Müüte on vaja igas ühiskonnas

“See raamat on heatahtlik meeleolukas bulvarikirjandus, aga ­;sisaldab uusi fakte. Nende eest olen tänulik,” ütleb Mart Meri, kõneldes Tarmo Vahteri raamatust “Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik”. Raamatu kohta päris Kalev Kesküla.

Millega raamat sind üllatas? Mis olid olulisemad seigad, mis sulle teadmata?

Kahtlemata Otto Mere kohta käiv – vanaisa Georg ei armastanud oma isast eriti rääkida. Sellestki, et Otto on maetud Kärla kalmistule Saaremaal, kuulsin alles 1995. aasta paiku. Otto Mere tegevus Estonia Seltsis, Tallinna volikogus ja linnavalitsuses Konstantin Pätsi kaasvõitlejana oli mulle uudis.

Vanaisa on küll meenutanud, kuidas Päts, kui ta parajasti polnud riigivanem, käis temaga juttu ajamas välisministeeriumi infobüroos Kohtu tänaval – Pätside korter oli sealsamas üle tänava. Mitte küll välispoliitikast, vaid pigem sotsiaalreformidest Eestis. Aga et juba siis oli tegemist n-ö põlvkondliku järjepidevusega, oli vähemalt mulle teadmata.

Kas leidsid raamatust faktivigu?

Sajand on õige, inimesed reaalsed ja publitseeritud dokumendidki on kuskil olemas. Mida veel ekspressraamatult tahta? Selle raamatu laad ei eeldagi faktivigade õiendamist, see on kollaaž, meelelahutus, liblika lend seigalt seigale, mis annab aimu üldistest hoovustest ega pretendeeri teab mis täpsusele.

Kas dokument on fakt? Näiteks mu vanaema 1939. aasta pass, milles on kuupäevadega templijäljendid piiriületustest? Jah, on. Templijäljendeist on Tarmo Vahter järeldanud, et Alice Meri lahkus koos poegadega 28. septembril 1939 Helsingisse ja naasis järgmisel päeval üksi Tallinna. See täiesti endastmõistetav järeldus, et poisid olid nädala jagu päevi ilma emata Helsingis, on teravas vastuolus perekondlike mälestustega. Ei ole lihtsalt võimalik, et poiste üksiolu emotsionaalne fakt tuhmub ja kaob jäägitult kõigi asjaosaliste mälust. Kas mälestus on fakt? Muidugi on. Järelikult tuleb piiriületuskuupäevadele selles diplomaatilises passis anda fakti ja tõelisuse kokkuviimiseks teistsugune tõlgendus. Seda tõlgendust tuleb ilmselt otsida ajastu kontekstist. Iseasi, kas selliseid seiku tasub massitiraažis paljundada. Uudishimu nagu silmadki võib särada ja võib läikida ning vahe on tohutu.

Kuivõrd rahuldab sind käsitlus ­Georg Mere heitlusest NKVDga?

Poisipõnnina nurusin vanaisalt: “Räägi, kui sa väike olid!” Need olid jutustused varasest lapsepõlvest, mille ta veetis Sääsjoki äärses vesiveskis Uus-Laadoga maakonnas peamiselt koos ema ja vennaga. Nii kuidas ma kasvasin, nii laienes ka jutustuste temaatika: õpiaastad Reaalkoolis, seiklused Venemaal 1917 ja 1918, põgenemine Oudova kaudu üle tormise Peipsi tagasi Eestisse, vintpüsside vedamine veebruaris 1918 legendaarse Anton Õunapuuga, talvel 1919 verinoore rühmavanemana Vabadussõjas Sangastes ja Viitina kandis. Minu keskkooliaastateks jõudsime Eesti poliitikani, MRPni, baaside lepinguni, 40. aastani.

Ja alles siis, kui olin juba tudeng, 70. aastate lõpus, hakkas ta kõnelema teemadel, mida ma ise poleks osanud küsida – oma heitlustest NKVDga sõja-aastail, püüdlustest säilitada elu vähemalt perekonnale, hilisemast Beria avantüürist 1953. aasta kevadsuvel ja keerulistest hetkedest KGB haardest vabanemiseks. Ta kirjeldas tema peal harrastatud ülekuulamismeetodeid ja teiselt poolt võtteid, kuidas hoida ülekuulajat vaos, samuti vaimse ja füüsilise tervise säilitamise nippe vangistuses, öeldes end lootvat, et minul ei teki kunagi vajadust neid õpetusi enda peal järele proovida.

1942. aastal, mil venelaste sõjaline olukord oli kehv, tekkis neil fantastiline plaan saata Georg Meri lõuna kaudu üle rinde Saksamaale. Vanaisa, ke s oli Moskva vanglas kannatlikult sammhaaval suurendanud oma sõnaõigust, sai sellises olukorras juba ise esitada nõudmisi, ja üheks oli kokkusaamine perekonnaga. See nõudmine täideti, aga varsti pärast seda lõpetasid venelased päevapealt, nagu vanaisa ütles, igasuguse jutu sellest fantastilisest plaanist – mitte poolt sõnagi enam.

Beria avantüüri taga 1953. aasta kevadel tuleb näha laiemat poliitilist vajadust. Kaheksa aastat pärast maailmasõja lõppu käis sissisõda Baltikumis täie hooga, Ukraina oli ebastabiilne, laagritest hakkasid jaokaupa tagasi pöörduma kümned tuhanded inimesed, kelle poliitilist meelsust polnud murtud, Ida-Saksamaal kääris, Türgi oli vastu võetud NATOsse, Suurbritannial oli valminud tuumapomm ja USA-l vesinikupomm. Vastuoluline Beria nägi vajadust välispoliitiliste kanalite laiendamise järele ja oli valmis kontrollitud pingelõdvenduseks NSVLi okupeeritud äärealadel.

Vanaisaga kohtunud Beria emissar polnud kindel, kas reformid äärealadel kulgevad veretult, s.t kes jääb kontrollima Punaarmeed ja kui kiiresti õnnestub laagritest tagasi tuua eestlased ja väeosadest eesti soost ajateenijad. Emissar soovitas vanaisal igaks juhuks Eestist viieks-kuueks nädalaks lahkuda, näiteks minna suvitama mõnda Ukraina rahulikku piirkonda. See kummaline aeg, millest on õieti üsna vähe teada, kestis umbes neli nädalat ja lõppes Beria mahalaskmisega.

Ent vanaisa vintsutused jätkusid ja KGB püüdurid hakkasid taas tema ümber tihedamalt tiirlema. Kõige masendavam mulle on see, et mõned härrad, keda ma ise viieaastase poisiklutina mäletan meil Vabaduse puiesteel kohvi joomas, on osutunud koduseid vestlusi üles tähendanud nuhkideks.

Vanaisa läks lõpuks riskile ja kord, kui ta sunniti valve all vastu minema vist ühele Lääne-Eestis randunud Londoni agendile – arvatavasti topeltagendile –, andis ta oma käitumisega üheselt märku, et ta ei ole vabatahtlikult vastuvõtja rollis. “Räägi alati tõtt, see ­suurendab ellujäämise tõenäosust, aga vali õige hetk,” soovitas ta mulle. Nn raadiomängudele ei omistanud ta mingit tähtsust, nentides kuivalt, et nendes mängudes oli küllalt võimalusi märku anda, et tegemist on lavastusega.

See oli traagiline argielu, väga kaugel jamesbondlikust pillerkaarist. Aga ta jäi iseendaks, kaitses perekonda, ega loovutanud tolligi eneseväärikust. Aususe vastu oli KGB võimetu.

Lennart Meri on kusagil selgitanud, et Meride perekonnas oli n-ö rahvuslik ja vasakpoolne liin. Esimest esindasid tema isa ­Georg ja ta ise, teist onu Konstantin ja onupoeg Arnold. Kuivõrd oli teie perel teise liiniga kokkupuudet või ülevaadet nende tegevusest?

Minul otseselt üldse mitte. Jällegi lapsepõlvest mäletan, et kui onu Kostja väravast sisenes, tõmbus vanaisa nägu hetkeks ­pilve, ta pani vaheukse kinni ja läks oma vennale vastu. Ma ei teadnud sellise tõrksuse ­põhjuseid ja ka hiljem me kuigivõrd nendel teemadel ei rääkinud. Paar kaudset seika mu elus on siiski seotud Arnold ­Merega. Kui käisin Haava tänava koolis Nõmmel, oli meil ühel kevadel 6. või 7. klassis kavas tööpraktika, vist juba pärast õppeaasta lõppu. See oli täiesti sisutu ettevõtmine ja pani mind kui noorukest maailmaparandajat nördima. Mul tuli kooli kuuri tagaseinast loopida üks korrastamata lauavirn kuuri ukse äärde. Kui sellega valmis sain, tuli õpetaja ütl ema, et nüüd visaku ma lauad vanasse kohta ­tagasi ja siis võin koju minna. Rääkisin sellest isale, kes kuulas mu vaikides ära, haaras telefoni­raamatu, valis numbri ja küsis haridusministri asetäitjat. Selleks oli Arnold Meri. Kui ma järgmisel hommikul jälle tööpraktikat jätkasin – seekord märksa mõistlikumal moel kooli aias –, tuli punetava näoga direktor ja karjus juba eemalt mu nime. Ta sõimas mu sõna otseses mõttes kaasõpilaste ees läbi. See oli nii jabur, et direktori autoriteet oli minu silmis hetkega haihtunud ja ma vastasin talle vist midagi sarkastilist. Igatahes rohkem me ei suhelnud, aga kui selle kooli lõpetamisel olime poistega viinud paberid edasiõppimiseks praegusesse Reaalkooli, saatis direktor võimlemisõpetaja vahendusel mulle ehmatava teate, et mina sisse ei pääsenud. Teade osutus väljamõeldiseks.

Raamatus jääb lahtiseks ­Arnoldi osa onu Georgi perekonna Siberist päästmisel. Mingi kirja on ta ses küsimuses Moskvasse saatnud, ­kuigi seda takkajärele eitanud. Milline on sulle teadaolev perekondlik ­pärimus?

Ei ole selget pärimust. Asju ajas peamiselt Julie Meri, vanaisa ema, väga söakas naine. Konstantin Meri on kirjutanud palvekirja Arnold Mere isana ja hiljem selle eest parteist välja visatud. Arnoldi eestkostest on kaudseid tõendeid muudes dokumentides, aga eestkoste võis olla suuline.

Sulle on langenud osaks “erakordne au” pääseda Stasi jälitustoimikusse nime “Stein” all. Kas olite jälitamisest kuigivõrd teadlikud? Kas mäletad sellest reisist mõnd koomilist seika seoses Ida-Saksa võimudega?

Ida-Berliinis oli autoliiklus väga hõre. Peamiselt Trabandid ja Wartburgid, veidi Ladasid, mõned Volgad ja aeg-ajalt mõni USA militaarpolitsei džiip. Märkasime jah, et üks valge Lada seirab meid, eriti siis, kui käisime Toni ja Ruth Nekumit saatmas ­Checkpoint Charlie’sse, kust nad õhtupoolikuti pöördu­sid tagasi oma koju Lääne-Berliinis. Aga et iga mu majaaknast väljavaatamine fikseeritakse – no ei, ei märganud tõesti. Kes loeb Tarmo Vahteri raamatus toodud jälitusprotokolli tähelepanelikult, see märkab et “Steini” ei ole autos, mis võtab suuna DDRi idapiiri poole. Ma jäin emast, isast ja vennast veel kuuks ajaks Potsdami filmimees ­Eduard Schreiberi perre kostiliseks, valget Ladat enam ei silmanud, aga Berliinis käisingi iga päev ju mitte autoga, vaid rongiga – uhked massiivsed kahekordsed vagunid, ent meilegi tuttavaid venekeelseid lühisõnu täis kraabitud. Sõjaväelasi oli tõesti palju.

Milline on sinu üldmulje sellest raamatust? On see Lennart Merd mütologiseeriv, uuriv või lihtsalt kollane?

Meeleolukas bulvarikirjandus, jah, heatahtlik. Leidub uut arhiiviainest Otto Mere kohta, mille eest olen tänulik. Mütologiseeriv? Müüte on vaja igas ühiskonnas igal ajal. Need ei teki kunagi tühjale kohale, alati peab olema mingi aluskude, faktide ja väärtuste põiming, millel müüt rajaneb ja millest ta elujõudu ammutab. Ja vastuoksused, müüdiehitajate ja müüdilõhkujate pidev vastastikune nagistamine, see on hea. Olles nüüd ise osa sellest mütoloogiast – mõnikord on see lõbus, mõnikord tülgastav, kui näed ja koged tühisust. Tühisust tuleb alati hoida vähemuses, las nakitseb seal.

See raamat on muidugi mütologiseeriv lektüür, mitte ajalooline või biograafiline uuri­mus. E ga autor seda varjagi, kui toob üsna lakooniliselt välja fakte, millel pole tegelikku­sega mingit pistmist, aga mis meile ­esialgu veel teadmata asjaoludel on omal ajal faktide­na fikseeritud – kas või Otto Mere omakäeline elulookirjeldus, kus ta ütleb, et on ­lastetu lesk.

Sinu isast Lennart Merest on päris mitu raamatut. Kõigepealt muidugi kõik tema enda kirjutatud, sealhulgas ka põhimõttelisi poliitilisi ja eluvaatelisi seisukohti sisaldavad “Presidendikõned” ja “Poliitiline testament”, siis Andreas Oplatka üles kirjutatud “Eestile elatud elu”, osalt ka Hindrek Mere mälestusraamat ning vast ilmunud Tarmo Vahteri ja Tiit Pruuli raamatud. Lisaks veel mõni pahatahtlik üllitis. Kuivõrd adekvaatne pilt neist koorub?

Millist raamatut temast oleks õigupoolest vaja? Mis meeldiks Lennart Merele, mis oleks temaga kongeniaalne?

Tal oli ju selline raamat plaanis – Eesti 20. sajandi ajalugu perekonnaloo taustal. See oli väga suurejooneline idee ja mõtetes tegeles ta sellega iga päev. Tõime Viimsisse mikrofilmi lugemise aparaadi, et läbi kerida sajandi alguse Tallinna saksa ajalehtede aastakäigud nendes avalduva poliitilise mõtte kaardistamiseks. Kogunes ka sadu lehekülgi koopiaid arhiivimaterjalidest.

Emotsionaalselt oli talle kõige olulisem mõista ja tajuda oma isa Georgi läbielamisi, see painas kõige rohkem. Raamatu luustik oli niisiis olemas, ent liha jäi muude tegemiste tõttu külge kasvatamata.

Lähiajaloost kirjutamine iseenesest on tülikas, sest hetked, tundmused, suhted, inimeste näoilmed on liiga lähedal. Mälu on koormatud pisiasjadega ja pole veel selge, mis pisiasi muutub oluliseks ja mis mitte. Lähiajaloo kirjutaja peab olema karm, aga õiglane. Enda vastu karm ja teiste vastu õiglane.

Mida oleks vaja? Muidugi oleks vaja lühikest ja argumenteeritud biograafiat, mida saaks kasutada ajaloo- ja kodanikuõpetuse tunnis – mitte tuupimiseks, jumala pärast, vaid kahe jalaga maa peal seismiseks. Selliseid raamatuid oleks vaja ka teistest vaba Eesti riigipeadest, sest me ei pea neid häbenema ega nende elu ja tegevust noorema põlvkonna eest peitma.

Oled korraldanud isa arhiivi. Mis seisus see on? Millist raamatut näed selle pinnalt vaimusilmas sündimas?

Arhiivide korrastamine on alati pikaajaline protsess, aga mul on üks hea abiline ja töö edeneb üsna kenasti. Selle arhiivi olemus on selline, et uut materjali laekub juurde peagu iga nädal. Raamatuid?

Üht vajadust mainisin ülal. Praegu on mul olnud plaan teha võõrkeeltes paremini kättesaadavaks Lennart Mere poliitilisi kõnesid, mis enamasti on suure üldistusjõuga ega ole aktuaalsust kaotanud.

Kõned on tegelikult vabavara ja umbes viissada kõnet on eesti, inglise või saksa keeles kättesaadavad Vabariigi Presidendi Kantselei kodulehelt. Ent sinna omal ajal üles riputatud tekstid on kohati uskumatult nigelalt toimetatud. Aasta tagasi ilmus kõnevalimik Ungaris, tänavu 24. veebruaril üsna mahukas raamat Riias kirjastuse Lauku Avize eestvõttel ja sel nädalal valmib ingliskeelne valimik kahekümne kolme kõnega, mille panime kokku koos Edward Lucasega.

Kuidas Stasi Lennartit jälitas
(väljavõte raamatust)

1978. aastal külastab kirjanik Lennart Meri koos abikaasa Regina ning poegade Mardi ja Kristjaniga Saksa DVd.

Berliinis viibimise jooksul jälgib Lennartit Ida-Saksa salapolitsei Stasi. Nuhkimise kohta koostatud protokoll on säilinud Stasi arhiivis.

Lennart kannab protokollis varjunime “Kern” (“Tuum”). Tema abikaasa Regina on “Nina”. Meride vanem poeg Mart, Tartu ülikooli eesti filoloogia üliõpilane, esineb protokollis nime all “Stein (“Kivi”).

15 august (katkend jälitusprotokollist)
[–]

14.48 tuli “Kern” tumesinise kohvri ning sissepakitud esemega ning paigutas need auto pagasiruumi. Ta läks tagasi ning tõi matkakoti, mille paigutas auto tagaistmele.

14.51 läks ta jälle majja.

14.59 tuli majast “Stein” ühe sinise ning ühe helepruuni kotiga (portfelli formaadis), mis pandi samuti tagaistmele.

15.00 tuli “Kern” majast sinise kotiga ning pani selle samuti tagaistmele.

15.02 tuli “Nina”, kingad näpus ning läbipaistev kandekott käes, ning läks auto juurde. Ka need asjad pandi auto tagaistmele.

15.06 läksid kõik jälle majja.

15.19 tulid majast kotiga “Kern”, “Nina” ja mõlemad pojad fotoaparaadiga. Kõik läksid auto juurde ning istusid

15.22 sisse.

15.23 sõitsid nad Neuwieder Strasse suunas. [–] Siit sõitsid nad tagasi Grünausse seal paikneva tankla juurde ning võtsid

16.25 sappa. Tankla oli mõneks ajaks bensiini juurdetoomise tõttu suletud. Oodates lasi “Kern” ühel meesisikul linnaplaanilt midagi seletada.

16.55 sõitis “Kern” tankimata Schöneweide suunas. Grünau ristmiku juures ta keeras ning sõitis kiirtee poole. Ta sõitis kiirteel Leipzigi ja Magdeburgi poole.

17.35 peatus ta Michendorfi tanklas, võttis kütust, ostis pudeli õli ning valas selle sisse.

17.55 jätkas “Kern” sõitu, kusjuures auto rooli istus “Stein”.

18.05 peatusid nad esimesel parkimisplatsil pärast Michendorfi, Magdeburgi viiva tee ääres. Siin istusid nad ümber. “Kern” istus taha ja ... juhi kõrvalistmele. Siit sõitsid nad Magdeburgi poole jäävale järgmisele parkimisplatsile, kus nad

17.10 jälle peatusid. “Stein” kontrollis vasakut tagaratast ja “Kern” viskas suitsuotsa prügikasti.
Pärast seda jätkasid nad sõitu Magdeburgi suunas. Magdeburg-Burgi juures keerasid nad kiirteelt ära ning anti

19.00 üle Magdeburgi rajoonivalitsuse 8. osakonnale edasiseks jälgimiseks.

Hinnang “Kernile”

Kogu jälgimise ajal jättis “Kern” kindla, eneseteadliku mulje. Ta suudab hästi saksa keeles vestelda ning end arusaadavaks teha.

Väljasõidud tegi ta ... Seejuures huvitus ta kunstiobjektidest ja loodusest, kusjuures jäädvustas ta oma elamused sageli fotoaparaadiga. Tema ringsõitude eesmärgiks Saksa DVs oli nähtavasti ajalooliste kohtade ja ehitiste külastamine.

... suhtes käis ta rahaga heldelt ümber. Oli näha, et ta omas Saksa Liitvabariigi markasid.

Jalutuskäikudel vaatas ta hoolega ja kaua kaupluste ja teiste asutuste väljapanekuid.

Müggelturmi külastamisel suhtles ta sõbralikult ühe perega Lääne-Berliinist.

“Kern” suitsetas restoranides ja sõidu ajal.

“Kern” sõitis palju oma sõiduautoga ringi. Seejuures orienteerus ta sageli enne sõitu ja sõidu ajal kaardi põhjal.

Kesklinnas tundis ta hästi teed, samas kui äärelinn tundus talle vähem tuttav.

Tema sõidustiil on sujuv ja kindel. Tema sõidukiirus sõltub kandi tundmisest. Kiirteedel ületas ta pidevalt kiirust, sõites ca 110–120 kilomeetrit tunnis. Linna piires ja kehvadel teedel sõitis ta aeglaselt, kuna tema auto oli enamasti kõvasti koormatud.

Ta hankis marsruudi kohta infot möödakäijatelt ning kasutas seda sihikindlalt oma teekonnal.

Seejuures näitas ta oma head orienteerumisvõimet. Pikki sõite alustas “Kern” tavaliselt alles hilisel pärastlõunal või hilisel ennelõunal. Autot juhtisid “Kern” ja “Stein” vaheldumisi.

osakonnajuhataja asetäitja major Schulze

jaoskonnaülema ülesandel kapten Günther