28.03.2008, 00:00
Mure inimese pärast
Margit Tõnson ei suutnud NO-teatri värvilist pillerkaari vaadates kuidagi nukrust taltsutada.
“
Perikles
”
Shakespeare/Ojasoo/Semper.Osades
Risto Kübar, Sergo Vares, Marika Vaarik, Inga Salurand, Mirtel Pohla,
Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Lenna Kuurmaa, Andres
Mähar. Muusika Chalice. Esietendus 15. märtsil No-Teatris.
Ojasoo ütleb: “Kui bensu liiter on 20 krooni, siis inimesed saavad
ise ka aru, et ongi halvasti.
Kui raha sulab näppude vahel,
siis pole vaja enam öelda, et hakkab sulama. Nüüd on vaja...
kuidas ma ütlen, olla kurbadele lohutajaks sel hetkel, kui näpud
on põhjas.” (Kultuuriuudised)
Tasuta Ojasoo muidugi teatrit
ei näita. (Veel? Vaimutoidu supiköök, miks mitte?) Ja lohutuse
koha pealt – “Perikles” on küll pealtnäha
uskumatult õnneliku lõpuga Shakespeare’i muinasjutt, mis
treenitud No-teatrile omasesse higi-pisarad-naeratus-püsib tippvormi,
aga...
Kõige all loksub vaikselt skepsis, naiivsete
illusioonide ületamine (kunst ei muuda maailma paremaks) ja
silmakirjalikkuse kriitika. NO-teater hakkab suureks saama?
Kuis viisakus võib pattu varjata ja silmakirjalikkus sinu ees
võib teha näo, et aus on mees. (Tõlge Peeter Volkonski ja
Hannes Villemson)
Lugu ise: Tüürose prints Perikles
(Risto Kübar) on andekas ja edukas riigivalitseja, kes ei kohku ära
olukordades, mis nõuavad meelekindlust, julgust, ausust ja tarmukust.
Aga jumalad võtavad teda nuhelda, üks õnnetus ajab taga
teist. Kui ta kaotab oma kalleima vara – armastatud naise ja
vastsündinud lapse, ei leia ta enam põhjust elusolemise üle
rõõmu tunda.
Teise vaatuse peategelane on aga hoopis
geiša-Tuhkatriinu-Lumivalgeke Marina (Mirtel Pohla), Periklese tormisel
merel sündinud tütar, keda surnuks peetakse, aga kes hoopis
lõbumajja müüdi, kus tema neitsilikkus ning
õilsameelsus ta ometigi – tänu jumalate heldusele –
kõige hullemast saatusest päästab.
Ühel
hetkel on valimisplakatite kinni- ja ülekleepimist meenutava tegevuse
käigus, millega laval näitemängu tegevuspaiku markeeritakse
– Tüürose, Mütileene, Antiookia kõrval mulle
viirastunud “Anti öökia”. Ja see väike miraaž vedas
mind terve lavastuse. Mitte-öökima-ajav. Soov n-ö olla suurem
kui elu, teisisõnu: võitlus tihti öökimaajava
reaalsuse vastu.
Mõned stilistilised märksõnad:
India ja Eesti. Türgi europop ja Bollywood. Seksikas muusikal ja
antiiktragöödia. Kuri võõrasema ja rahutu Tuhkatriinu.
Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi. Michio kiirnuudlid ja
Säästumarket. Kunnid ja JOKK. Valge plastmööbel ja
pabertopsid. Enesemüümine ja puhtaksjäämine. Karaoke ja
ooper.
Respekt kogu trupile, et see topeltmäng meele
lahutamise ja liitmise mõttes lõpuni välja veetakse. Kes
tahab, saab lahutatud, kes tahab, liidetud. Tätte ja Coelho pakuvad
“õnn on sind kogu aeg kodus oodanud”-muinasjutte, mis ei sea
neid kõrgemale eskapistlikust seebiseriaalindusest. No-teatri
“Periklese” mitmekihilise kokteili pinnalt peegeldub vaataja enda
nuttev ja naerev, segaduses ja mõistev nägu.
Et siis
lõpp hea, kõik hea? Kas ikka? Korruptsioon, aids, prostitutsioon,
vaesus, narkomaania, majanduslangus, inflatsioon jne?
“Perikles” riivab neid teemasid pidevalt, aga ilma Ojasoo-Semperi
senise plakatliku moralismita. Sotsiaalse teatriga on tihti nii nagu endise
idabloki riikides kapitalismikriitikaga – ei ole erilist mõtet
jutlustada vähenõudlikkusest ja tarbimise
piiramisest inimesele, kes alles eile oli näljas ja on homme ilmselt
jälle. Või feminismist naistele, kes eile olid traktoriroolis ja
homme Iraagis missioonil. Kas on aga mõtet jutustada teatrisaalis
ligimesearmastusest kodanikule, kes alles vallutab esimesi egotrippimise tippe?
Kahju sellest kindlasti ei sünni.
P. S. Reaetendusel on
kirjutajana adekvaatsem viibida – publik ei koosne siis vippidest,
kultuurisõpradest, kriitikutest, näitlejate
tuttavatest-sugulastest-kolleegidest nagu esietendusel reegliks. Seal on
tavaline publik, pankurist pensionärini, raamatupidajad, õpetajad,
tudengid... Ta naudib tantsu, laulu, kostüüme, koomikat, harrast
traagikat – kogu seda ilusat värvilist muinasjuttu, seda
kolmetunnist unustust ühe vaheajaga.
Aga ta tunneb end
silmanähtavalt ebamugavalt, kui talle etenduse alguses ja lõpus
lavalt otsa vaadatakse. (Vähe sellest, ta ei saa päris täpselt
aru ka, millal etendus algab ja lõpeb.) Aga ta jääb rahule.
Kõik on hästi. Oli meeldiv õhtupoolik. Ja ma ei tea enam,
kas mul peaks olema NO-teatri muhku ja villi jooksnud trupist kahju või
peaksin neile soovima edu?