Musiq Soulchild “Onmyradio”

Philly souli imelaps teeb suhkru üledoosi.

Musiq Soulchild

“Onmyradio”

(Atlantic)

Oranž kleepekas plaadikaanel ütleb tõlgituna nii: “Grammy Nominent Musiq Soulchild Esitleb Oma Karjääri Kõige Isiklikumat Ja Intiimsemat Albumit”. Kui liigutav. Muidugi on ju tõsi, et R&B vintsked vennad on alati osanud hingesoppide kolikambrid rahaks teha. Mõned väga usutavalt, aga enamik paraku viisil, mis mõjub, nagu virutataks sulle rõvedalt magusa kreemitordiga korduvalt näkku.

Kunagi, kui Musiq oma nina esimest korda välja pistis, mõjus ta värskendava ja “tõelisena”. Souli uus lootus, kelle sõbradki on “õiged” – Talib Kweli ja Roots ja... Aga nüüd, oma viienda plaadiga, kukub Musiq paraku päris sügavalt sinnasamasse tordiauku. Kuigi, ka siin on oma hetki – Stevie Wonderi paremate päevade vaimus “Until” või korralikult bassine ja kurjem peorokkija “Radio”. Aga neile vähegi talutavatele vahepaladele tõmbavad kohe kleepuva vee peale suhkruvatiballaadid nagu “Ifuleave” Mary J Blige’iga või “Dearjohn”, kus Musiq ajab suust nii kreemist vahtu, et selleks oleks võimeline ainult krambitav R Kelly. Seda tüüpi lääged lembelaulud, mille saatel R&B DJd pärast pidu oma gruupisid moosivad. Nii et ärge tulge mulle ütlema, et Musiq’il on rohkem souli kui tema konkurentidel. Ma vajan paremat tõestust.

3