Peter Burke’i raamat käsitleb ajalooteaduses 60.–80. aastatel toimunud murrangut, mis koondatakse sellise nimetuse alla nagu Uus Kultuuriajalugu (lühidalt UKA). Burke annab ülevaate selle kujunemise lätetest, kesksetest küsimuseasetustest, mõistetest ja meetoditest. Kuna UKA on läbinisti interdistsiplinaarne nähtus, vaatleb autor põgusalt ka neid ajalooteadusega külgnevaid distsipliine – antropoloogiat, sotsioloogiat, semiootikat, kirjandusteooriat –, mille mõjul kujunes tollal selline uus viis ajalugu käsitleda. Me näeme, kuidas uus lähenemine lubas edukalt ümber mõtestada senist teaduslikku materjali, aga ka hankida sääraseid andmeid, mille kogumist seni peeti vähetähtsaks ja mõttetuks. Meile näidatakse, kuidas ilmuvad täiesti uued ajalood: kehaajalugu, lugemise ajalugu, mäluajalugu, tajuajalugu jpt.

Minule huvitavaim osa raamatust on UKA keskse teoreetilise aluse selgitamine. Burke toob esile neli keskset teoreetikut – Mihhail Bahtin, Norbert Elias, Michel Foucault, Pierre Bourdieu –, kes on kujundanud uue paradigma lähtekohad. Ka demonstreerib Burke, kuidas toimib uus mõisteaparaat konkreetsetes ajalooalastes uurimustes. Päris põnev on jälgida, mida ajaloolased hakkavad peale näiteks selliste Foucault’ mõistetega nagu “diskursus”, “leiutamine” või “diskursiivsed praktikad”. Tühjade sõjalis-poliitilise ajaloo daatumite, aastaarvude asemel hakatakse järsku rääkima Hispaania, Iirimaa, Hollandi või Jaapani “leiutamisest”, konstrueerimisest ja ka kinnitamisest suuremate inimrühmade teadvuses. Kuidas ritualiseerunud, “karnevaliseerunud” tegevuste, traditsiooniks muutunud ja muudetud käitumismustrite kaudu – kroonimised, lipuheiskamised, paraadid – samastab inimene end selliste suurte vaimsete konstruktsioonidega nagu rahvus või rahvusriik. Millal kirjutatakse raamat Eesti konstrueerimisest laulupeo kui diskursiivse praktika abil või kes kirjutab laulupeotraditsiooni “leiutamisest” ärkamisajal?

Tegemist on hädavajaliku raamatuga, mis täidab olulise lünga meie kultuurilises teadvuses. Ta lubab kaugelt paremini mõista, hoomata nihet humanitaarteadustes, aga ka ühiskondlikus mõtlemises, millest meie aja ja olude sunnil mõnevõrra kõrvale jäime. Burke’i teost on raske üle hinnata, ometi tuleb teha mõned täpsustavad märkused.

“Mis on kultuuriajalugu?” ei ole süstemaatiline ülevaade kultuuriajaloost, pigem keskendub ta võtmeküsimustele ja terminoloogiale. Peale selle ei puudutata siin varasema ajalooteaduse küsimuseasetusi – eeldatakse, et lugeja juba teab selle kohta üht-teist. Et mõista näiteks mikroajaloo või lugemise ajaloo tähtsust, peab teadma sada aastat varem ajalooteaduses toimunud poleemikat historitsismi ümber. Sellest aga raamat ei kõnele, ta eeldab vaikimisi, et see pole lugejale teadmata.

See ei ole juturaamat, ta eeldab siiski üsna ulatuslikke eel- ja taustateadmisi. Ta sobib ideaalselt õppematerjaliks ajalooteadust, semiootikat, kultuuriantropoloogiat, sotsioloogiat tudeerivale üliõpilasele. Või laiade huvide ja eruditsiooniga haritlasele, kuna see on hea mõtlemisaines edasi arutlemiseks. Aga ülejäänud lugejatel on vähe sellega peale hakata. Või siis on tal kontekstist välja rebituna sama eksitav mõju kui Nietzsche “Zarathustral”. Tegelikult peaks Burke’i raamatule eelnema süstemaatiline, ajalooline ülevaade kultuuriajaloost – nagu muide ka paljudest teistest humanitaar- ja sotsiaalainetest. Selline paks, auväärne ja põhjalik teos. Eesti keeles aga sellist esialgu kahjuks veel ei ole.


Peter Burke “Mis on kultuuri­ajalugu?”
TLÜ Kirjastus, 2011. 223 lk.