Muna Ott ja NATO
„No mis siis?“ kehitas Ott õlgu. „Töö on töö ja peremees on peremees. Vanakurat käskis küll, jah, igal hommikul enne tööle minekut risti peale sülitada...“
„Sülitasid?“
„No muidugi. Aga ega ma sellepärast vähem ristiinimene pole! Ega ma pole mingi purask. Kui kirikuõpetaja käsiks mul näiteks vanakuradi pildi peale sülitada – palun väga, kohe teeks! Peaasi, et teenistus oleks hea!“ („Rehepapp“, lk 33)
Muna Ott oli üks õige eesti mees. Kui Ott elaks meie päevil, oleks ta kindlasti NATOsse astumise poolt. Sest Otil on süda ja mõistus õige koha peal ja oma põhimõtteid ta ei müü.
Kümme aastat tagasi oli Eesti samas olukorras kui Ott. Vanatühja juurest tüliga ära tulnud ja ilma peal laiali. Ei uskund keegi, et selline eales kirikuteenriks kõlbaks. Aga näe, paistab nüüd, et kõlbab küll.
Tulla põrgust ja tahta kirikuteenriks on pöörane mõte. See ei mahu hästi tavateadvuse raamidesse. See on midagi sellist, mida mõni hull võib ju tahta, aga mida üldiselt ei juhtu. Mitte sellepärast, et hull ei saaks tööga hakkama, vaid sellepärast, et maailma sümbolilises reaalsuses, jagatud ettekujutuses maailma asjadest, ei ole selle jaoks mudelit. Muuta kogu maailma sümbolilist reaalsust niipalju, et see muutuks võimalikuks, on sadu või isegi tuhat korda Eesti mastaapi ületav ülesanne.
Siiski tundub, et Eesti saab sellega hakkama. On suutnud muuta reaalsust, kus Eesti kuulus kokku idaga. See on suur asi: muuta miljonite inimeste ja kümnete riikide mõtlemist on Eesti julgeolekule määramatult tähtsam kui reaalsed hävitajad ja tankid.
Ma ei propageeri siin patsifismi, ei kuuluta, et Eesti on nii väike, et pole üldse mõtetki mingist relvastatud vastupanust rääkida. Veelgi vähem pooldan NATO vihmavarju kujundit, mis jätab meie julgeoleku süüdimatult liitlaste sõjatehnika tagada. Ma räägin sellest, et eesti julgeolekut ei kaitse raud vaid idee.
Eesti julgeolek tagatakse sümbolilises reaalsuses. See tagatakse jagatud ettekujutuses, et Eestisse ei ole lihtsalt mõeldav sisse marssida, sest see tunduks maailmale ennekuulmatu häbematusena, ilmkuulmatu rahu ja üldise julgeoleku rikkumisena; et sellise teo kordasaatjat tabaks kogu maailma täisleppimatu hukkamõist ja suhete katkestamine. Jagatud ettekujutuses, et Eestit ei ole võimalik käsi verega määrimata võtta; et vastupanu siin ei saa olema lihtsalt väike etendus, et näe, meid rünnati, vaid kogu rahva raevukas ja järeleandmatu vastupanu. Ja see ei ole raud, mis selleks vaja on. See on tahe. Et kui tuul on Eesti poolt ja ninaga tõmmata, siis tunneks seda tahet. Seda on praegu häbemata vähe, peaaegu ei tunnegi.
Niisiis on julgeolek ennekõike sümboliline – idee, mitte raud. Väga paljud rahvad võitlevad edutult oma vabaduse eest, aga nad ei suuda seda saavutada relvadega, sest nad ei ole suutnud muuta sümbolilist reaalsust, jagatud ettekujutust, et nende maal on õigus olla vaba ja kellegi asi ei ole toppida sinna oma nina. Läänemere regiooni geopoliitilist kaarti on ajaloos sõdade tulemusel korduvalt muudetud. Viimase 15. aasta jooksul oleme meie seda ise muutnud, ja selleks polnud vaja sõda.
Seetõttu on liitumiskutse NATOga vaieldamatult ajaloolise tähtsusega. Aga mitte rohkemat. Sest tegelikult ei tee ju Eesti muud, kui läheb ühe peremehe juurest teise juurde. Ja ta ei lähe sinna mitte seetõttu, et ta kangesti tahaks, kaugel sellest. Ta läheb sinna seepärast, et peab minema. Sest kui oled vanakuradi juurest tüliga ära tulnud, siis vähemaga end ei päästa kui kirikuteenri koht. Ja kui meil sellepärast kästaks kasvõi vanakuradi pildi peale sülitada, siis me seda ka teeksime, õigemini just veidi aega tagasi esimest korda juba tegimegi. Ja kui peab, siis sülitame veel. Aga mitte rohkem kui hädasti vaja.
Sest miks peaksime nende tõde uskuma, olgu see siis vanapagana või kirikuõpetaja oma. Nagunii oleme sunnitud kord üht, siis jälle teist teenima. Meil on oma tõde. Meil on oma Eesti asi ajada ja oma põhimõtteid me ei müü. Ei usu eile vanapaganat ega homme kirikuõpetajat.
NATOgi pole meile muud kui vaid taktikaline eesmärk, sest ei ole Eesti eesmärk saada usklikumaks kui paavst ise, tulla rohkem eurooplaseks kui Blair – Eestil on oma eesmärk.
Eesti eesmärk on ellu jääda. Kuid see ei ole lihtsalt soov iga hinna eest oma nahka päästa, vaid ellu jääda millegi jaoks. Mitte selleks, et võid süüa ja kahe kasuka vahel magada. Eesti eesmärk on eetiline; nagu Hurt ütles, kui mitte suur arvult, siis vaimult. Vahiks me vähem enda ümber kõike seda kilinat ja kulinat ning natuke rohkem enda sisse, ei tuleks meil kaua otsida – Eestil on oma eesmärk, oma sõnum maailmale.
Seepärast ma ütlengi, et Muna Ott on üks õige mees, teeb mis tuleb teha, aga oma põhimõtteid ei müü.
Kui oled vanakuradi juurest tüliga ära tulnud, siis vähemaga end ei päästa kui kirikuteenri koht.
Martin Ehala on Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti keele professor
