„Pool sellest ajalehest kuulus veel mõni aeg tagasi teile!“ Ulatan pleekinudpruunide juustega noorepoolsele mehele värske Eesti Ekspressi. Jonas ­Bonnier lehitseb seda tähelepanelikult. Bonnieride käes oli millenniumivahetuse paiku 50 protsenti Ekspress Grupi aktsiatest. 2015. aastal teenis Bonnieri kirjastusfirma, mida ta üsna hiljuti veel juhtis, ligi 3 miljardit eurot. Olen Jonasega kohtunud luksuslikel õhtusöökidel Stockholmi kallimates restoranides, mida nad oma firmade tippjuhtidele armastasid korraldada. Aga praegu on rollid teised – minu vastas istub äriimpeeriumi juhtimisest loobunud ja oma perekonnaga Miamis elav kirjanik, kelle sensatsiooniline tõsielule tuginev raamat „Helikopterirööv“ näeb kohe ilmavalgust ka eesti keeles.

Foto: Thron Ullberg

Jonas Bonnier on kõhetu, tal on kõrged põsesarnad, kuiv näonahk ja aastaringne päevitus. Rikka inimese rahulik näoilme ja tähelepanelik pilk, mis ei uuri, mida teised temast arvavad. Hooletu tähelepanematus riietuse vastu, paar väikest kohviplekki kantud valgete pükste vasakul põlvel.

Jonas on juhtinud tuhandeid väljaandeid ja kümneid tuhandeid ajakirjanikke üle kogu maailma, kuid ta pole kunagi üheski ­ajalehes ega toimetuses palgalisena töötanud. 2009. aastal, kui Jonas juhtis Skandinaavia suurimat kirjastuskontserni läbi ajakirjandust laastava majanduskriisi, toimus Stockholmi lähedal Västbergas asuva turvafirma G4S rahadepoos enneolematu rööv. Röövlid maandusid varastatud helikopteriga hoone katusele, tungisid hoonesse ja lahkusid röövitud rahaga õhuteed pidi. Nende eest pandi välja miljoni dollari suurune pearaha. 2010. aastal mõisteti seitse meest röövi eest vangi. Röövitud raha, rohkem kui neli ja pool miljonit eurot, on tänaseni kadunud.

Helikopteriröövi ajal oli Jonas Bonnier firma president. „Mul ei ole sellest mingeid isiklikke mälestusi. Võib-olla olin hilja üleval, tegin õhtul Excelis mingit eelarvet ja jooksin järgmisel hommikul koosolekule. Tõenäoliselt lugesin selle kohta tagantjärele.“

Mõne aasta eest tõmbus Jonas firma juhtimisest tagasi. Ta elab perekonnaga Miamis ning kirjutab romaane ja filmide käsikirju. Mees, kelle perekonnafirma teenib igal aastal miljardeid eurosid, võib seda endale lubada. Kuid helikopteriröövi loost on varemgi raamatuid kirjutatud. Küsin Jonaselt, mis pani teda just sellest kirjutama.

„Esitlesin kirjastusagendile parajasti oma uut raamatut, aga talle see ei meeldinud. Hakkasin lahkuma, aga ta ütles, et tal on mulle üks idee – kirjutada raamat helikopteriröövist. Ja siis ta ütles, et tal on võimalik mind kokku viia inimestega, kes selle röövi korda saatsid. Nad olid olnud seitse aastat vanglas ja alles mõne nädala eest vabadusse saanud. Ja tahtsid väga rääkida lugu sellest, kuidas rööv tegelikult toimus.“

Nii et sa rääkisid raharöövlitega?

Ma rääkisin nendega tundide kaupa. Neljaga neist alguses eraldi. Neil on eriline kõnepruuk, et politsei ei mõistaks nende juttu, nii et sellest on erakordselt raske aru saada. Nad jätavad välja kõik inimeste nimed ja kohanimed, nii et kahekümne minuti pärast ma ei saanud enam aru, kas see tema on sama tema, kellest oli viimati juttu. Nad olid röövist alates seitse aastat vanglas viibinud ja ei olnud selle aja jooksul kohtunud. Pärast seda, kui olin igaühega 10–15 tundi rääkinud, kutsusin nad kõik ühte ruumi kokku. Siis oli juba mõnevõrra kergem aru saada, mis tegelikult oli juhtunud.

Mis mulje nad sulle jätsid?

Jonas Bonnier. „Helikopterirööv. Tõsielul põhinev lugu Rootsi ajaloo suurimast raharöövist“. Tõlkinud Aive Lauriste. Helios, 2017. 415 lk.

(Järelemõtlikult) Ee... Rootsis on kriminaalid tavaliselt inimesed, kes kasvavad üles linnaservas, ja neid reedab alati immigrandi dialekt ja muu selline. Aga nemad rääkisid rootsi keelt täpselt samamoodi nagu mina, võib-olla paremini. Nad olid samas ka elukutselised röövlid, neil oli selge tööeetika, kellega koos tegutseda ja kuidas seda teha. Nad ei öelnud kordagi, et oi-oi, me jäime vahele ja nüüd hakkame millegi muuga tegelema. Ei, kuritegevus ongi nende tegevusala. Mina olen oma töö tõttu kohtunud väga paljude riskikapitalistidega. Kümnest investeeringust kolm on head, kolm on nii-naa ja kolm on väga halvad. Kui küsida riskikapitalistilt pärast halba investeeringut, et kas sa lõpetad nüüd riskikapitalistina tegutsemise, siis nad naeravad selle peale ja ütlevad, et mõnikord lihtsalt läheb halvasti! Nende raharöövlitega on sama lugu – mõnikord neid võetaksegi kinni ja pannakse vangi, aga see ei ole veel põhjus oma tööd vahetada.

Mis on see uus pööre, mida sinu raamat sellesse loosse toob? Raamatuid on sellest varemgi kirjutatud.

Ühte neist neljast inimesest süüdistati röövi väljamõtlemises. Raamatus oli tema nimi Zoran Milkovic, kuid see ei ole tema õige nimi. Politsei jälgis teda põhjalikult, nii et teda käsitleti kui selle röövi väljamõtlejat. Kuid ta lihtsalt püüdis oma vana sõpra aidata. Ta tegeles ainult helikopteri leidmise ja piloodi palkamisega. Kuid tegelikult mõtlesid plaani välja hoopis kaks teist meest. Enne minu raamatut ei teadnud seda keegi. Ja mõnikord unustatakse, et nii suure röövi ettevalmistamine võtab 6–12 kuud aega. Selle aja jooksul peab keegi kandma elamiskulud. On nii palju asju, mida tuleb teha, palju kulusid varustuse peale ja selleks peab olema investor. Sellise suurusjärgu röövidel on alati investor. Oma romaanis toon välja, et asjaga on seotud palju rohkem inimesi kui ainult röövi reaalsed elluviijad. Politsei teadis, et röövlitel oli turvafirmas oma allikas, kuid kedagi selles süüdi ei mõistetud, isegi kui olid mingid juhtlõngad ja kahtlused. Aga raamatus ma arendan ka seda liini. See on ikkagi romaan, mitte tõsielureportaaž. Mis tähendab, et osa asju ma mõtlesin välja. Võtsin röövlite juttu tõe pähe. Kui ma oleksin ajakirjanik, siis peaksin seda juttu kontrollima. Aga romaanikirjanikuna ma seda kontrollima ei hakka, kui nad räägivad mulle hea loo! (Jonas puhkeb hääletult ja nagu vabanenult naerma.)

23. SEPTEMBER 2009: Politsei eriüksus lõhub maha G4S rahahoidla ust. Foto: Reuters/Scanpix

LEITUD: Politseinikud uurivad röövlite poolt mahajäetud kopterit. Foto: Reuters/Scanpix

Nii et tegelikult polegi teada, kas sa midagi uut teada said?

Ma sain kirjutada ainult seda, mida nad mulle rääkisid. Aga kas nad rääkisid mulle tõtt, selle kohta pole mul mingit aimu.

Sinu stiil on selge, täpne ja tabav, kuid puuduvad emotsioonid.

Püüdsin kokku sulatada juhtumi tegelikud sündmused, millest inimesed olid juba varem kohtust ja ajakirjandusest kuulnud, oma fantaasiaga, lisaks asjad, mida need neli inimest mulle rääkisid. Pidin olema usaldusväärne, nii et ükskõik mida ma kirjutan, selles ei kahelda. Liigsest dramaatilisusest ja emotsionaalsusest hoidudes oli seda kergem teha.

Rootsi krimkades on teatud klišeed: tegelane, kes elab hiigelsuures ja kallis, kuid tühjas korteris rikkas linnajaos, ja korrumpeerunud või kobakäpast prokurör.

Teatud mõttes on klišeed alahinnatud. Loo jutustajana on sul ­alati kiire, püüdled kiires tempos loo lõpu poole. Kui raamatus on mõrvar ja kirjutad paarikümne­sekundilise stseeni, kus sama inimest tema oma isa lapsepõlves seksuaalselt ahistab, siis on see kõik, mida vaja – kohe saame aru, miks ta on nii halb, eks. 200 aastat tagasi (umbes nii palju aega tagasi asutas Jonase esiisa Gerhard Bonnier Kopenhaagenis raamatupoe, millest hiljem kasvas välja suurfirma – P. H.) oleks kulunud kaks tundi, et raamatus selgitada, miks kelleski pesitseb kurjus. Nüüd võime kasutada klišeesid ja väga kiiresti panna lugejate pähe selge pildi.

Kaks aastat tagasi intervjueerisin Stockholmis David Lagercrantzi, kes kirjutas järje „See, mis ei tapa“ Stieg Larssoni kuulsale „Millenniumi“-sarjale. Ütlen ausalt – sinu raamat on palju-palju paremini kirjutatud.

(Puhkeb naerma.) Ma pole ­kunagi „Millenniumi“ raamatuid ­lugenud, aga nägin filmi. Tal (David Lager­crantzil) on sellel alal prestiiži, aga mina teen alles esimesi samme. See on esimene kord, kui ma kirjutan politseiasjadest, ja palju on neid, kes seda minust palju paremini teevad. Ma ei ole päris kindel, kas see on tee, mida mööda ma minna tahan. Aga eks me näe, ma pööran tähelepanu sellele, mida minu agent räägib. Aga see on väga kena sinust, et sa nii ütlesid, ma olen sulle väga tänulik!

Raamatus on ka üks eesti kriminaal, Toomas Mandel, kuid tema roll on ebamäärane.

Toomas Mandel tahtis raamatus röövida hipodroomi totalisaatori kassat Täbys. Just enne, kui mu raamat ilmus, siis seal rööv oligi. Kuid Toomas Mandel kavatses sealt pärast raharöövi minema ratsutada ja minu peategelane ei pidanud seda heaks ideeks.

Mis on sinu kogemus Tallinnaga?

Kui ma Bonnieris meedia alal töötasin, siis käisin Tallinnas regulaarselt kaks korda aastas. Me anname seal välja ajalehte Äripäev. Igor (Rõtov – P. H.), kes Äripäeva juhib, on mu meelest üks tõeline ettevõtja.

MEES, KES LOOBUS TROONIST: Aastatel 2008–2014 juhtis Jonas Bonnier Skandinaavia suurimat meediafirmat. Nüüd lööb ta laineid krimikirjanikuna. Foto: Thron Ullberg

Sinu raamat on välja antud ­rootsi, inglise, eesti keeles... mis keeles veel?

Juhtus nii, et mu agent alustas sellest, et ta läks Hollywoodi ja suutis müüa helikopteriröövi filmi õigused Netflixile ja näitleja Jake ­Gyllenhaalile, kellel on oma produktsioonifirma. Pärast seda oli raamatu õigusi kergem müüma hakata. Tänase päevani on raamat müüdud 33 riiki ja kokku tõlgitakse raamat umbes 25 keelde. Netflix kinnitas, et käsikiri valmib detsembriks ja filmimine algab järgmisel suvel. Gyllenhaal on nii produtsent kui näitleja.

Sa oled raamatu ümber kirjutanud raami, mis annab loole täiesti üllatava lahenduse.

Raharöövlid võetakse mõnikord kinni ja pannakse vangi, aga see pole põhjus oma tööd vahetada.

Keegi ei ole selles raamatus päriselt paha. Olen viimastel aastatel väga palju filmitööstuse jaoks kirjutanud ja tean, et kui kirjutad filmikäsikirja, tuleb alati alustada lõpust. Kui sul lõppu ei ole, siis ära isegi hakka alustamisega vaeva nägema! Pead tõesti viimast kümmet lehekülge enne alustamist ette teadma. Nii et seda asja teadsin ma juba ette.

(Patt oleks lasta käest võimalus rääkida ajakirjandusest ja meedia käekäigust inimesega, kelle kogemusega inimesi on maailmas kokku ehk kümmekond. Viin jutu Eesti ja Bonnieri suhetele.)

Bonnier oli kümmekond aastat tagasi Ekspress Grupi suuraktsionär. Tegelikult ei tahtnud Bonnier ­Eestist lahkuda, vaid hoopis Hans H. ­Luike tema firmast välja osta, lootes, et Luigel ei õnnestu terve firma omandamiseks vajalikku summat kokku saada. Kuid see õnnestus ja nii jäid Bonnierid oma osast ootamatult ilma. Kas teil on sellega seoses mingeid tundeid?

Ei ole, aga see on minu meelest nagu romaan, võib-olla sa ise peaksid sellest raamatu kirjutama! 2017. aastal on nii, et kui ükskõik milline ajaleht teenib korralikult raha, siis on see hea lugu ja selle üle peab õnnelik olema. Ja demokraatia toimimise pärast on see veel enamgi nii. Hea, et ta (Hans Luik – P. H.) seda tegi, sest ilmselt on Ekspress Grupp täna edukas. Järelikult tegi ta õige otsuse ja kõik ongi hästi.

Rootslased ei teadnud, et Hans oskab rootsi keelt, kui nad nõukogu koosolekul hakkasid omavahel rootsi keeles rääkima.

Oojaa… Minuga juhtub see tavaliselt Soomes!

Tol ajal oli Bonnieri juhtidel loosung: me usume ajalehtedesse! Kas siiamaani?

(Selle teema juures Jonas Bonnier muutub. Lõbusus kaob, hääletoon muutub madalamaks, rõhud teisenevad. Mu vastas istub analüüsiv, tõsine ja autoriteetne meediaärimees, kes just nagu esineks BBC saates, kus arutatakse kõrgtasemel maailma ajakirjanduse tulevikku.)

No seda peab Bonnieri tänase CEO (Chief Executive Officer) käest küsima. Viimase kolme ja poole ­aasta jooksul pole ma perekonna äriga üldse seotud. 2013 astusin CEO koha pealt tagasi ja sellest ajast alates olen kirjutanud romaane ja filmikäsikirju. Kui aga küsid minu isiklikku arvamust, siis ma kahtlemata usun ajalehtedesse. Mu meelest ajaleheäri jätkub, muutub isegi tähtsamaks, kui oli varem. Arusaadavatel põhjustel on ärimudel juba muutunud. Aga ajaleheäri alused ei ole muutunud. Varem rääkis ajaleht kõigest – heas ajalehes oli sport, majandus ja äri, kohalikud uudised jne. Seda omakorda on erakordselt kallis teha, kui tahad kvaliteeti pakkuda. Ma arvan, et ajaleht näeb paari aasta pärast teistsugune välja, sest sellest rahast, mida kirjastajad tellimustest ja reklaamist saavad, piisab selleks, et jätkata mingite osade, kuid mitte kõige väljaandmist, mis ­ajalehtedes varem oli.

Majanduskriis oli meediale väga ränk katsumus.

See on siiani keeruline aeg ajalehekirjastajatele kogu maailmas. Meelelahutus, Facebook ja internet pakuvad asju, mis olid varem ka ajalehtedes, ja sellega on nüüd lehtedel väga raske võistelda. Aga teiselt poolt ei leia kvaliteetset ajakirjandust kusagilt mujalt kui ajalehtedest. See ongi ajalehtede konkurentsieelis. Selle peale tulebki oma raha kulutada, sest ajalehtede järele on praegu ja võib-olla edaspidi isegi kasvav nõudmine. Mida enam segadusse me satume, seda enam on vajadus hääle järele, mida saab uskuda. Nii et jah, ma isiklikult usun ajalehtedesse.

Facebooki looja Mark Zuckerberg ei taha omaks võtta, et Facebook on meedia ja uudiste levitaja ...

Ei …

... sest kui hakkad uudiseid tootma, siis teed ühiskonnaga kokkuleppe olla aus ja kontrollida avaldatud uudiste tausta. Kuid Facebook ei taha lubadust anda ega seotud saada, öeldes, et nad on ...

… jagamisplatvorm.

Just!

Need firmad, samuti Google, näevad ennast algoritmil ­põhinevate firmadena – et nad ei ole meediaäris, ei ole kirjastajad, pole ajakirjanikud. Nad püüavad oma algoritme perfektsuseni lihvida ja selle tõttu justkui ei peaks neid teistmoodi käsitlema. Kuid Facebooki ja Google’it võiks vaadelda kui postkontorit. Postkontor oleks jagamisplatvorm, kus saad igaühele nende kaudu ükskõik millise sõnumi saata, aga muidugi palju tõhusamalt kui analoogpostkontori kaudu. Aga kui keegi tahab pakiga Kalašnikovi automaati saata, siis postkontor ütleb, et nende kaudu ei tohi seda teha. Kalašnikov ei pruugi olla iseenesest illegaalne, kuid idee seda kellelegi saata ei kuulu ilmselt heade mõtete hulka. Facebook peaks samamoodi käituma, mingi teatud eetika kehtestama, et mida jagada. Ma arvan, et nad selle kallal ka töötavad, aga nad ei ole väga huvitatud.

Kui kaua siis võib oodata?

Kõige tähtsam on see, et Facebooki peab üleval reklaamiraha, ilma reklaamirahata ei oleks mingit Facebooki. Vanasti oli meedias nii, et kui andsid näiteks välja pornoajakirja, siis reklaamijaid selles polnud, kuna nad ei tahtnud pornograafiaga seotud olla. Sama asi peaks ka Facebooki kohta käima. Reklaamijad ­peaksid mu meelest – usun, et see juhtub ka, aga väga-väga aeglaselt nagu ­alati, kui asi puudutab reklaamijaid ja reklaamifirmasid – olema rohkem teadlikud, kuhu nende reklaamid paigutatakse ja kuidas nende brändid on internetis eri asjadega seotud nii üldiselt kui ka eriti Facebookis.

SEE (hääl tõuseb korraks) oleks kõige võimsam asi, mis muudaks Facebooki eetikat või nende arusaamist sellest, kuidas selle firmaga jätkata. Sest raha on ALATI (ütleb ta aeglaselt, nagu hoiatades) see, mis paneb mängureeglid paika. Reklaamiandjate harimine oleks palju kiirem tee ­Facebooki mõjutada. Sest niikaua kuni keegi ­Facebookile maksab (peaaegu jõuga sõnu endast välja heites), tunnevad nad, et teevad õiget asja.

Internet lõhkus ajalehtede ärimudeli, siis ajalehed lõid interneti ärimudeli, aga sotsiaalmeedia lõhkus interneti ärimudeli omakorda ära. Mis oleks see uus ja üldisem meedia ärimudel, sama tõhus ja robustne nagu eelmised?

Ma imestan, miks meediatööstus ei saa aru, et järgmist suurt ärimudelit enam ei tulegi. (Jonas naerab veidi kähinal, nagu oleks ta seda kõike ammu ette teadnud.) Viimane suur maalihe oli liikumine lauaarvutist mobiiltelefoni. See juhtus kolm-neli aastat tagasi ja sellest ajast alates pole midagi suurt enam muutunud. Mina arvan, et oleme just nagu tundmatul maal. Meediatööstus peab mõistma, et see, mis meil praegu on, sellega me peame hakkama saama. Näiteks Rootsi ajalehel Dagens Nyheter (Rootsi juhtiv päevaleht, mis kuulub Bonnieri perekonnale – P. H.) on 100 000 tellijat online’is. Nad arvavad, et seda arvu on võimalik kahe- või kolmekordistada. See tellijate raha on neil olemas, et toimetuslikku sisutootmist üleval pidada.

Aga Järgmine Suur Asi?

Selle asemel, et kulutada miljardeid selleks, et välja nuputada Järgmist Suurt Asja, peavad ajalehed kohandama ­ambitsioonika ajakirjanduse plaanid praeguse sissetuleku tasemega ja see on täiesti võimalik. Mina näen seda nii, et mingit Järgmist Suurt Asja ajalehtede ärimudeli osas ei tule. Meil on meediamaastik, mida me ettevõtjatena tunneme, ja sellisel territooriumil on alati lihtsam tegutseda. Arvan, et kohaneda on võimalik. Jällegi, vaadakem oma lugejaid ja mida sellist nad vajavad, mida nad Facebookist ja Google’ist ei saa. Neid asju peaksidki ajalehed tegema! Ja ma olen endiselt veendunud, et ehkki ajaleheturg ja -äri pole enam nii suur kui varem, on see sama mõjukas kui varem ja demokraatia aspektist lähtudes endisest veel olulisem.