“Body Language”
(Parlophone)
Sophie Ellis-Bextor
“Shoot From The Hip”
(Polydor)
Endised indie-bimbod jätkavad ohutul diskopõrandal.
Kõigepealt: kaks asja.
Esiteks. Miks ei ole Äripäev uurinud, et kas keegi on või on üritanud ajakirjanike ära osta seksiga? Kas pole tõepoolest midagi sellist kunagi juhtunud? Ma mõtlesin sellele pärast seda, kui olin ära kuulanud indie-minevikuga diskotähtede Kylie’i (ta tegi ju vahepeal veidi indiet?) ja Sophie (alustas brit-pop-bändis Theaudience) uued albumid. Ma ei taha sugugi öelda, et Kylie ja Sophie võlgnevad oma edu sellele, et on teinud füüsilist meelehead mõnele olulisele popkriitikule-ajakirjanikule, - ei, jumal, ei! - , aga alati, kui mõni inimene kirjutab neist positiivses toonis, süüdistatakse seda inimest genitaalide varjamises plakatiga “geniaalne popmuusika!!!”. Äärmisel must-valge harmoonia käsitlus jälle. Nagu muusika sinna kuhugi vahele ei mahukski.
Teiseks. Head uudised vanadele kriitik-pässidele, kes 70ndatel Kraftwerki plaate kuulates kirjutasid, et see siin on tuleviku popmuusika. Lõpuks ometi, aastaks 2003, on nende ennustusavaldused lõplikult täkke läinud. Kui natuke ringi kuulata, on kõik kohad täna elektrot täis – mitte ainult robustsed tantsukeldrid ja – festivalid, vaid ka kõige võimsam pop. Madonna, uus Britney, uus Kylie, hip-hopist rääkimata, kõik on elektro, elektro, elektro. Robotlikud biidid ja sünteetilised trummilöögid, mille taha jääb ebainimlik vaakum ja masinlikud süntklaveri viugumised ning krudinad – ja veel taolistest mikroelementidest pop-printsess number 2 Kylie’i värske plaat ainult koosnebki. Tema albumil on isegi vihje Lisa Lisa & Cult Jami marginaalsele klassikule “I Wonder If I Take You Home”.
Ja pisut konkreetsemalt. Kylie’ “Body Language” on lisaks Kraftwerkile, andke mulle andeks, ka väga Basement Jaxx ja Prince. Jaxxi kõlab palju produktsioonis: jultunud bassikäigud, suvalisel hetkel loosse sisse hüppavad ja kohe ära kaduvad sub-meloodiad, klaveri trillerdused ning lihtsalt ehmatamiseks mõeldud helikatked.
Prince kajab samuti produktsioonis, kuid peamiselt selles kuidas laulud kirjutatud – Kylie oleks nagu tema 80ndate alguse side-projektid Vanity 6/Apollonia 6, kus ta new wave ja Devo-mõjutustel vohada lasi.
Eks siin ole ka Vahemere äärsetesse kokteilibaaridesse sobilikku muusikat ja kohati on Kylie vokaalid kompresseeritud alaealise ininaks nagu moodsas Vene edetabelimuusikas, kuid futufunk “Body Language” võib olla Kylie’i parim plaat. Ehk isegi liiga hea ja see võib omakorda tähendada “Can’t Get You Out of My Head”-iga võidetud positsioonide kaotamist.
Sophie lood ei ole nii head. Tema suurim viga on lauluhääl. See ei seostu paraku mitte millegi muuga kui tema suurima hitiga “Murder on the Dancefloor” (ega temast ei olegi vist midagi muud mäletada?). Ning koostöös produtsentide Gregg Alexander ja Damian leGassick (varasemad teod: k.d. lang, Melanie C, Rufus Wainwright ja teised ja on tagunud sünti ka Roni Size’ile) ongi sündinud just nimetatud megahitti teema energiavabad edasiarendused, ühe jalaga raadios, teise jala varbaotstega klubis tegutsev popmuusika.
Ah, jaa, electro-noos on Sophie’ albumil minimaalne (plaadi parim “The Walls Keep Sayin Your Name”).
Muidugi-muidugi, et mõlema plaadi juures on kasutatud kõige kõrgemalt tasustatud maniküüre, pediküüre, juuksureid, meikareid ja stiliste, aga tööstuslik seksikus on siiski kõrvalprodukt. Mida ei ole mõtet hinnata.
Kylie 7
Sophie 4
Siim Nestor
