Muremehe maailmareis
Laurence Sterne pani oma raamatuga “Tundeline teekond
läbi Prantsusmaa ja Itaalia” (1768) aluse sentimentaalsele
reisikirjandusele. Krister Kivi, kes tavatseb kontinentidevahelisi lende nuttes
mööda saata, on kindlasti inglise klassiku väärikas
järglane.
Nagu Sterne’gi on Kivi irooniline ja
eneseirooniline, aga tema iroonia pole romantiline, vaid sadomasohhistlik.
Enamasti küll masohhistlik, aga puhuti ka näiteks terve hollandi
rahva haavas mõnuga sonkiv: “Pärast seda, kui hollandlased
Anne Franki sakslastele üles andsid, on mul tolle rahva suhtes olnud
vähe illusioone, kuid lapstööjõu kasutamine on siiski
enam-vähem viimane asi, mida ma KLMilt oodanud oleks” (lk 87).
Tõsiasi, et Hollandi lennukompanii autorile piletid välja tegi,
pole reisimehe lõikavat sarkasmi pidurdanud.
Miks reisis
nooremas keskeas mainekas ajakirjanik 32 päevaga ümber maailma,
külastades kõikjal eesti maju? Kas tema armastus oma rahva vastu
oli nii kisendav? Ei, nagu autor raamatu eessõnas vihjab, oli
põhjuseks õnnetu armastus, kurbus, viha, valu ja äng.
Tõesti, tõesti, esimesel eestiajal astuti õnnetu armastuse
pärast Prantsuse Võõrleegionisse, nüüdne ilm pakub
võimaluse virelda kuu aega maailma urgashotellides ja loksuda
poolteadvusetuna lainerites. Elu on ometigi veidi edasi läinud.
Kuigi
Võõrleegion sai õnnelikult välditud, on surmal
raamatus siiski oma kindel koht. Istudes Tallinnast Helsingisse lendavasse
propellerlennukisse (aga propellerlennukeid maailmarändur vihkab),
teavitab ta lugejat kõigist õnnetustest, mis selle
lennukitüübiga juhtunud. Esimeses peatuspaigas Rootsis külastab
morbiidmatkaja kohe surnuaeda ja leiab, et “rootslase haud on nagu pisike
maa-alune maja”. Göteborgi eestlaste kinnisvaraseis on aga kehvem,
oma tuha puistavad nad mälestussallu ja kesklinnas asunud neljakorruselise
Eesti maja on nad ka maha müünud, et asustada nüüd
äärelinna “hruštšovka” keldrit.
Pole kurvemat pilti eestluse kannatuste rajast kui kontinentidevaheline
depressiivreisija Krister Kivi lohistamas oma kohvrit mõne pimeda slummi
kurjakuulutavas miljöös, et leida eest lukustatud inimtühi Eesti
maja.
Kui teile peaks eelöeldu põhjal tunduma, et see
raamat pole põrmugi naljaks, siis otse vastupidi. Krister Kivi on
väga hea kirjanik, eriliselt leidlik kujundilooja. Halastamatus (koos
tabava detailitajuga) enese ja kõigi nende vanade eestlaste vastu,
kellega ta kohtub, loob lugeja jaoks kohalolekuefekti. Kuidas mitte elada kaasa
autorile, kes jookseb Marokos oma toa poole, et lüüa uks kinni
prussaka nina ees, kes kimab nagu raadio teel juhitav mänguauto.
Reisiootamatused algavad tuppatungivate ettearvamatute koristajatega ja
lõppevad koerahammustusega. Paranoiliste uksehoidjate ja ahnete
taksojuhtide keskel seikleb võõramaa öös
surmamõistetu üleolekuga marutõvevaktsiini jahtiv eesti
reisimees. Ka raamatu jubedates kohtades pole autor loobunud leevendavast
eneseirooniast, see on nii muremehe (depressiivränduri) kui ka tema teose
tugevus.
Ei saa öelda, et autor Eesti Majade ja nende asukate
suhtes samasugust empaatiat suudaks üles näidata kui oma keha
elamuste suhtes. Väga vanu väliseestlasi kirjeldab ta putukateadlase
erapooletu huviga. Kristeri kiindumus paistab olevat võrdlev zooloogia:
kui ta vaatleb inimest, tuleb talle enamasti mingi loom meelde. Kanadas juhib
hotellibussi mustade läikivate juustega ülekaaluline nooruk, kes
näeb välja nagu “njuufaundlandi koer, kellele inimese nahk pole
päriselt selga läinud”. Üh
es lennukis istub Kristeri kõrvalistmel rohkete metallsõrmustega
jänes ning reisikirjanikule viirastub, et too tahab lennukiseina endale
urgu kraapida. Ennast võrdleb autor Pavlovi koeraga ja jagab lugejaga
ausalt elamusi kiir- ja rämpstoidu mõjust tundelise reisija
närvitalitlusele. Muide, lisaks loomale võib inimene olla ka
söök: stjuardessid ühes järjekordses lennukis ristib ta
mõttes sookureks ja moosipalliks.
Tundelise rännumehe Kristeri
teekond – põgenemine, palverännak, uurimisreis –
on tähelepanuväärne kirjandusteos, eesti reisikirjanduse žanri
oluline uuendus, kus emotsioonil on suurem kaal kui informatsioonil. See on
tihe raamat täis tugevaid tundeid. 32 päeva sisse on mahtunud justkui
moodsa inimese eluring täis pidevat tormamist ja pimedates tubades
ärkamist, täis olemasolemise hämmastust ja nukrust.