Mida kauem pakkujaid “praadida” lasta, seda kiiremini hinnad kukuvad.


Asusime Dubrovnikust teele bussiga, sihtkohaks Montenegro väike merelinn Kotor. Bussisõit mägedes venis pikemaks kui ette nähtud. Kahe riigi piiril veetsime kõvasti aega. Nimelt oli bussis üks Albaania kodanik, keda naaberriigi ehk siis Montenegro piirivalvurid vahelduva eduga bussi ja bussist välja kamandasid. Vaene mees jäigi lõpuks piiripunkti maha. Eesti ID-kaarti piidles piirivalvur küll pikalt, ilmselt leidmata kohta, kuhu tempel lüüa, aga andis kaardi ilma küsimusteta tagasi (Eesti välisministeeriumi andmetel peab Montenegrosse reisimisel olema isikuttõendava dokumendina kaasas pass – toim.).


Kotor ulatub mere äärest mäe otsa


Kotor on pika ja kaunis kireva ajalooga linnake, mis asutatud juba 12. sajandil ning olnud arvestatav merelinn sajandeid. Otsisime esmalt öömaja, mis õnnestus saada kitsa ja hämara vanalinna tänava kitsasse ja hämarasse majja – väikesesse ja pimedasse tuppa. Koha omanikuga suheldes kangastus tänu tema välimusele ja jutustiilile silme ette keegi Quasimodo ja Dracula vahepealne. Kõik läks siiski hästi.


Kotoris on kõige põnevam kindlasti 280 m kõrgusel linna kohal asuvasse kindlusesse ronimine.


Pääseb sinna esmalt üsna korralikku teed pidi, tipu poole aga kujuneb teekond parajaks turnimiseks lagunenud treppide, lahtiste kivide ja heina vahel. Samast kindlusest saab alguse ka linnamüür, mis ulatub ümber kogu Kotori vanalinna, kokku umbes 4 km.


Must mägi on tegelikult hall


Montenegrot külastades on kõige sümboolsem koht, kuhu minna, “Must mägi”. Selle järgi on riik oma nimegi saanud. Ametlik nimi on Mount Lov?en, montenegrolastele on see sama oluline kui kreeklastele Olümpos.


Kõigepealt tuleb sõita rannikult sise­maale Cetinjesse, kust saab ette võtta retke mäe otsa.


Mugavate inimestena valisime reisi viimaseks etapiks takso, mis kokkuvõttes ei olnudki sugugi kallis. Tee keerutas taas üles mägede vahel. Pettumus oli muidugi suur, kui mäge nähes selgus, et ükskõik millise nurga alt vaatad, mägi mustaks ei lähe. Tavaline helehall kivi.


Kohalike sõnul pidi see küll mõne nurga alt must paistma, aga meie õiget nurka ei leidnud.


Väga heal päeval ja hästi vaadates pidid Lov?eni tipud pea kogu riigist nähtavad olema.


Valitseja kõrge matmispaik


Üks Mount Lov?eni tippudest (kõrguselt teine) on kogu väikese maa kõige kuulsama ja olulisema valitseja Petar II Petrovi?-Njegoši matmispaik. Njegoš valitses Montenegro alasid 19. sajandil üle 20 aasta. Lisaks valitsemisele oli Njegoš väga hinnatud kirjanik ja teda peetakse tänini üheks parimaks serbiakeelseks autoriks. Njegoši ajal ühendati Montenegro eri osad ühtse valitsuse alla. Avatud silmaringiga juhina oli ta edukas suhtluses välisriikidega, avas koole ja võttis 1851. aastal esimest korda kasutusele Montenegro oma raha – peruni.


Mäe tipus – enam kui 1650 m kõrgusel – ongi mausoleum, kuhu Njegoši on maetud. Soov saada maetud just selle mäe tippu tuli temalt endalt. Tõsi, Njegoši säilmeid on sealt sõdade ohus ja käigus korduvalt ära kolitud ja siis taas tagasi toodud. Tänapäeval kõrgub mausoleum uhkelt iseseisva Montenegro kohal. Montenegrolased ise väidavad, et selge ilmaga näevad nad sealt mäelt üle mere Itaaliat ka.


Budva kui meeletu ehitusplats


Montenegrost kui rannapuhkuse piirkonnast rääkides peaks mainima Budvat. Nii massiivset ehitusplatsi kui selles linnas ei olnud meie silmad aga veel näinud. Kinnisvarabuumi-aegne Tallinn jäi Budvale alla. Meeletu ehitus ja sellega kaasnev tolm ja lärm ei ole muidugi rannakuurordi tugevateks külgedeks. Kuid siiski – Budvast leiab väga võluva väikese vanalinna, mereäärse promenaadi, taustaks sinise vee ja ilusad mäed.


Viljapuuaia peremehe tarkused


Budva kodumajutus oli tõeline pärl. Sattusime peatuma elamisse, millel eriti kurja ilmega vaikiv perenaine ning botaanikahuvilisest puskarimeister peremees. Elamus oli see, mida pakkus hariv ja lõbus tunnike viljapuuaias maja peremehe seltsis.


Näiteks saime teada, et aeda on istutanud sidrunipuud nii, et iga kuu aasta läbi valmivad uued viljad. Suure uhkusega hinges tutvustas peremees meile “tito-lille”, mille iga tärkav õis on eelmisest erinevat värvi (sinine, punane, valge, roosa jne). Saime teada, milline on granaatõunapuu. Ja siis muidugi kiivipuu – majaomaniku lemmik. Tuli välja, et vaja on isast ja emaseid kiivipuid. Iga kuue-seitsme emase kiivipuu kohta peab olema aias ka üks isane, muidu vilju ei tule. Isane puu õisi ega vilju ei kanna. Seda seletades tõdes peremees, kaval helk silmis, et “no vaadake, see näitab, et igal mehel peaks ka ikka mitu naist olema”. Siis saime lõpuks aru, miks perenaine nii kurja näoga oli...


Koduse napsuvabriku parimad palad


Kõigi aias kasvavate viljade värskelt ära söömine oleks ju puhas raiskamine. Kindel see, et peremees arvas nii. Umbes 15 minutit pärast meie saabumist tuli ta rõõmsalt meie juurde kolme pudeliga. Kodus valmistatud värske kraam. Degustatsioon võis alata. Kõigepealt muidugi Slivovica – sealse kandi tuntuim kange napsu liik. Soe jutt käis kõhust läbi küll. Täitsa talutava maitsega.


Järgmisena tuli kodune kirsiliköör, mis maitses samuti hästi. Kolmandaks veel üks kangem jook, mille päritolu ja sünnilugu teada ei saanud. Igatahes pidi seda jooma nii, et võtad lonksu, loksutad jooki suus kolm-neli korda edasi-tagasi ja siis neelad alla. Oluline olevat järelmaitse.


Ei suutnud peremehega siiski tema vaimustust jagada. Maitsmine oleks edasigi kestnud, sest peremees oli uute pudelite järgi minemas, kuid ennelõunaks aitas küll.


Eestlasi polnud, aga keel oli


Mis tõstab eestlase eneseuhkust rohkem kui see, et laias maailmas midagi eestimaist silmad.


Läksime Budvas restorani, et süüa üks maitsev kalaroog. Olles menüüst valinud arusaadava keele – milleks oli inglise keel –, tegime toiduvaliku. Ajaviiteks sirvisime pärast menüüd edasi.


Saksa, itaalia, vene, rootsi keel... menüü!? Jah, tõesti nii oli. Budvas, ühes paljudest mereäärsetest restoranidest – oli menüü 10keelne. Kõige viimane keel menüüs oli eesti keel.


Pärast üllatust lugesime seda tähelepanelikult – see oli täiesti arusaadav ja ilma suuremate kirjavigadeta. Kahjuks kelner meile mingit mõistlikku seletust anda ei osanud, miks neil just eestikeelne menüü olema s on. Ju aimavad kohalikud ette suurema hulga Eesti turistide tulekut...


Ja tõesti, minna tasub. Võrreldes Horvaatiaga on Montenegro mitmeski mõttes sarnane, ehk veidi mahajäänum ja rahulikum. Mis aga kõige tähtsam – siiski võluv ja mõnus.