16.05.2008, 00:00
Müüritaguses Palestiinas
Sõbralikku, ent samas pulbitsevat Palestiinat käisid poolsalaja uudistamas Mari Hanikat ja Rain Rannu.
Kui me Punase mere äärsest Iisraeli kuurortlinnast Eilatist hakkasime
Avise rendiautoga läbi Negevi kõrbe Jeruusalemma suunas
sõitma, ei olnud Palestiina külastamine tingimata plaanis. Juba
aastakümneid on Palestiina alad figureerinud välisuudiste
leheküljel kui konfliktiohtlik piirkond, kust turistidel oleks
mõistlikum eemale hoida. Ja tundub, et põhjusega – osa
Palestiinast on siiani islami äärmusrühmituse kontrolli all ning
iga nädal võib ajalehest lugeda Iisraeli
õhurünnakutest, kus tavaliselt saab kannatada ka mõni
süütu kõrvalseisja. Ning kui isegi kõik see
kõrvale jätta, siis pidid mõnel pool Palestiinas kohalikud
Iisraeli numbrimärgiga autosid (nagu meie Avis) kividega loopima. Eelnevat
arvestades ning lisades sinna ka ajakirjanduse reaalsust võimendava
jõu, jääb Palestiina ühe keskmise turisti
reisimenüüst kindlalt välja.
See sai selgeks juba
Jordaania-Iisraeli piiripunktis: “Mis on teie reisi eesmärk?”
küsis “Legally Blonde’i” filmi peategelasega
äravahetamiseni sarnane naispiirivalvur – “Turism”
– “Mis kohti kavatsete külastada?” –
“Jeruusalemma, Tel Avivi...” – “Lähete midagi
konkreetset vaatama?”
– “Ei, lihtsalt
vaatamisväärsusi...” Vaikus. “Kas te kavatsete
külastada Palestiina alasid?” – “Ei tea ... ei
usu.” See ei kõlanud veenvalt. Neiu nägu läheb
tõsiseks ja järgmised küsimused tulevad puuriva pilgu saatel:
“Kas tunnete kedagi Palestiinas?” – “Kas olete
islami-usku?” –
“Kas oskate relva
kasutada?” Kulus ligi kümme minutit, enne kui meid kinnitati
Iisraeli laskmiseks piisavalt ohutuks, hoiatades siiski, et Palestiina
aladele ei ole mõtet oma nina toppida.
Samas ei saa kuidagi
mööda tõsisasjast, et paljud peavad just seda piirkonda
“tsivilisatsiooni hälliks”. Palestiina aladel asub maailma
vanim järjepideva asustusega linn Jericho. Palestiinas on läbi ajaloo
omavahel ainulaadselt läbi põimunud kolm usundit – judaism,
kristlus ja islam.
Ning just seal asub ka linn, kus Neitsi
Maarja tõi meile kõigile tuntud raamatu põhjal ilmale
oma esimese ja ainsa poja. Iroonilisel kombel on maailma ühe
konfliktiohtlikema piirkonna kultuuriväärtus täiesti
unikaalne.
Alustasime teekonda Eilatist hommikul ning
sõitsime läbi Iisraeli alaosa katva Negevi kõrbe.
Pärastlõunaks jõudsime Surnumere äärde –
mis teadagi pole meri, vaid hoopis maailma kõige soolasem järv.
Kuna olime mõned päevad tagasi järve Jordaania-poolsel kaldal
rannamõnusid nautinud, siis loobusime Iisraeli poolel sama tegemast.
Surnumeri ei ole hea koht palava päikese eest varju otsimiseks,
tulisoolases vees kümblemise teeb eksootiliseks vaid see, et isegi
väike laps suudaks ilma ujumisrõngata veepinnal püsida.
Senikaua kuni kosmosereisid on kallid, pakub Surnumeri võimalust
“igamehe kaaluta olekuks”. See tunne oli mõnus seni, kuni
soolakiht naha pisemadki marrastused talumatult valusaks muutis.
Meie sõit jätkus Jeruusalemma poole. Koos päikeseloojanguga
avastasime end ootamatult Palestiina territooriumilt. Ei mingeid piiri- ega
kontrollpunkte. Täpne koht, kus Iisrael Jordani jõe
Läänekalda Palestiina alaks üle läks, jäigi
märkamata. Lai ja oma tühjuses veidi kõledana mõjuv
asfalttee lookles veel pikalt päikeseloojangust punakate kaljurahnude ja
Surnumere
vahel, enne kui märkasime esimest asustatud ala. Iisraeli
kiirtoidukohtadest mööda vuhisemine lootuses leida Palestiina poolelt
head hummust ja schwarmat jäigi aga pelgalt tühja kõhu
pettekujutelmaks. Selliseid araablaste lärmakaid tänavarestorane nagu
teisel pool Jordani jõge selle maantee ääres ei olnud.
Jeruusalem ise väärib aga täiesti omaette
reisikirja – palju pikemat ja põhjalikumat kui see siin. Kummaline
kokteil süngetest ortodoksi juutidest, lärmakatest araablastest,
jutukatest ameerika tudengitest, segu uuest ja vanast, loob Jeruusalemmale
täiesti erilise aura isegi siis, kui kõrvale jätta linna
religioosne taust.
Ööbisime Ida-Jeruusalemmas, kus
Lonely Planetit järgides sattusime kohaliku iseseisvusmeelse
palestiinlase Hishami peetavasse hostelisse. Koht oli suhteliselt räpane
– põrandatel vedeles hunnikute viisi suitsukonisid, voodipesu
puudus ja ainsaks valgustuseks meie kaheruutmeetrises kambris olid tolmused
jõululaternad –, kuid selle kompenseerisid omaniku poolt seintele
kritseldatud jõulised poliitilised seisukohad ja värvikas grafiti.
Hommikul avastasime, et meie “sviit” oli ka asutuse ainuke. Kui
päikese tõustes külalistemajast välja hiilisime,
jäid ülejäänud elanikud veel pikas koridoris vedelevatele
mattidele õiglase und nautima.
Kui Jeruusalemma
lääneosa on selgelt juutide päralt ning vanalinn jaguneb eri
usunditele tuginedes neljaks kvartaliks, siis Ida-Jeruusalemm näeb
välja nagu üks tüüpiline araabia linn.
Sildid
on araabiakeelsed, toidukohtades ei taha keegi kuulda
“koššerist”, majade vahel kõrguvad
mošeed ning otse loomulikult on lõviosa elanikest palestiinlased.
Ah jaa – ning inimesed on märgatavalt sõbralikumad kui
Iisraeli aladel. Puudub euroopalikult külm konventsionaalne suhtlus ja
laiale naeratusele vastakse samaga.
Kui Negevi kõrbest oli
lihtne Palestiina aladele pääseda, siis järgmistel päevadel
avastasime, et Jeruusalemmast sugugi mitte. Jeruusalemma ja Palestiina vahel
kõrgub enam kui viie meetri kõrgune müür. Iisraellased
ütlevad, et see on mõeldud Petlemmast, Ramallast ja mujalt
pärit enesetapupommitajate Jeruusalemmast eemal hoidmiseks.
Palestiinlased võrdlevad seda aga Berliini müüriga, mis piirab
nende liikumisvabadust, sealhulgas võimalusi Ida-Jeruusalemmas
tööl käia. Müür pole aga lõplikult valmis
ehitatud ja mitmes kohast pääseb sellest ilma kontrollpunkti
läbimata läbi. Peagi avastasime end taas Palestiinast. Kui
Iisraeli-poolne müür oli ühtlane valge graniitplokk, siis
Palestiina poolel oli seda ilustatud poliitilise grafitiga.
Radikaalsemad sõnumid võrdlesid Iisraeli mitmete 20. sajandi
repressiivsete režiimidega, pehmemad aga ütlesid näiteks midagi
sellist: “Aitäh Iisraelile nii suure hulga betooni eest!”
Sõitsime edasi Ramalla poole. Palestiina omavalitsuse keskus
Ramalla, kuhu on maetud kauaaegne palestiinlaste liider Yassir Arafat, on
Jeruusalemmast vaid 10 kilomeetri kaugusel, täites eeslinna funktsioone.
Varahommikune tee oli täis Jeruusalemma poole liikuvaid sõidukeid.
Teeäärsetest majadest olid mitmed sodiks pommitatud. Maantee
ääres vaheldusid Lääne firmade, nagu Coca-Cola, reklaamid
abiorganisatsioonide, nagu USAID, plakatitega, mis andsid mõista, et
käib vilgas taastamistegevus. Ramalla ise on keeva eluga araabia linn
– palju kaubandust, tihe ja kaootiline liiklus ning linna keskel paiknev
suur ja lärmakas turuplats. Otse peatänaval hakkas silm
a tuttavat rohelist logo, kuid harjumuspärasest veidi erinevat nime kandev
kohvik Star And Bucks Coffee. Hetke poliitmeeleolusid silmas pidades
võib see õdus kohake veel ilmselt aastaid kohtusse kaebamist
kartmata edasi tegutseda.
Keerates autonina Ramallast Surnumere
poole tagasi, asendusid rohelised künkad taas kõrbe ja
mägedega. Tee viis allamäge. Surnumere kaldal paiknev Jericho linn ei
ole mitte ainult maailma vanim linn, vaid ühtlasi maailma madalaimal asuv
linn – 300 meetrit alla merepinna.
Hetk enne linna sisse
sõitmist läbisime Palestiina omavalitsuse kontrollpunkti, mille
asukad meie auto Iisraeli numbrimärki nähes kiirelt kinni pidasid.
Kontrollpunkti kõrval võis näha suurt punast silti, mis
teatas nii inglise, heebrea kui ka araabia keeles, et Iisraeli kodanikel
Palestiina omavalitsuse territooriumile asja ei ole. “Kust te pärit
olete?” küsis valgenahaline ja aktsendivaba ameerika inglise keelt
kõnelev noor rahuvalvaja. “Estonia.” “Welcome to
Palestine!” hüüatas tema tõmmunahaline kaaslane selle
peale rõõmsalt ja avas tõkkepuu.
Peagi selgus,
et me ei olnud Jerichos kaugeltki ainsad turistid. Kesklinn oli täis
pargitud turismibusse ja rendiautosid. Keskmine turist paistis olevat iidset
kultuurielamust nautiv eurooplane või ameerika pensionär, kes
hardalt silmi pühkides Kristuse radu tallas ning tähelepanelikult
giidi poolt kokkupandud lõputut piiblilugu kuulas. Jericho pommidest
räsitud kesklinna majade all oli hulgaliselt väikseid poekesi, kus
müüdi igasugust peamiselt Hiinas toodetud kaupa riietest ja laste
mänguasjadest jalgrataste ja pudi-padini. Kohalikud müügimehed
olid sõbralikud ning nende suhtluses puudus araabiamaade keskmise
kaupleja pealetükkivus. Hinnad olid fikseeritud ning pärast
nädalatepikkust tingimist tundus see värskendava vaheldusena.
Ühe seekli eest sai Jerichos näiteks tassi Nescafed, Iisraelis pidi
samaväärse kohvi lunastamiseks välja käia vähemalt
seitse korda rohkem.
Kohalikud olid ilmselgelt
rõõmsad, silmates uusi turiste. Palestiina turismisektor, nagu
kõik muu Palestiina eluolu puudutav, on viimastel kümnenditel palju
kannatanud ja on kohalike sõnul nüüd tegemas esimesi samme, et
taas jalgu alla saada. Tahaks loota, et poliitilise olukorra stabiliseerumine
ja kasvav turistide hulk annab selleks võimaluse.