimavad kohalikud ette suurema hulga Eesti turistide tulekut...
Ja tõesti, minna tasub. Võrreldes Horvaatiaga on
Montenegro mitmeski mõttes sarnane, ehk veidi mahajäänum ja
rahulikum. Mis aga kõige tähtsam – siiski võluv ja
mõnus.