01.11.2007, 00:00
Mustandid ja etendused
The Humans ja Tuner Rock Cafes Tallinnas 25. oktoobril.
Kahtlemata oli projektbändi The Humans maailmalavadebüüt Tallinnas alles võimalike teoste mustandite näitamine publikule, kes pidi võtma muidu õpetajale määratud koha. Aga need olid huvitavad mustandid, kus mitu erinevat maailma süüdimatult kokku said. Toyah Willcoxi post-punk-pop, midagi kohati ajaloolist ja kohati anakronistlikku, muutus selles kontekstis lausa üllatavaks.
Vanem beibartist, kelle taustabänd koosneb enamikus lugudes kahest basskitarristist ja mõnedest sämplingutest ja loop’idest, on ilmselt alati üllatav. Muidugi võis aru saada, miks Willcoxi on vahel peetud vaese-mehe-Kate-Bushiks, aga see on tegelikult positiivne võrdlus.
Tema hääleulatus ja energia on kahtlemata silmapaistvad, seda isegi kergelt kaootilises kontekstis, kus päriselt aru ei saa, mis edasi juhtub ja mis nuppu keegi peaks vajutama.
Kitarrist ja bassimängija Chris Wong näitas end osava kõikeoskajana, paar partiid olid ilmselt teadlikult Robert Frippi vaimus distsiplineeritult vägivaldsed. Bassi ja elektroonikaga tegelenud Bill Rieflin (ei tahaks, aga siin puhul mängib ikkagi tema kui Ministry ja REMi trummari taust) oli eemal, kuid oluline. Paar väga vana lugu 80ndaist näitasid lauljat oma kunagises maailmas, iseasi, kas see praegu peale nostalgikute enam kellegagi kõneleb.
Frippi soundscape’ile ehitatud “This Belongs To You” oli võrreldes netis rippuva versiooniga kuju muutnud, väidetavalt toetudes nüüd vana David Sylvianiga salvestatud tausta asemel kohaspetsiifiliselt Pühavaimu kiriku kõlale.
Tuner suutis agressiivsuse ja hilise kellaaja abil publikut hoogsalt hõrendada, kuid kuuldu oli suurejooneline. See võib olla minu piiratuse küsimus, kuid elusast peast ei ole ma Pat Mastelottost karismaatilisemat trummarit näinud. Või kui, siis ehk Paap Kõlar kunagi ammu.
Saksa Warr-kitarrist Markus Reuter võis oma imepilli ja läptopi ja muude masinate abiga teha mida iganes, kõlada korra lausa nagu Gary Moore ja genereerida kontserdi lõppu lihtsa viisikese, mis jäi pähe mängima; kuid võit jäi trummarile. Võib-olla ei saa Mastelotto mängu kirjeldada nii selgelt nagu tema Crimsoni-eelkäija ja kolleegi Bill Brufordi oma, aga suutlikkus genereerida ootamatusi ja vapustusi ja mängu ilu on talle, hilisküpsele muusikule, küll omane.
Sakala kirjutas, et need on kõige suuremad staarid üldse, kes kunagi Viljandis käinud on. No ma ei tea. Aga rutiinivälist entusiastlikku jauramist, asju, mida tegelikult ei peaks tegema, kuid ikka tehakse ja kuidas veel, nägid kolme kummalise kontserdi külalised küll.
Kahtlemata oli projektbändi The Humans maailmalavadebüüt Tallinnas alles võimalike teoste mustandite näitamine publikule, kes pidi võtma muidu õpetajale määratud koha. Aga need olid huvitavad mustandid, kus mitu erinevat maailma süüdimatult kokku said. Toyah Willcoxi post-punk-pop, midagi kohati ajaloolist ja kohati anakronistlikku, muutus selles kontekstis lausa üllatavaks.
Vanem beibartist, kelle taustabänd koosneb enamikus lugudes kahest basskitarristist ja mõnedest sämplingutest ja loop’idest, on ilmselt alati üllatav. Muidugi võis aru saada, miks Willcoxi on vahel peetud vaese-mehe-Kate-Bushiks, aga see on tegelikult positiivne võrdlus.
Tema hääleulatus ja energia on kahtlemata silmapaistvad, seda isegi kergelt kaootilises kontekstis, kus päriselt aru ei saa, mis edasi juhtub ja mis nuppu keegi peaks vajutama.
Kitarrist ja bassimängija Chris Wong näitas end osava kõikeoskajana, paar partiid olid ilmselt teadlikult Robert Frippi vaimus distsiplineeritult vägivaldsed. Bassi ja elektroonikaga tegelenud Bill Rieflin (ei tahaks, aga siin puhul mängib ikkagi tema kui Ministry ja REMi trummari taust) oli eemal, kuid oluline. Paar väga vana lugu 80ndaist näitasid lauljat oma kunagises maailmas, iseasi, kas see praegu peale nostalgikute enam kellegagi kõneleb.
Frippi soundscape’ile ehitatud “This Belongs To You” oli võrreldes netis rippuva versiooniga kuju muutnud, väidetavalt toetudes nüüd vana David Sylvianiga salvestatud tausta asemel kohaspetsiifiliselt Pühavaimu kiriku kõlale.
Tuner suutis agressiivsuse ja hilise kellaaja abil publikut hoogsalt hõrendada, kuid kuuldu oli suurejooneline. See võib olla minu piiratuse küsimus, kuid elusast peast ei ole ma Pat Mastelottost karismaatilisemat trummarit näinud. Või kui, siis ehk Paap Kõlar kunagi ammu.
Saksa Warr-kitarrist Markus Reuter võis oma imepilli ja läptopi ja muude masinate abiga teha mida iganes, kõlada korra lausa nagu Gary Moore ja genereerida kontserdi lõppu lihtsa viisikese, mis jäi pähe mängima; kuid võit jäi trummarile. Võib-olla ei saa Mastelotto mängu kirjeldada nii selgelt nagu tema Crimsoni-eelkäija ja kolleegi Bill Brufordi oma, aga suutlikkus genereerida ootamatusi ja vapustusi ja mängu ilu on talle, hilisküpsele muusikule, küll omane.
Sakala kirjutas, et need on kõige suuremad staarid üldse, kes kunagi Viljandis käinud on. No ma ei tea. Aga rutiinivälist entusiastlikku jauramist, asju, mida tegelikult ei peaks tegema, kuid ikka tehakse ja kuidas veel, nägid kolme kummalise kontserdi külalised küll.